Sandra Lange: Reisiseiklus lutsukommi ja ebolaga

19. juuni 2015 - Kommenteeri artiklit
Kõigi viperuste kiuste jõudis NUKU teatri näitleja Sandra Lange Ecuadori teatrifestivalile esinema. Ka ebolast õnnestus pääseda, võib-olla tänu vägevatele rituaalidele ...

Kõigi viperuste kiuste jõudis NUKU teatri näitleja Sandra Lange Ecuadori teatrifestivalile esinema. Ka ebolast õnnestus pääseda, võib-olla tänu vägevatele rituaalidele …

 

Belgias ühes teatritöötoas tutvusin lavastajaga, kes kutsus mu tükki, mille pealkiri kõlab eesti keeles „Kosmonaudi laps”. Selle lavastusega on seotud üks seiklus.

Sõitsime „Kosmonaudi lapsega” Ecuadori festivalile. Teised Brüsselist, mina pidin päev hiljem asuma teele Tallinnast. Õhtul enne äralendu helistades selgus, et nad jäid lennukist maha. Lendavad järgmisel päeval ja loodetavasti kohtume Türgis. Aga seiklused alles algasid. Tallinna lennujaamas oli kahtlaselt inimtühi ja vaikne. Lennujaamatöötajast noormees nentis viisakal, aga ametlikul toonil, et olen lennule hilinenud – check in oli kaks tundi varem. Kahju küll, aga teha pole midagi. Teisi reisijaid jäi ka lennust maha.

Puhkesin nutma. Pisarad vist liigutasid noormeest: „Olgu, organiseerime midagi.” Koos minuga pääses lennukile veel mitu inimest. Kuna ma pagasit ära anda ei jõudnud, tekkis turvakontrollis väike probleem pipranapsiga, mille sõber oli soovitanud kõhutõbede vastu kaasa võtta. Pakkusin seda turvatöötajatele kingiks, aga keegi ei tahtnud. Kuna mõte ähmiga kõige selgemini ei töötanud, teatasin, et võtan siis ise ühe julgustusklõmmi. Mulle tuletati meelde, et viibin avalikus kohas, ning kõhurohi rändas prügikasti.

Õhtul Türki jõudes jäi järgmise lennuni 20 tundi. Odavamad hotellid asusid muidugi kaugemal ning lennujaama transport hotelli maksis 40 eurot. Otsustasin trammi ja bussi kasuks. Bussi sisenedes teadsin, et minu peatuseni on umbes veerand tundi sõitu ja see asub kusagil vee ääres. Aga pimedas peatusi ei näinud ja juht neid ei öelnud. Kui pool tundi sõidetud, oli selge, et asi pole õige. Proovisin küsida, aga keegi, kaasa arvatud bussijuht, ei osanud inglise keelt. Kui olin sõitnud 40 minutit, hakkasin suhtlema sõbraliku perekonnaga – ema ja kaks varateismelist poissi. Ema rääkis minuga türgi keeles lühidalt ja konkreetselt, võttes appi žestid. Ta pani käed endale põse alla, mis tähendas, et võin nende juures magada.

Ühes peatuses läksid kõik korraga välja, mina teiste järel. Ema kutsus mind ikka kaasa ja poeg toetas: „Internet, internet.” Jõudsime rahvast täis keldrikorterisse. Sealse seltskonna moodustas vist suur perekond ja nende sõbrad. Mind tutvustati kui turisti. Kõik naersid. Tõlkisime interneti abiga, et olen eksinud ja keegi ei tea, kuidas hotelli minna. Korraga tundsin väikest hirmuvärinat. Avaldasin soovi takso kutsuda. Ema sai vist aru, et pean hommikul vara ärkama, ja teatas, et lähme kohe koju. Nende kodu oli õnneks korralik ja vaikne. Peres oli ka minuvanune tütar, kes oli just abiellunud. Muretsesin natuke, mis mees pereisa on, aga kui ta koju jõudis, oli silmadest kohe näha, et hea inimene.

Viimaks saabus umbes minuvanune perepoeg. Ühel hetkel hakkas ema minu ja tema vahel tutvust sobitama. Rääkis pojale midagi Sandrast ja Eestist ning õhutas meid suhtlema. Mõtlesin, miks ta tahab, et ma ta pojaga koos oleksin. Pojaga rääkides tuli välja, et poiss soovis Türgist ära. Nende meelest oli vist mujal parem.

Õhtusöök koosnes õhukesest leivast, mille vahel oli maitsev taimne täidis, ning mustast teest. Lõpuks istusin joonistama ning teised asusid poseerima. Tegin foto järgi pildi ka tütrest, ning ema kinkis mulle tänutäheks salli. Magama heitsime elutuppa, mina diivanile, teised põrandale. Naljakas, et kui Eestis pestakse enne magamaminekut hambaid, siis seal lasti enne uinumist lutsukommid ringi käima. Nii sooviti vist magusaid unenägusid.

Pereisa viis mu hommikul linna. Kuna keelt ei osanud, siis lihtsalt naeratasime tee peal. Läksin suveniiripoodi aega parajaks tegema ja ostsin kotikese. Müüjanoormees soovitas vilunult salli ka. Ütlesin algul küll ei, aga lõpuks veetsin seal kaks tundi, jõime teed ja ostsin ka väga ilusa salli.

Lennujaamas trupikaaslast nähes olin õnnelik. Vara veel hõisata, arvas tema – kaks ülejäänud tüüpi olid teist korda lennukist maha jäänud.

Lennukile astudes saime ühiselt tuttavalt sõnumi: ära mine, Aafrikas on ebola. Mul oli pilet esitamiseks ühes ja sõnum hoiatusega teises käes. Muidugi läksime. Aafrikasse jõudes võtsid meid vastu valgetes riietes inimesed, kes asetasid meile otsaette kraadiklaasi. Täitsime ankeedi ja kirjutasime, kellega tuleks meie surma korral ühendust võtta. Oli kohutavalt kuum, tundus, et kui õhus leidub pisikuid, pole võimalik nende eest kuhugi peituda.

Festivali korraldaja korjas meid lennujaamas auto peale. Tibutas. „See on hea märk,” ütles korraldaja, „ilm tervitab teid.” Ta lisas, et me ei pea ebolat kartma, sest riigijuhid teevad igal aastal jaanuaris vägevaid rituaale, mis hoiavad haigused eemal.

Sandra Lange meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!