Õpilase kiri õpetajale

19. juuni 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Õpilase kiri õpetajale kommenteerimine on välja lülitatud

Endel Varep üliõpilaspäevil 14. mail 1938. Eesreas didaktilis-metoodilise seminari õppejõud: prof August Paris, rektor prof Hugo Kaho, dots Eduard Markus. Tagareas üliõpilased Juta Ruubel, Elisabet Jaanuska, Endel Varep, Hendrik Künnapuu, Niina Kostin, Elsa Pastak (Endel Varepi tulevane abikaasa). Foto: arhiiv

Teadusajaloolasele Vaike Hangule oli korduvalt silma jäänud üks kiri tema kadunud abikaasa Endel Hangu (TÜ geograafiaõppejõud 1955–1978) kirjutuslaua sahtlis. Selle oli kirjutanud TÜ geograafiakateedri juhataja Endel Varep oma kunagisele õppejõule Eduard Markusele.

„Mind võlus selle kirja stiil, praegu enam niimoodi ei kirjutata,” lausub Vaike Hang. „Olime Varepiga heas koostöös mitukümmend aastat, ta oli teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni aseesimees ja mina teadussekretär. Mõtlesin, et peaks kirja trükkida laskma. Aga jäin hiljaks, Varepi 100. sünniaastapäevaks on geograafia seltsi talle pühendatud kogumik juba valmis. Paneme kirja näitusele, mis tuleb Baeri majas septembri algul sünnipäeva puhul.”

Õpetajate Lehe palvel kommenteeris kirja geograaf Heino Mardiste.

Kaht silmapaistvat geograafi, õpetajate koolitajat meenutades

HEINO MARDISTE

Õpilase kiri endisele õpetajale näitab inimlikku ja õrna sidet sõjaeelse ja pärastsõjaaegse geograafia õpetamise vahel Tartu ülikoolis. Sõda oli ju viinud siit kõik geograafiaõppejõud – August Tammekannu (1894–1959), Edgar Kanti (1902–1978) ja Eduard Markuse (1889–1971) –, kes esialgsete rännakute ja otsingute järel leidsid erialase töö vastavalt Helsingi, Lundi ja Ohio osariigi ülikoolis. Maateadust hakkasid Tartus õpetama nende koolipõllult tulnud õpilased Jakob Kents (1883–1947) ja Endel Varep (1915–1988), ning seda hoopis teistsuguste õppekavade ja reeglite järgi. Ametlikult vaikiti kodumaalt lahkunute varasem viljakas töö maha. Neist teadlasena rahvusvaheliselt tuntuima, Edgar Kanti osaks sai veel laim ja väljamõeldised, mida ajendasid tema varasemad uurimused Eesti geopoliitilisest asendist ja eriti töötamine Saksa-aegse Tartu ülikooli ajutise rektorina. Unustusest hakkas neid mehi välja tooma geograafia­kateedri juhataja E. Varep, kelle sulest ilmusid artiklid A. Tammekannu teadustööst (1962), E. Markuse 80. sünnipäeva (1969) ja lahkumise puhul (1971) ning lühiülevaated neist kõigist ülikooli ajaloo kolmandas köites (1982).

Kui 1980-ndate keskpaiku avaldas Märt Karmo juba mitu artiklit E. Markusest, siis 1987. a detsembris Sirbis ja Vasaras ilmunud vestlus Jaan Eilartiga E. Kanti kohta sai „bolševistliku” vastulöögi ajakirjas Eesti Kommunist. Selleks ajaks oli võimude kontroll kirjasõna üle siiski nõrgenenud ning järgmistel aastatel ilmus juba rohkesti kirjutisi iseseisvusaegsetest saavutustest ja inimestest.

Eduard Markus (1889–1971)

Eduard Markus sündis Tartumaal Kavastu vallas Meoma külas. Tartu õpetajate seminari lõpetamise järel 1909 töötas ta ligi kümme aastat õpetajana Peterburi/Petrogradi lähedal Pavlovskis. Pedagoogitöö kõrval õppis Petrogradi geograafia instituudis. Ta oli instituudi, mida peetakse Venemaa esimeseks geograafiaalaseks kõrgkooliks ja kus õpetasid riigi silmapaistvaimad loodusteadlased, esimene lõpetaja (1920, diplom nr 1). Järgmisel aastal opteerus ta Eestisse. Saamata kohta ülikoolis, asus ta õpetajana tööle Tartu koolides. 1920-ndail tegutses E. Markus Tartu õpetajate seltsi esimehe, linna koolinõuniku ja Eesti õpetajate liidu juhatuse liikmena.

1926. a valiti E. Markus ülikooli didaktilis-metoodilise seminari geograafia õppejõuks, kellena töötas kuni Eestist lahkumiseni 1944. a. Uurimuse „Metsa ja soo vahelise piiri nihkumine Alatskivil” kaitsmise järel (1928) sai temast esimene eestlasest geograafiadoktor. Samal aastal sai ta geograafia eradotsendiks ja kümme aastat hiljem dotsendiks. Kuna koormus ülikoolis oli väike, sai tema põhitööks geograafia õpetamine Tartu 2. kommertsgümnaasiumis ja kaubanduskoolis ning geograafia metoodika õpetamine Tartu pedagoogiumis. Ta oli väga aktiivne uute õpetamismeetodite juurutaja, õpetajate täienduskursuste ja konverentside korraldaja ning õppematerjalide koostaja, sealhulgas nelja õpiku (kokku üheksa trükki) autor. Oma õpikuis püüdis Markus suunata õpilasi iseseisvale tööle, põhjuslike sidemete leidmisele, kaartidelt ja maastikuprofiilidelt vajaliku teabe otsimisele. Tähtsaks pidas ta vaatlusi ja õppekäike loodusesse, millele oma kirjas vihjab ka E. Varep. Samas loeti tema õpikuid, eriti „Eesti geograafia õpperaamatut”, raskepärasteks, kuid ärksatele õpetajatele heaks abimaterjaliks. Oma impulsiivse esinemismaneeri tõttu sai ta õpilastelt hüüdnime Magma.

Suviseid koolivaheaegu kasutas E. Markus maastikuteaduslikeks uuringuteks. Neid peamiselt oma kulu ja kirjadega välitöid tegi ta enamasti oma kodukandis Alatskivi ja Koosa ümbruses. Ta oli maastikuökoloogilise mõtteviisi arendaja ning teerajaja maastiku arengu ja selle tasakaalu mõistmisel. E. Markus võttis Eestis maastikuteaduses kasutusele uusi uurimismeetodeid, millest kompleksprofiilide koostamine on oluline uurimistulemuste esitamisviis tänapäevani. 1936. a ilmunud mahukas saksakeelses (nii nagu peaaegu kõik tema kodumaal avaldatud maastikke käsitlevad tööd) uurimuses „Geograafiline põhjuslikkus” püüdis E. Markus ühendada Saksa ja Vene maastikuteaduse koolkonna vaateid. Paguluses pühendus ta peamiselt maailma poliitiliste probleemide käsitlemisele. Ligi 30 sellealast kirjatööd saatis ta hoiule Eesti arhiivi Austraalias.

Endel Varep (1915–1988)

E. Varep lõpetas 1938. a Tartu ülikooli loodusteaduste alal cum laude. Ühtlasi sai ta ülikooli juures asuva didaktilis-metoodilise seminari – kus geograafia metoodikat õpetas talle E. Markus – läbimise järel keskkooli loodusõpetuse, maateaduse ja keemiaõpetaja kutse. Järgnenud segastel aegadel töötas ta õpetajana. Sõja tõttu geograafiaprofessoriteta jäänud ülikooli kutsuti 1945. a tööle tuntud koolimehe ja maateaduse õpikute autori Jakob Kentsi (1883–1947) kõrval ka E. Varep. Esimese lahkumise järel tuli tal üle võtta geograafiakateedri juhatamine, millist kohustust ta kandis ligi 30 aastat. Algse suure õppekoormuse vähenemise järel jäid tema peamisteks loengukursusteks Eesti loodusgeograafia ja geograafia ajalugu, mida õpetas kuni 1987. aastani. 1948. a kaitstud kandidaadiväitekirjast „Keila ümbruse maastikud” alates uuris E. Varep Eesti maastikke. Erinevalt E. Markuse detailsetel välitöödel põhinevatest väikeste maastikuüksuste uuringutest käsitles tema õpilane Eesti maastikke üldisemalt, seostades neid inimtegevuse ja asustuse muutustega, millele ta osutab ka oma kirjas. E. Varepi mitmekülgse teadustöö kaaluka osa moodustavad kartograafia ajaloo tööd. Selle aja kaartide salastamise (ka tema kandidaaditöö asus liiga täpsete kaartide tõttu erihoidlas) ja iseseisvusaja saavutuste esiletoomise mittesoovitavuse tõttu leidsid käsitlemist varasemad baltisaksa kartograafide tööd. Ta oli aktiivselt tegev ka looduskaitse ja kodu-uurimise alal. Olles Eesti maakohtade ja nende nimeloo parimaid tundjaid, kirjutas ta entsüklopeediale ligi 2300 sellekohast artiklit.

3. septembril möödub sada aastat E. Varepi sünnist.

1989. aastal tähistati E. Mar­kuse 100. sünniaastapäeva Eesti Looduse erinumbri, konverentsi korraldamise ja kogumiku avaldamisega ning looduskaitse seltsi ettevõtmisel mälestuskivi püstitamisega tema sünnikohta Meomal Vara vallas.

Markusele on luuletuse pühendanud Vahur Afanasjev (kogust „Tünsamäe tigu”, Tartu NAK, 2015)

Eduard Markus.

Plaat ja inimene.

Sündis Meomal, suri Ohios.

Geograaf ja pedagoog.

Teadlane.

Kodu-uurija kodust kaugel.

Mälestuskivi kodu lähedal.

Aastal 1997

varastati kivilt plaat.