Aafrika paneb õpetaja loovuse proovile

21. aug. 2015 Katarina Pintson Tallinna ülikooli klassiõpetaja eriala üliõpilane - Kommenteeri artiklit

Sel suvel täitus minu ammune soov reisida Aafrikasse vabatahtliku inglise keele õpetajana, et näha n-ö päris elu ja loodetavasti muuta ka mõne šokolaadilapse päev rõõmsamaks. Kuigi selline mõte tundub õilis, andsin endale aru, et üksik vabatahtlik ei suuda paari nädalaga maailma paremaks muuta, vaid see aeg on mulle eelkõige iseenda harimiseks ja kogemuste hankimiseks.

Saabusin Uganda pealinna Kam­pa­lasse ootusärevil, kuid ka veidi hirmununa – olin ju tulnud siia täiesti üksi ja lisaks oli terve suguvõsa mind hirmutanud õudusstsenaariumitega, mis kaugel maal juhtuda võib.

Lennujaamas oli mul vastas Mathew, Prince Joseph Foundationi omanik, asutaja ja, nagu hiljem selgus, ka peaaegu ainus töötaja. Olin eelnevalt lugenud, et Kampala on väga kiiresti arenev turvaline suurlinn.

Kuigi mulle oli öeldud, et elan ja töötan kogu aja võõrsil Kampalas, teatas Mathew mulle möödaminnes, et paari päeva pärast sõidame 260 km kaugusele Kagadi linna. Kuna Euroopa mõistes on Uganda ainus linn Kampala, tegi see teadmine nii mind kui ka mu kodus muretsevat perekonda veelgi murelikumaks. Lõpuks ei jäänud me ka Kagadisse, vaid sõitsime veel umbes 20 km kaugusele pisikesse külla. Elasime koos Mathew’ga kohalikus peres keset metsi ja savanni. Peres oli umbes kaheksa last, mis on Ugandas tavaline, ja veel kümmekond täiskasvanut, kes kõik olid mingit pidi suguluses. Lisaks muidugi kanad, kitsed, lehmad, sead jne.

Palun valget paberit

Elamistingimused olid väga lihtsad: WC oli auk maas, paberiks puulehed, pesemiseks toodi maja tagant vihmavee- ja lehmade joomistünnist pool kausitäit vett. Elektriseadmete laadimise võimalust ei olnud. Triikraud töötas sinna sisse pandavate kuumade sütega, mis oli mulle tõeline elamus. Õhtuti andis valgust nõrk lambipirn söögitoa laes. Seega mindi magama kella 9 paiku ja ärgati kell 6 kuke kiremise peale. Olin ka varem arengumaades reisinud ja näinud, kuidas inimesed hurtsikutes elavad, kuid nüüd olin kõige selle sees ja pidin toime tulema.

Kokku õpetasin lapsi kahes erakülakoolis. Kui ei oleks ise näinud, siis ei oleks uskunud, millistes tingimustes peavad lapsed õppima ja õpetajad õpetama. Õpetajal oli kasutada vaid mõni annetusena saadud välismaa õpik, tahvel ja kriit. Kusjuures tahvlile kirjutamine nõudis omamoodi oskust – puuliistud tahvlil olid tihti lahti ja seetõttu pidi kuidagi jõnksutades üle lahtiste liistude kirjutama.

Lastel olid vihikud ja harilik pliiats. Kuna vahendid ja ka laste inglise keele oskus olid piiratud, pani see minu loovuse ja õpetamisoskuse tõsiselt proovile. Koolil ei olnud mulle isegi valget paberit anda. Pärast esimest koolipäeva palusin end linna viia, et osta valget paberit, värvipliiatseid ja teha Eestist kaasavõetud töövihikust lastele mõned koopiad.

Valget paberit kasutasin lastega voltimiseks. Eesti koolides olen viinud läbi palju käsitöö õpitube, töötades juhendajana ettevõttes Örreke. Nüüd proovisin käsitööd teha ka Uganda lastega. 4. klass oli teistsuguse koolitunni üle rõõmus ja lõpuks said kõik ka voltimisega hakkama, aga käeliselt on Eesti lapsed kindlasti osavamad. Pole ka imestada – käsitöötunde Uganda koolides ei ole.

Värvipliiatsite peale läksid laste silmad särama. Igaks juhuks olin ostnud ka pliiatsiteritaja. Nii kui selle kotist välja võtsin, oli terve klassitäis lapsi oma pliiatsitega minu juures. Hiljem tuli välja, et nemad teritavad pliiatseid žiletiga (mina ostsin pliiatsiteritaja 15 eurosendi eest).

Mis on su ema nimi?

Prinditud töölehtedel ülesannete lahendamine osutus aga oodatust raskemaks, polnud need lapsed ju varem ühtegi töölehte täitnud. Kohalik õpetamismeetod on selline, kus õpetaja ütleb midagi ja lapsed kordavad kooris järele. Või kirjutab õpetaja tahvlile midagi, mille lapsed siis vihikusse kirja panevad.

Kahe klassiga koolimaja. Kui kõrval klassis oli parasjagu käsil „õpetaja karjub ees, lapsed järele”, siis ei olnud võimalik oma klassis isegi enda häält kuulda.

Kahe klassiga koolimaja. Kui kõrval klassis oli parasjagu käsil „õpetaja karjub ees, lapsed järele”, siis ei olnud võimalik oma klassis isegi enda häält kuulda.

Kuna klassidel uksi ei ole ja seinad ei ulatu laeni, kostab kõik läbi. Samal ajal kui ma P2 inglise keele tundi vaatasin, toimus kõrvalhütis lasteaia viimase klassi tund. Õpetaja, süles kolmekuune beebi, karjus küsimuse ja lapsed vastasid. Ühte küsimust/vastust korrati kümme minutit. Nii kuulsingi kogu aeg kõrvalt hütist: „What is your mother’s name?” Ja paar korda nägin, et kui lapsed karjumisest ära väsisid, said nad kepiga vastu pead. Ka teistes koolides küsisid lapsed minult päris tihti, kas Euroopas ka lapsi kepiga lüües karistatakse.

Märkasin sedagi, et õpetajad küsivad vaid neid üksikuid õpilasi, kes vastuseid kindlalt teavad. Ühes esimese klassi tunnis küsis õpetaja terve tunni jooksul kogu aeg ainult ühte tüdrukut. Loodan, et see oli nii vaid seepärast, et mina tundi vaatasin.

Külakoolides on õpetajad põhi- või keskkooliharidusega ja kindlasti mõjutab see õpetamise kvaliteeti. Päris tihti kirjutasid õpetajad tahvlile vigadega. Näiteks nägin kurja vaeva, tehes lastele selgeks, et inglise keeles ei kirjutata artiklit ja sõna omavahel kokku. Paar päeva hiljem märkasin, kuidas üks õpetaja tahvlil kõik artiklid sõnadega kokku kirjutas.

Õpetaja kuupalk on 25 eurot

Ugandas on nii era- kui ka riigikoole. Valdavalt siiski viimased. Riigikoolidele eraldatakse rohkem raha – ehitised on Uganda mõistes korralikud, on koolipingid ja suured tahvlid. Erakoolid küsivad õpilastelt õppemaksu, mis sõltub nii omandatavast haridustasemest kui ka konkurentsist. Meie mõistes lasteaialaste semestritasu on erakülakoolides umbes kuus eurot, eralinnakoolides poole suurem. Aastas on kolm semestrit. Riigikoolides nii noori lapsi ei õpetata.

7-klassiline põhikool on kõigile kohustuslik ja riigikoolis ka tasuta, erakülakoolis maksab aga semester 15 eurot. Keskkool kestab neli aastat ja on riigikoolides jällegi tasuta. Õpetaja ja Prince Joseph Foundationi töötaja Jolami jutu järgi lõpetab enamik lastest selle taseme. Paraku jääb see haridus aga ka paljude külakoolide õpetajate viimaseks. Õpetaja sertifikaadi saamiseks on vaja õppida kaks aastat, kuid sertifikaadiga õpetajad olid pigem erandid.

Õpetajate palgad on väga nigelad. Põhikooliõpetaja kuupalk koolis, kus mina õpetasin, oli 25 eurot – põhjus laste vähesus. Suuremates erakoolides on kuupalk 45–60 eurot, riigikoolis 120. Võrdluseks võib öelda, et kahetoalise pisikese korteri (krohv maas, ämblikuvõrgud laes, prussakad jooksevad mööda tuba, tualett ehk auk maas asub õues, vett ei ole) üür on 15 eurot kuus.

Kingituseks elus kits

Tore oli koolides see, et laul ja tants moodustasid õppetööst suure osa. Tantsude ja lauludega avaldati mulle tänu väga mitmeid kordi. Kuna tantsud ja laulud olid suunatud minule kui valgele külalisele, sai minu tähelepanuvajadus täiesti rahuldatud. Tavaline oli stseen, kus lapsed mulle tantsisid, mina naeratasin ja plaksutasin ning teised täiskasvanud seisid kusagil eemal ja jälgisid, kuidas valge inimene show’le reageerib.

Tänu avaldati ka kingitustega. Vahetundides tõid lapsed mulle kõikvõimalikku söödavat kraami: mangosid, maisitõlvikuid, salatilehti, avokaadosid jne. Kõige eksootilisem ja uskumatum kingitus oli elus kits. Kitse üle andes ütles koolidirektor: „Roast it and eat it.” Minust jäi armas kitseke siiski kooli õuele muru närima.

Valge nahavärvi tõttu pälvisin tähelepanu ka muul moel. Üks vanataat rääkis, kuidas veel 15 aastat tagasi jooksid kohalikud valget nähes hirmunult majadesse peitu. Mind nähes hakkasid beebid nutma ja need, kes ise jalgadel püsisid, jooksid ema seeliku taha peitu. Veidi vanemad lapsed julgesid mind juba puudutada. Tavaliselt toimus see nii: kui üks laps julges mind puudutada, rippus tema eeskujul mõne sekundi pärast juba suurem hulk lapsi mu käte otsas. Lastele tegi hirmsasti nalja, kui ütlesin, et Eestis tahavad paljud saada sama pruuniks kui nemad.

Usu jõud

Laupäeviti ja pühapäeviti käivad kohalikud kirikus, kuhu viidi ka mind. Kohale jõudes sain teada, et minu jaoks on koostatud programm, kus mul tuli lastega mängida, täiskasvanutele ja lastele Euroopat tutvustav kõne pidada ning õpetajatele meie haridusest rääkida. Umbes 60 last vaatasid mulle suu sisse ja ootasid, mida ma nendega ette võtan. Mõned mängud õnnestus teha, aga nii suure seltskonnaga on päris keeruline mängida ja vestelda.

Kõnede jaoks mingit ettevalmistusaega ei antud. Enne mind rääkis Mathew. Tema kõne koosnes põhiliselt jumala tänamisest ja õnnistamisest. Eks proovisin siis minagi Ugandale kohaselt lausete vahele hüüda „Halleluuja!” või „God is good”. Kui kõned olid peetud, algas üks suur pidu – tantsiti ja lauldi meeletu energiaga.

Järgnenud jumalateenistus oli mulle šokk. Piiskop pidas hingeldades jumaliku kõne, millest rahvas läks transsi – naised karjusid, mehed värisesid, sülelapsed nutsid. Inimesed, kellega olin päeva alguses lõbusat vestlust pidanud, ajasid mulle hirmu nahka. Pärast seletati mulle, et rahvas käitus nii, sest tundis tugevalt jumala väge.

Pühaliku kõne lõpus tegi piiskop järsu käevibutuse, mille tagajärjel rahvas lihtsalt pikali kukkus. Piiskopis oli väidetavalt nii palju jumala jõudu, et see pani inimesed pikali kukkuma. Lõpuks õnnistas piiskop ka lapsi ja kukutas nemadki pikali. Lastele see muidugi meeldis.

Uganda on üllatusi täis ilus ja põnev maa. Inimesed on ütlemata külalislahked ja abivalmid. Nende ellusuhtumine on rõõmsameelne ja muretu. Ugandas õppisin tulema toime väga vähesega ja tundma rõõmu pisiasjadest. Lõppkokkuvõttes olen väga rahul, et julgesin sellise reisi ette võtta. Kohalikud ütlesid: „See, kes on kunagi jala Aafrikasse tõstnud, tuleb sinna alati tagasi.” Mine tea, mis elu toob.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!