Rõõmus mõisakool ehk Heimtali kodu-uurijate kevadpidu

3. juuni 2015 Toivo Univer A. Kitzbergi Sõprade Seltsi liige, Eesti maaülikooli teadur - Kommenteeri artiklit

Endises mõisahäärberis paikneva Heimtali põhikooli lõpetajad Mait Allas ja Erko Sild (IX klass) korraldasid koos juhendaja-õpetajate ning nooremate kodu-uurijatest järglastega III ja V klassidest 22. mail kevadpeo, „kus üks põlvkond annab käe järgmisele – mõtelda on mõnus, meenutada ja meenutustest rõõmu tunda aga veelgi mõnusam!”.

Stiilipeo mõtte algataja oli õpetaja Imbi-Sirje Torm koos õpetajate Eda Antoni, Ene Uulandi, Karolin Poska, Riine Pajusaare ja Tiia Parikuga, kes aitasid kava kokku seada. Heimtali põhikooli õpilased esinesid tantsude, laulude ja orkestriga mängiti kolm W. A. Mozarti pala. Klaasverandale olid välja pandud õpilaste loovtööd ja kooli muuseumis õpilaste kodu-uurimuslikud tööd. Õppealajuhataja ja kooli direktor jagasid tunnuskirju.

Peol oli palju muusikat ja õpetlikke lugusid mõisaajast. Mõisaaeg on meie esivanematel enamasti seotud murelike, kurblike mälestustega, kuid on ka meeleolukaid pärimusi mõisa- ja talurahva ühistest tegemistest. Esimene Heimtali mõisnik oli Peter Reinhold von Sivers aastast 1789.

Õpetaja Imbi-Sirje Torm koos Heimtali põhikooli kodu-uurijate ja noorgiididega 22. mail 2015.

Õpetaja Imbi-Sirje Torm koos Heimtali põhikooli kodu-uurijate ja noorgiididega 22. mail 2015.

Mõisnikud olid maarahva hulga varem saanud kõrgesti harituks. Neil oli kapitali ja võimalusi hankida kogemusi ja oskusi laiast maailmast. Mõisad on üles ehitatud maarahva ihurammu ja käteosavusega. Samal ajal mõisas omandatud oskused ja mõisakultuuri eeskuju jõudsid taludesse. Kui talud vabaks osteti, siis kerkisid ettevõtlike eesti talumeeste ehitatud rehielamute asemele taluhäärberid. Taluaedadesse istutati õunapuid, marjapõõsaid ja välismaiseid ilupuid, -põõsaid ja lilli. Jõukuse kogunemisel saadeti poegi ülikoolidesse õppima.

Heimtali Siversite peres oli kümme last, neist seitse tütart. Oluliseks peeti heade elukommete õpetamist, tantsuoskust, loodushoidu, ausõna pühaks pidamist, keelte õpet (söögilauas kõneldi prantsuse keeles, mis mõisalastele eriti tüütu tundunud), käsitööoskust jms. Pärimuse järgi toonud mõisaproua Viljandi-käigult kaasa kommi ja jaganud viisakatele külalastele, kes oskasid kasutada viisakussõnu: „Tere! Head aega! Palun! Jõudu tööle! Jätku leiba! Jätku tarvis!”. Sidemed Heimtali kooli ja Siversite järglaste vahel kestavad tänaseni. Mõisa toel on Heimtalis kooliharidus varsti 200-aastane. Selles majas alates 1932. aastast. Pargis hinnatakse pärnade vanuseks 400 aastat.

„Pean oma kohuseks olla esivanemate pärimuse edasiviijaks. Tahan olla hoidja, looja, mitte hävitaja,” ütles kodu-uurija Erko Sild.

Pikka iga Heimtali mõisakoolile ja nende rõõmsatele õpetajatele. Palju õnne lõpetajatele!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!