Uus IT-põlvkond vajab teadlikku kasvatamist

19. juuni 2015 Ilmar Kahro ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Haritud infotehnoloogiatöötajatest on huvitatud nii IT-firmad kui ka Eesti ettevõtted laiemalt. Kuidas teha nii, et koolides antav IT-haridus vastaks tööandjate vajadustele ning õpilased väärtustaksid reaalainete õppimist senisest enam? Milline võiks olla riigi roll IT-põlvkonna kasvatamisel?

Palusime nendel teemadel arutlema presidendilt reaalteaduse eripreemia saanud Saaremaa ühisgümnaasiumi füüsikaõpetaja Indrek Peili ja Skype Eesti juhi Andrus Järgi.

Mida õpilased täna reaalainete õppimisest arvavad?

Indrek Peil: Üldine hoiak on hea. Ei küsita, milleks üldse matemaatikat või füüsikat õppida. Pigem on noortel palju prioriteete, nad teevad valikuid ning matemaatika ja füüsika ei pruugi alati nende valikute seas olla.

Andrus Järg: Kuidas neid prioriteetide hulka tõsta? Ülikoolides ja tööandjate seas on praegu populaarsed hackathon ja Garage48 stiilis üritused. Need on suunatud inimeste motiveerimisele, julgustavad mõtlema välja uusi ideid. Kas analoogseid ettevõtmisi oleks ehk mõistlik tuua juba põhikooliastmesse? Hakata rääkima, mis on uus idee ja mis on väärtuslik idee, sest tegelik väärtus peitub lahendustes, mida varem tehtud pole. Kas selliseid üritusi koolides tehakse?

Indrek Peil: On näiteks üle-eestiline leiutajate konkurss. Meil on nooremad õpilased neis osalenud ja ka auhindu saanud. Gümnaasiumiõpilasi on juba raskem innustada osa võtma, sest neil on palju muud teha. Aga olen nõus, selliseid ettevõtmisi tuleb praegusest rohkem propageerida.

Andrus Järg

Andrus Järg

Andrus Järg: Ehk leiaks rohkem õpilasi tee nendele üleriigilistele üritustele, kui koolid teeksid eelkonkursse? Me ise katsetame uue trendina üritusepõhiselt uuenduslikkuselt liikumist pidevale uuendamisele. Tahaksime, et töötajad kannaksid mõtteviisi, et midagi uut saab välja mõelda pidevalt, iga päev. Kui ka lastele õpetada sellist mõtteviisi, võiks sellel olla huvitav tulemus.

Indrek Peil: Täna tulevad kutsed taolistele üritustele koolidesse e-kirja teel. Edasi oleneb palju õpetajast, kas ta loeb kutse läbi, oskab innustuda, julgustada, infot edasi anda. Üks võimalik lahendus on ka eelürituste süsteem, n-ö piirkondlikud eelvõistlused.

IT-d on nimetatud teiseks kirjaoskuseks. Milline on IT-õpe koolis?

Indrek Peil: Meie koolist läheb IT-valdkonda matemaatika-füüsika klassist üsna palju noori, nii et huvi ala vastu on olemas. 30–35 õpilasest suundub edasi õppima 6–7. Olen IT- ja programmeerimise alal tähele pannud, et paljud oskavad programmeerida ning õpivad näiteks rakenduste tegemise iseseisvalt selgeks. Probleem on pigem selles, et õpilastel on raske leida head ideed, mida ja milleks teha.

Mõne aja eest nägin, kuidas üks noormees tegi valmis matemaatika õpetamise rakenduse – sisestad kaatetid ja saad hüpotenuusi. Väga hea, et ta selle tegemise ära õppis, aga mulle tundub, et värskete ideede leidmise oskus on see, mida noored kõige enam vajavad.

Andrus Järg: Jäin mõtlema sellele, et riistvaraseadmed vananevad väga kiiresti. On paratamatus, et kaks aastat vana nutiseade on juba sisuliselt vananenud. Kui koolis nende abil õpetad, ütlevad noored, et mis see küll on, neil on oluliselt uuemad.

Samas näiteks füüsikatunnis tehakse katseid ja mõõtmisi. Ehk võiks kool endale hankida näiteks mõõteseadmed, mis on nutiseadmega ühendatavad? Näiteks levinumate platvormidega (Microsoft, Android, Apple) ühendatavad valgusandurid ei ole kallid. Õpilased saaksid neid oma seadmetega ühendada, pakkuda koos töötades välja lahendusi või ehk isegi rakendusi programmeerida. See aitaks neil ideede väljatöötamise maailma lähemale tuua ja annaks mõtte, kuidas muutuv maailm pakub tänu nutiseadmetele uusi võimalusi.

Indrek Peil: See oleks põnev ja nad läheksid sellega kaasa. Samas on füüsikakursusi gümnaasiumiastmes kokku viis. Enne peaks füüsika põhialused siiski selgeks tegema. Peab oskama vooluringi kokku panna, tundma graafikuid ja Ohmi seadust. Kui see on selge, saaks juba selliseid asju proovida.

Andrus Järg: Kui räägime infotehnoloogiast kui teisest kirjaoskusest, siis viskan õhku mõtte, et äkki peakski selliseid asju õpetama arvuti abil? Näiteks graafikuid saab joonistada arvutis. Teooriat ja Ohmi seadust peab muidugi tundma, kuid äkki aitavad IT-lahendused noortel neist kiiremini aru saada?

Indrek Peil: Seda võiks proovida, kuid natuke teeb ettevaatlikuks praktiline pool: töökindlus, ühildatavus.

Meie president on öelnud, et saame edukaks, kui õpetame lastele programmeerimist juba esimesest klassist. Mida sellest mõttest arvata?

Indrek Peil: Meie koolis hakatakse arvutit õppetöös kasutama esimesest klassist, algklassides üks tund nädalas. Kursused on ka põhikoolis ja gümnaasiumis. Probleemiks on aga peamiselt see, et kodus on õpilastel oluliselt uuemad arvutid kui koolis.

Andrus Järg: Ma pole päris kindel, kas alustama peab just esimeses klassis, aga kui tahame selles suunas liikuda, siis peab arvutit ikka korralikult kasutada oskama. See tähendab, et arvutiõppe peame viima juba lasteaia lõppu. Arvutioskus peab tulema enne kui programmeerimise õppimine. Programmeerimise tooksin varasemasse faasi kui gümnaasium.

Minu tütar käib esimeses klassis. Temavanused tahavad palju aega veeta nutiseadmetes ja arvutis. Sellele peaksime reageerima ja suunama lapse huvi nii, et see oleks tema jaoks kasulik ning hariv. Toon näitena Tenmonkeys’i lehekülje, kus toimus pikaajaline võistlus, mille käigus said esimese klassi lapsed lahendada matemaatikaülesandeid.

Indrek Peil: Meil oli interaktiivne saarluseteemaline viktoriin algklassidele. Sellised lahendused pakuvad õpilastele huvi. Paljuski algab asi ikkagi õpetajast, kes ei karda arvutit, kellel on idee ja oskused. Enamasti tulevad õpetajatel need ideed siis, kui nad käivad koolitustel. Siis nad õpivad, innustuvad ning julgustavad tegutsema ka õpilasi ja teisi õpetajaid.

Tööandjad teavad täpselt, milliste oskustega inimesi neil vaja on. Noortel on IT vastu huvi üldjuhul väga suur. Kas meie koolid suudavad tööandjate vajaduste ja ka noorte huviga sammu pidada?

Indrek Peil: Kooli poolelt vaadates on seis praegu väga kurb. Arvutiklassides on viie-kuue aasta vanused arvutid. Haruldane pole olukord, kus õpilane on kodus uurimistöö teinud uue tekstitöötlusprogrammiga, mille faile koolis avadagi ei suudeta, sest kasutatavad programmid on nii vanad.

Kui tahta selles vallas midagi kardinaalselt muuta, tuleb alustada just koolidest. Praegu otsivad õpilased uusi tarkvaraversioone, programmeeritakse isegi rakendusi nutitelefonidele, aga me ei oska neid korralikult suunata. Koolis peaksid olema tööl õpetajad, kes asja mõistavad. Täna kool head IT-tundjat aga ei meelita, sest IT-firmad pakuvad mitu korda paremat palka. Me teame, mida tahaksime, aga lihtsalt ei suuda seda ellu viia.

Andrus Järg: IT-ettevõtetel pole samuti kerge spetsialiste värvata. Kui tuleb tudeng oma esimesse töökohta IT-valdkonnas, peab tööandja ta välja koolitama. Seda just aktuaalsetes valdkondades, värskemate tehnoloogiate ja arendusplatvormide vallas. On tööandjaid, kes ei taha võtta töötajaid otse ülikoolist ja kes näeksid hea meelega, et töötaja on juba kuskil töötanud ning õppinud tundma viimast tehnoloogiat.

Teisalt pole otse ülikoolist tulevatele töötajatele keegi veel oma nägemust peale surunud. Nad on optimistlikud, energilised, täis teotahet. Need noored on ülimalt väärtuslikud, kuid tuleb arvestada, et aasta või kaks läheb aega, et nad õpiksid uued asjad ära ja hakkaksid mõistma maailma trende.

Kas ja kuidas IT-ettevõtted ise saaksid panustada, et koolidest tuleks parema arvutialase ettevalmistusega inimesi?

Andrus Järg: Tööandjatel on raha ja tahtmine koole aidata, aga tahaksime investeerida sinna, kus näeme, et haridussüsteem hakkab asja ise edasi kandma. Oleks hea, kui toetuse lõppedes ei jääks järele hulk kurbi inimesi. Kolme või viie aasta pärast võiks riik asja üle võtta ja edasi kanda. Ühekordsed toetused, näiteks ühele koolile arvutite soetamine, on hea, aga ühekordne investeering ühte kooli ei ole jätkusuutlik lahendus. See on põhjus, miks ettevõtted ei jookse koole ummisjalu toetama.

Kuid me saame palju ära teha huvi äratamiseks. Täna näiteks populariseerime koolides Skype’i kui virtuaalõpetamise vahendit. Käime koolides üritusi tegemas nii Skype’i kui ka Microsoftiga. Oleme mõelnud ka sellele, et suurettevõtjad võiksid kutsuda kooliõpetajaid enda juurde koolitustele ning näidata ja õpetada, kuidas saab IT-lahendusi eri eluvaldkondades kasutada.

Indrek Peil: Selline tänapäevaste võimaluste näitamine võiks olla suureks abiks. See annaks ka õpilastele võimaluse mõista arvutitunnist kaugemale ning näha reaalseid nüüdisaegseid väljundeid haridusele.

Andrus Järg: Hea meelega näeksin selles valdkonnas ka haridusministeeriumi senisest suuremat initsiatiivi. Praegu on IT-ettevõtete liit (ITL) õpilastega aktiivne, kuid oleks väga hea, kui ka riik seda tegevust rohkem koordineeriks.

Kas kõrgkoolidest tuleb IT-spetsialiste piisavalt?

Jaak Vilo

TÜ arvutiteaduse instituudi juhataja 

Eesti vajadus IT-spet­sia­listide järele on väga suur, sest meil on poole vähem IT-spetsialiste kui paljudes meist arenenumates riikides. Praegu saavad sisuliselt kõik Eesti noored, kes tahavad, valida IT-eriala, seega on kohalik kapatsiteet peaaegu maksimumis, mistõttu toovad ülikoolid magistrantuuri olulisel määral tudengeid juurde välismaalt. Importima peame praegu aga ka peaaegu kõik uued õppejõud, sest uusi noori õppejõude pole ebapiisava doktorantuuri tõttu praegu kusagilt võtta.

Tartu ülikoolis on käes ka piir, kus ruumikitsikus pärsib oluliselt IT-hariduse andmist – TÜ on võtnud suuna ehitada uus IT-kompetentsikeskus, kus on võimalus tuua ülikoolile lähemale ka osa olulisi kasvu- või teadusarenduse ambitsioonidega ettevõtteid.

Tunda annab rahapuudus. IT-eriala ei ole muidugi odav. Keskmiselt peaks ca 15 tudengi kohta olema üks väga hea õppejõud, kelle keskmine palk võiks olla vähemalt IT-sektori keskmisel tasemel. Sellele lisandub ülikooli käimashoidmise kulu ning tudengite vahenditele, stipendiumidele jne vajalik. Siit saab välja arvutada, kui palju maksab väga hea IT-kõrgharidus, kui seda omandada kolm või viis aastat. Kahjuks ei ole seniajani keegi valmis ülikoolidele sellist täishinda maksma.

Õppejõudude hea tase on samuti oluline. See on tagatud vaid juhul, kui on piisavalt doktorikraadiga õppejõude jätkuva võimekusega osaleda teadustöös. Seega on praegu viimane aeg forsseerida doktoriõpet, et kümne aasta pärast oleks meil ikka õppejõude võtta.

Keskkooli tasemega võib rahule jääda, õppeaega võiks isegi lühendada, fookustades samal ajal mõtlemisvõime arendamisele. Muidugi tuleb äratada noortes huvi IT-erialade vastu, pakkudes sel teemal õpet, huviringe jms. Kahjuks on meil Eestis ka selle poolega nigelasti. Tehakse palju pisikesi ühekordseid projekte, stabiilset strateegilist lähenemist aga pole.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!