Ukrainas õuesõpet õpetamas
Eesti ja Ukraina ühises õuesõppe ja keskkonnahariduse projektis osalevad Lvivi linna kolme lasteaia ja viie kooli õpetajad. Neile jagavad kogemusi Sirje Aher ja Georg Aher koolitus- ja nõustamiskeskusest Hared ning Mairi Enok Tallinna Lehola keskkonnahariduskeskusest. Eesti välisministeeriumi toetatud ettevõtmise eesmärk on aidata Ukrainas keskkonnaharidust õppekavasse lõimida.
Kuidas sattusid eestlased Ukrainasse keskkonnaharidust õpetama?
Sirje Aher: Selle algatuse ajalugu ulatub aastasse 2000, kui Eestisse jõudis Hollandi välisministeeriumi MATRA programmi toel projekt, mille üks tulemus oli Tallinna Lehola keskkonnahariduskeskus. Lehola keskus on unikaalne selle poolest, et õpetajatele koolituste ja seminaride korraldamise kõrval annab see neile võimaluse koostada ise ühiselt uusi õppematerjale ja -vahendeid, mida kõik Tallinna lasteaiad ja koolid saavad keskusest laenutada. Seda tüüpi keskused on Hollandis väga levinud. Hollandlased viisid projekti läbi ka Lvivis, kus olime Georg Aheriga konsultantide rollis. Selle tulemusena avati ühes Lvivi koolis Lehola keskusega sarnane keskus.
Järgmise projektitaotluse kirjutasime Eesti välisministeeriumile juba ise ning õnneks leiti, et see väärib toetamist. Projekt algas 2013. aasta detsembris ja lõpeb tänavu novembris. Töötame peamiselt Lvivi linnas Frankivski rajoonis, pilootidena osalevad kolm lasteaeda ja viis kooli, kes levitavad kogemust üle linna. Kaasatud on ka rajooni ja linna haridusosakond.
Kas Ukraina lasteaedade ja koolide õppekavas looduskasvatust pole?
Mairi Enok: On ikka, kuid neil on põhirõhk pigem looduse jälgimisel ning õppimine käib rohkem aknast õue vaadates kui aktiivselt tegutsedes. Õuesõpet ning praktilist metoodilist materjali ja arendavaid mänge on neil väga vähe.
Sirje Aher: Inimese ja keskkonna suhetest lastele kuigi palju ei räägita. Ja kui räägitakse, siis pigem inimese kurjast mõjust loodusele, mitte sellest, mida igaüks ise saab teha selleks, et keskkonda hoida ja säästa.
Georg Aher: Silma jäi, et õpetamine on väga teoreetiline. Õpetajad olid valmistanud tohutul hulgal kõikvõimalikke metoodilisi õppematerjale, kuid need on teaduslikud, entsüklopeediast maha kirjutatud ja sobilikud pigem põhikooli kui lasteaeda. Oma kodumaa looduse osa peaaegu puudus.
Sirje Aher: Näiteks tutvustati loomi õppides vaalu, haisid ja kaelkirjakuid, Ukrainas elavaid loomi aga väga vähe. Frankivski elamurajooni võib võrrelda Mustamäe või Lasnamäega. Lasteaedade ümber on ilusad suured aiad nagu minipargid, elurikkust, mida jälgida ja millest õppida, on seal rohkem kui meil Eestis. Kohtasime kõrgete majade vahel raudkulli ja pesitsevaid harakaid. Meil on nad pelglikud linnud.
Georg Aher: Mais toimunud seminari viimasel päeval nägime ühe lasteaia hoovis isegi rohekärnkonna, kes on tänapäeval üsna haruldane tegelane, Eestist on see liik peaaegu kadunud. Puhkes elav arutelu, pidasin konna ja kärnkonna teemal väikese loengugi. Eestiga võrreldes on suur erinevus ka see, et lapsed lähevad õue, viisakad tänavariided seljas, ja mitte mängima, vaid jalutama. Küsisin õpetajatelt, miks lapsel ei lasta laps olla. Õpetajate sõnul on põhjus vanemates, kes tahavad õhtul koju minnes puhtas mantlikeses lapse käekõrvale võtta. Laps saab õhtul emalt-isalt pragada, kui on end õues ära määrinud.
Sirje Aher: Tunniplaanis ongi õuesoleku aja lahtrisse kirjutatud guljanije, mis ilmselt on juba ajalooliselt kujunenud hoiak ja vajab kindlasti muutmist. Lasteaiaõues olid küll väikesed peenrad, kuhu lapsed seemneid maha panid ja taimi istutasid, aga õues tegutsemise võimalusi on ju tunduvalt rohkem.
Kas teie arvates on põhjuseks ideede nappus või raske majanduslik olukord?
Georg Aher: Nii üht kui ka teist. Ühelt poolt on asi kinni mõtteviisis, aga ka raha on Ukrainas praegu äärmiselt vähe. Siis, kui me projekti kirjutasime, oli seal elu veel rahulik. Kui me sellega alustasime, algas sõda. See on löönud lasteaedade rahastamisse tohutu augu. Lvivi linn, mis asub Lääne-Ukrainas Poola piiri lähedal, jääb küll sõjapiirkonnast kaugele – linnapilt on rahulik, lasteaiad-koolid töötavad –, kuid sõja mõju on igal sammul tunda. Kogu riigis on kehtestatud sõjamaks, mis võtab igaühe palgast mingi protsendi. Väikesest sissetulekust hoolimata aitavad lapsevanemad kehvas seisus lasteaia- ja koolihooneid remontida ja soojustada, vajalikke vahendeid muretseda.
Sirje Aher: Kõigi lasteaedade ja koolide keldritesse on sisse seatud varjendid, kus on vesi, toidutagavara, tekid-padjad. Igal nädalal harjutatakse laste keldrisse evakueerimist. Õpetajad rääkisid, et lapsed on hirmul, sest ei saa aru, kas see on mängult või päriselt. Nii lapsevanemate kui ka õpetajate hulgas on neid, kelle lähedased on rindele saadetud, seal haavata või surma saanud. Elatakse pidevas pingeseisundis. Lisaks tulevad Ida-Ukrainast sõjakoldest põgenikud, kellele tuleb kooli- ja lasteaiakohad leida. Klassides on üle 30, lasteaiarühmades isegi 35–36 last. Kõige ilmetlusväärsem oligi, et nad kõigest hoolimata nii entusiastlikult õppekavade ja keskkonnaharidusega tegelevad.
Kas projektis osalejad käisid ka Eesti lasteaedadega tutvumas?
Georg Aher: Jah, kolmel korral. Gruppidesse kuulus nii õpetajaid, direktoreid, hoolekogu liikmeid kui ka haridusosakonna töötajaid.
Mairi Enok: Viisime nad neisse Tallinna koolidesse ja lasteaedadesse, kust on õuesõppe ja demokraatliku juhtimise kohta kõige rohkem õppida. Tutvustasin ka nüüd juba üheksa aastat töötanud Lehola keskkonnahariduskeskuse töö põhimõtteid ning näitasin konspektide ja õppevahenditega varustatud teemakaste, mida me loodusteemade õppimiseks oleme kokku pannud. Juttu oli sellestki, et Eestis saab loodus- ja keskkonnaprojektide läbiviimiseks taotleda keskkonnainvesteeringute keskuselt toetust ning Euroopa Erasmuse ja Nordplusi programmides osaledes on võimalik saada osa rahvusvahelisest kogemusest. Nad olid seda kuuldes väga üllatunud, see on nende jaoks alles kauge tulevik.
Lapsed istutavad emadepäevaüllatuseks lillesibulaid. Kui lasteaias õpitakse loodusteemasid, kannavad nad alati rohelisi kaelarätte.
Sirje Aher: Meie projekti teine pool ongi seotud demokraatia ja koostööga. Lasteaedades ja koolides nägid Ukraina külalised ka seda, et otsuseid ei tee direktor üksi, vaid sellesse on kaasatud töötajad ja huvigrupid.
Georg Aher: Üks lapsevanem ja lasteaia hoolekogu esindaja uuris põhjalikult, kuidas on meil korraldatud koostöö lapsevanematega. Oleme kuulnud, et praegu seisabki ta selle eest, et lapsevanemad saaksid lasteaeda puudutavate otsuste tegemisel kaasa rääkida. Ka sealsed haridusametnikud on hakanud otsuste tegemisel rohkem asutuste direktorite arvamust küsima.
Kas on midagi, mida meil Ukrainalt õppida on?
Sirje Aher: Nägime seal väga palju hoolivust. Ma ei arva, et meie lasteaedades pole lapsed hoitud, aga Ukrainas jäi mulje, et seal tunnevad õpetajad kõiki lapsi. Suhtumine oli äärmiselt südamlik. Ühte rühma juhtusime lõunasöögi ajal, kui kõik lapsed istusid lõunalauas, aga üks pisike poiss seisis mängubasseini ääres ja püüdis magnetõngega kalu. Tema kõrval kükitas õpetaja, kes talle lusikaga toitu suhu pani. Selgus, et väikemees oli alles esimest päeva lasteaias ja sai erikohtlemise osaliseks. Koolides panime tähele, et algklassides on rühmatöö valdav õppimise vorm ning selle osakaal suurem kui Eestis.
Mis Lvivi lasteaednikke seminaridel kõige rohkem vaimustas?
Mairi Enok: Aktiivõpe. Just see, et õues saab tegutseda ja selle kaudu õppida. Mais tegime Lvivis neljast seminarist koosneva praktilise koolituse, kus jagasime õpetajatele õues õppimise ideid. Koos oli õpetajaid üle linna, kokku oli neljal seminaril 80 osavõtjat. Soovijaid oleks olnud mitu korda rohkem. Mängisime läbi õuemänge ja selgitasime, kuidas nende kaudu teemasid edasi anda või teadmisi kinnistada. Tutvustasime jooksumänge, mille käigus tuli mängijatel ülesandeid lahendada ja küsimustele vastuseid leida; orienteerumismänge, mida saab mängida nii laste kui ka lapsevanematega, samuti huvitavat õuesõppemängu nimega päkapikurada. Õpetasime ka täringumänge, milleks pole vaja palju raha, küll aga leidlikkust.
Georg Aher: Tähtis ongi, et õpetajad need tegevused, mida nad lastega tegema hakkavad, ka ise läbi teeksid. Ainult kuulamisest ja üleskirjutamisest või internetist otsimisest on vähe. Rõhutasime, et need on raamid, sisu saab igaüks ise vastavalt vajadusele täiendada ja muuta. Usun, et see, kuidas tegevusi ühiselt välja mõelda ja ellu viia, on samuti asi, mida nad õppisid.
Mairi Enok: Meil oli võimalus viia Ukrainasse kingituseks õppevahendeid. Võtsime kaasa 90 laste mõõdus helkurvesti, mida meie lastel on lasteaia territooriumilt välja minnes kohustuslik kanda, aga mida neil ei ole; kuppelluubid, mida lastel on mugavam kasutada kui tavaluupe, sest fookuskaugus on kohe paigas; lisaks kaks mängimiseks mõeldud langevarju – väiksema lasteaedadele ja suurema koolidele. Eestis on Eve Külmallik ja Eve Sepper andnud välja langevarjumängude raamatu. Palusime autoritelt luba neid mänge tutvustada ja tõlkisime mõned neist ukraina keelde.
Georg Aher: Kõik need vahendid jäid Lvivi keskkonnahariduskeskusesse, kus tekkis lausa järjekord lasteaedadest, kes neid laenutada soovisid.
Novembris saab see projekt läbi, on teil plaane edaspidiseks?
Georg Aher: Projekt lõpeb oktoobris konverentsiga Lvivis, kuhu on oodata 200 osalejat. Päeva esimeses pooles on ettekanded, pärastlõunal toimuvad töötoad, kus meie pilootkoolid ja lasteaiad tutvustavad Lvivi linna õpetajatele, mida nad sellest projektist õppisid.
Sirje Aher: Tahaksime, et koostöö jätkuks. Ukrainas valmistatakse praegu ette ulatuslikku haridusreformi, mille käigus tahetakse muuta kõike, haridusseadustest ja -korraldusest rahastamise ja õppekavadeni. Kirjutasimegi välisministeeriumile uue projektitaotluse. Kuna olime ka Eestis õppekavade tegemise juures, saaksime oma kogemusega neile abiks olla.
Georg Aher: Mulle meenuvad 1990. aastad, kui Eestis haridusuuendused algasid. Inimesed olid entusiasmi täis, mõtlesid ja arutasid haridusasjade üle. Praegu on selline aeg Ukrainas.