Sõna saavad noored lasteaiaõpetajad

19. juuni 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Lasteaiaõpetajatel praegusel ajal töö leidmisega muret olla ei tohiks, tööpakkumisi on väga palju. Töökoha leidmisest ja esimestest töökogemustest rääkisid eelmisel kevadel Tallinna ülikooli Rakvere kolledži lõpetanud Getter Lumiste, Kersti Jõesoo ja Heili Kajaste ning Gerli Kukk, kes sai lõpudiplomi kaks aastat tagasi.

Getter Lumiste läks õpetajaks oma lasteaeda

Getter Lumiste jäi esimese tööaastaga Aravete Mesimummi lasteaias väga rahule. „Teadsin kohe, et tahan minna tööle väiksesse maalasteaeda,” räägib Getter. „Elasin lapsena Aravete lähistel ja käisin Aravete lasteaias, mistõttu oli see minu esimene eelistus. Seda enam, et olin õpingute ajal seal ka praktikal. Kuna Aravete lasteaias olid kohad täis, uurisin ka töövõimalusi Aegviidu lasteaias. Õnneks ei jõudnud ma veel lepingut sõlmida, sest varsti helistati Aravetelt, et seal vabanes sõimerühma õpetaja koht. Eriti tore on, et töötan ühes rühmas oma kunagise õpetajaga, kes oli mulle kohanemisel suureks toeks.” Getteri arvates on parim variant, kui õpetaja saab lastega koos olla sõimerühmast kooliminekuni. Lisaks asendab ta kord nädalas kolme-nelja-aastaste rühma õpetajat, et koguneks täiskoha koormus.

Getter ütleb, et koges sügisel tööd alustades, et kool andis küll head teoreetilised teadmised, aga tegelik lasteaiaelu on midagi muud. „Koolist saime teadmisi põhiliselt aiarühmade kohta ja nii mõnigi asi tuli sõimeealiste jaoks ümber kohandada. Kuna mul endal veel lapsi pole, oli kõik uus ja huvitav. Rühmas on 12 last, kõige noorem hakkab kaheseks saama. Arenguvestlusel leppisime vanematega kokku, et nad tegutsevad suvel selle nimel, et sügisel poleks mähkmeid enam vaja.”

Getter kiidab, et kõik tema rühma lapsed on tublid tegutsejad. Eriti meeldib noorele õpetajale nendega meisterdada, kunstitöid teha ja igasuguseid asju katsetada. Lasteaial on suur õu, kuhu KIK-i projekti abiga rajati hiljuti õuesõpperada, oma aed, õunapuud, marjapõõsad ja suured lillepeenrad, kus saab käia lastega loodust uurimas.

„Kollektiivi sulamine läks mul väga kiiresti,” ütleb Getter. „Ka lapsed ja lapsevanemad võtsid mu kiiresti omaks. Kõige suurem hirm oligi alguses, milliseks kujunevad suhted lapsevanematega. Muretsesin ilmaasjata, nad on toetavad.”

Kersti Jõesoo sõimerühma mudilastele meeldib kõige rohkem õues olla, aga ka toas meisterdada ja laulda.

Kersti Jõesoo sõimerühma mudilastele meeldib kõige rohkem õues olla, aga ka toas meisterdada ja laulda.

Kersti Jõesoo leidis töö kodukohas

Kersti Jõesoo elab Karksi külas, käis Karksi-Nuia lasteaias praktikal ja lootis sinna ka tööle saada. „Kui ma eelmisel sügisel kuulsin, et lasteaed otsib õpetajat, kandideerisin ja saingi sõimerühma õpetajaks. Esimene tööaasta möödus hästi. Olen kenasti sisse elanud ja rahul, et sain endale just kõige pisemad, kellega saan rühmas algusest peale oma reeglid luua. Paariline on staažikas õpetaja ja meie koostöö laabub hästi. Tänu sellele oli kohaneda lihtne. Osalesin ka noore õpetaja kutseaasta programmis, mis oli samuti abiks.”

Kersti räägib, et kui alguses ei tahtnud mõni laps lasteaeda jääda ja nuttis, siis varsti olid kõik harjunud. „Nüüd oskavad nad juba toredasti koos mängida. Tegutseme palju õues, neile meeldib meisterdada, eriti just voolida, ja laulda. Laulan nendega päris tihti, sest laulmine arendab kõnet. Just lauldes õppisime ära nädalapäevade nimed. Lapsevanematega on mul hea side, aga eks on ka neid, kes mind minu nooruse tõttu veel tõsiselt ei võta.” Järgmisel aastal on Kerstil plaanis hakata pidama rühma blogi, et vanemad laste igapäevategemistest rohkem osa saaksid.

Heili Kajaste aasta näitas, kui oluline on lasteaias koostöö.

Heili Kajaste aasta näitas, kui oluline on lasteaias koostöö.

Heili Kajastel oli keeruline aasta

Heili Kajaste jaoks oli esimene tööaasta Rakvere Kungla lasteaias väga raske. Kõik praktikad tegi Heili samas lasteaias ning kuna maja ja inimesed talle meeldisid, kandideeriski sinna tööle. „Sain endale koolieelikute rühma, kust mõlemad õpetajad olid eelmisel aastal töölt lahkunud. Paraku oli rühm väga raske. Minu paariline, kes on küll ametilt pedagoog, ei olnud samuti varem lasteaias töötanud. Olime mõlemad uued ja saime suure õppetunni.”

Heili räägib, et rühmas oli mitu halvasti käituvat poissi, kes ei kuulanud üldse sõna ning kippusid kaklema ja teisi lööma. „Majast väljas õppekäikudel oli nendega pea võimatu käia, sest nad võisid käituda ettearvamatult. Üsna tihti tuli ette, et ma ei saanud teha seda, mida olin ette valmistanud. Mõnikord tuli viia kõige suurem segaja direktori juurde rahunema. Teised lapsed kannatasid selle all, mõni kurtis koguni, et ei tahagi enam lasteaeda tulla. Kuna kogu aeg oli vaja pahandusi klaarida, jäigi teiste laste jaoks vähe aega.”

Kui poistest oli kohal üks või kaks, võis päev mööduda üsna rahulikult, mille eest nad õpetajalt ka alati kiita said. Kui neid oli juba kolm, jätkus kõik samas vaimus. Heili sõnul neil kooliks valmistumisega probleeme polnud, nad olid targad lapsed. „Üritasime vanemaid veenda lastega psühholoogi juurde minema, aga vanemad ei võtnud probleemi tõsiselt. Lasteaia juhtkond oli meile palju abiks, psühholoog käis rühmas, vestles lastega ja pidi vanematega ühendust võtma. Käisime kogu rühma meeskonnaga „Kiusamisest vaba lasteaia” koolitusel. Uue rühmaga tahame seda algusest peale rakendada. Sain ka kutseaasta programmi teiste õpetajatega muresid arutada ja kogemusi vahetada.

Heili usub, et laste käitumise üks põhjus võis olla õpetajate pidevast vahetumisest tekkinud ebakindlus. „Leppisime teise õpetajaga kohe sügisel kokku, et lähtume sarnastest põhimõtetest ja nõuame ühtmoodi. Kevadel see rühm lõpetas ja lõpupidu oli hästi südamlik, lastel oli kahju lasteaiast lahkuda.”

Karmist kogemusest hoolimata ei mõelnud Heili kordagi õpetajatööst loobumisele. „Olen enda üle uhke, et sain hakkama. Suurim pettumus oli minu jaoks, et lapsevanemad ei tahtnud koostööd teha. Ma ei mõista, kuidas saab olla nii palju muud tegemist, et oma lapse jaoks ei jää aega.”

Gerli Kukk on kindel, et töötab ka kümne aasta pärast lasteaias.

Gerli Kukk on kindel, et töötab ka kümne aasta pärast lasteaias.

Gerli Kuke võtsid lapsed kohe omaks

Aasta tagasi oli Rakvere Kungla lasteaias sama rühma õpetaja Gerli Kukk, kes elumuutuse tõttu töökohta vahetas. „Pidin olude sunnil teise linna kolima, muidu oleksin nendega kindlasti lasteaia lõpuni läinud,” kinnitab Gerli, kes oli laste lõpupeol oma endisi kasvandikke kooli saatmas.

Gerli kinnitab, et lasteaias töötamise võtmesõna on koostöö ja kui rahutute lastega on võimalik hakkama saada, siis konfliktse inimesega koos töötada ta enam ei tahaks. „Rühmaõpetajate vahel peab olema üksmeel, selles ametis tuleb olla paindlik, eriti kui rühmas on raskeid lapsi, muidu ei tule asjast midagi välja. Sama tähtis on koostöö vanematega. Kui õpetaja, kes on lapsega päevast päeva hommikust õhtuni koos, probleemi märkab, võiksid vanemad teda usaldada ja mitte muret eitada,vaid sellega tegelda.”

Gerlil on lapsehoidjana suur kogemus. Saaremaalt pärit tüdruk on kasvanud seitsmelapselises peres ning väiksest peale nooremaid õdesid-vendi hoidnud. Pärast kooli lõpetamist õppis ta Kuressaare ametikoolis lapsehoidjaks, kust sai palju praktilisi kogemusi. Ka Rakvere kolledžis õppimise ajal käis Gerli kooli kõrvalt õhtuti lapsi hoidmas, sest lapsed meeldivad talle.

Viimase aasta on Gerli olnud õpetaja Pärnu Kesklinna lasteaia viie-kuueaastaste rühmas. „Mind võeti hästi vastu ja olen ise ka kiire kohaneja,” jutustab Gerli. „Olin ainult paar nädalat tööl olnud, kui üks laps oli kodus vanematele rääkinud, et kõrvalrühmas on uus õpetaja. „Teie rühmas on ju ka uus õpetaja,” olid kodused vastanud. „Ei ole, see on Gerli,” öelnud laps, nagu ma oleks juba ammusest ajast nendega koos.”

Gerlile meeldib lasteaia praegune töökorraldus, uus kavandatav õpetaja ja assistentide süsteem aga tundub võõras. „Siis jääb kogu töö, mida me praegu kahe peale jagame, ainult ühe õpetaja kanda. Mulle tundub, et õpetajana ei saa ma siis enam nii palju lastega tegelda, aga just laste pärast ma ju lasteaias olen.”

Kui Gerli teha oleks, muudaks ta päevaplaani paindlikumaks. „Praegu on nii, et muusika- ja liikumistunni alguseks peavad lapsed ükskõik kui haarava tegevuse või mängu katkestama ja on selle pärast tihti kurvad. Aja peale asju teha ei ole hea. Rohkem tuleks lähtuda laste huvist.”

Gerlile meeldib lastega käelisi tegevusi teha, mängude väljamõtlemise peale aga on tal eriline anne. „Kui ma Rakveres õpetaja olin, tegin igal nädalal ühe uue mängu, nüüd natuke harvem. Olen teinud sõna- ja arvutamismänge ning mänge, mida saab suurte nuppudega põrandal mängida. Nädala teemast lähtuvalt mõtlen välja ka mängureeglid. Üks laste lemmikmäng on päkapikumäng. Põrandal on suured värvilised ringid, nuppudeks jogurtitopsidest tehtud päkapikud. Kui nupp satub näiteks kollasele ringile, peab laulma, kui mustale ringile, jääb mängija vahele, kui pruunile, läheb päkapikk koju tagasi mahaunustatud kommikotte tooma, jne. Ehkki see on jõulumäng, mängime seda aasta läbi, sest lastele nii meeldib.”

Gerli on veendunud, et töötab ka viie või kümne aasta pärast lasteaias. „See jääb igal juhul minu alaks. Ma ei taha muud teha.” Loodetavasti hakkab riik lasteaiaõpetaja tööd ka praegusest rohkem väärtustama. 15. juunil andis lasteaednike liit riigikogule üle rohkem kui 27 000 allkirjaga taotluse lasteaiaõpetaja ja kooliõpetaja töö võrdseks tasustamiseks. Pärnu Kesklinna lasteaias, kus Gerli töötab, koguti samuti allkirju. Oma laste õpetajaid toetas üksmeelselt ka enamik lapsevanemaid.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!