Ka klassikalisel kunstil peab olema eluruumi

Kui akadeemiast klassikalist kunsti enam ei tule, siis hakkavad seda looma harrastajad.

Raekoja väljak. Mati Karmini pronksitöö „Suudlevad tudengid” aastast 1998. Purskkaevu sulin. Vee pahisemine vastu skulptuuri metalli. Kõik on liikumises. Kes kiirustab, kes võtab kohvi.

Karmini „Suudlevad tudengid” on tekitanud kunstiringkondades vaidlusi. Tänapäeval loodud töö, kuid näeb välja nagu klassika. Kas skulptuur on modelleeritud meeleliselt läbitunnetatuna või on see dekoratiivne? Kus on Eros? Kui aga vaadata keskmist tartlast, siis tema on „Suudlevad tudengid” igati omaks võtnud. Asi on ju selles, et tänapäevalgi vajab inimene kõige muu kõrval ka natuke ilusat ja romantilist kunsti.
Purskkaevu kõrval asub kohvik Suudlevad Tudengid, kus tasub pikemalt peatuda, sest seal näidatakse ka pilte. Praegu on vaadata Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži kunstistuudio üliõpilaste tööd. Juhendaja on vitraažimeister ja maalikunstnik Robert Suvi. Tema õpetuse alus on kindlalt klassikaline.

Massikultuur ja klassika

Uue meedia totaalsus on enesestmõistetav. Kuid vahetult inimese oma käega loodavate kunstitööde tagaplaanile surumine ja looja kunstilis-tehniliste oskuste kadumine tekitab vastuseisu. Kas kunstikultuuri lamendumine on üldisemalt meie aja märk või puudutab see karmimalt eelkõige väikesi noori kultuure nagu meie oma?

Tänapäeva maailm ei vaja romantikuid. Kuid hoiatus! Inimese kujutlusvõime on ja jääb ennustamatuks mitmes mõttes. Ettearvamatus kunstiga piirnevatel aladel ei ole kättesaadav neile, kes saavad hariduse ilma pintsli ja pliiatsita.

Paraku ei mahu klassikalised kunstiained enam isegi akadeemia õppekavasse. Vahendeid ei jätkuvat. Probleem on aga selles, et akadeemilise taseme langedes harrastajate hulk kasvab. Täna peab kunsti püsiväärtuste otsija minema – vähemalt ajutiselt – Stockholmi, Peterburi või New Yorki, et praegune ületeoretiseeriv aeg üle elada. Tegelikult tuleks aga hoida püsti tugevaid ateljeekoole, stuudioid. Siinkohal tuleb tunnustada näiteks eraateljeekooli juhatajat Aapo Pukki, kes on vastuvoolu ujudes tänaseni elavat kunstituld lõõmamas hoidnud.

Professionaalid ja harrastajad

Küsimus on professionaalse ja harrastuskunsti vahekorras, samuti loomingu ja kunsti mitmekesisuses. Klassikalise kunsti olemasolu rikastab meie kunstipilti. Samas surub hullumeelse mahuga interneti info meile peale ühenäolisust ja pragmatismi. Näiteks Facebookis võime näha suuri snobistlikke, segipaisatud maalikollektsioone. Mis on seal mis? Kus on piirid? Kas keegi süveneb seal ka värvi või vormi? Kas keegi ka ise joonistab ja maalib, loob oma maailma, ehitab üles omaenese isiksust?

Kas internet on see keskkond, kus harrastuskunstnik võib kasvada suureks nagu omal ajal prantslane Paul Gauguin või jugoslaavia naivistid, astudes üle professionaalsuse läve? Kas see on keskkond, mis annab neile arenguks tuge, nagu omal ajal sajanditevanune kunstnike kogukond Pariisis? Millised juured! Meie juured on koorilaul. Kui toimub laulupidu, siis tunnevad kõik kutset. Keegi ei vaagi.

Aga Eesti maalikunsti juured? Kas nende meeste töö, kes sada ja enam aastat tagasi ennastohverdavalt Euroopa maalikogemust koju kandsid, pole laiemalt vilja kandnud? Harrastuskunstnike tööde väljapanekud näitavad vastupidist. Täna loovad just harrastuskunstnikud seda arendavat keskkonda, millest me nii puudust tunneme.

Ei ülikooli kunstikabineti ega tehnikaülikooli stuudio töö eesmärk ole professionaalsete kunstnike kasvatamine. Kuid inseneridel on tihti tööolukordi, mis väljaarvestatud skeemidesse ei mahu, ja vahetu käelise tegevuse kadumine pärsib neilgi reaalsuse tunnetamist. Et kuristik inseneri/teadlase ja kunstniku vahel ei oleks liiga sügav, ongi meie ajal kunstistuudium tipptehnikaülikoolide hariduse loomulik osa.

Robert Suvi

Robert Suvi alustas kompositsiooni ja maali õppejõuna ERKI-s vahetult pärast stuudiumi lõpetamist 1977. Tema juhendatavate hulgas olid Hardi Volmer, Jaak Arro, Epp Maria Kokamägi, Ulvi Põldroos. Tema eriliste õpilastena on meelde jäänud Tartu vangla noored kinnipeetud. Nende romantilised vitraažid – linnud, liblikad – kingiti lastehaiglale. Tehnikaülikooli stuudioga alustas Robert Suvi 2005. aastal. Tänaseks võib öelda, et ta orienteerub hästi selles, kuidas oma üliõpilasi suunata iseenda juurde viivale rajale. Kunstiga tegelemine peab aitama inimesel oma siseilma leida.

Tugev reaalsustunne ja tehniline vaist! Aga unistus mingu ees.

Suvi, sünnilt küll tartlane, kasvas üles Tootsi talus Palamusel. Mäletab, isa sõnul, oma isa ja Oskar Lutsu Tartus heatujulisena nalja viskamas. Et temast saab kunstnik, tundis ta õpiajal kunstikooli teisel kursusel Palamuse Püha Bartholomeuse kirikut maalides. Ta on tänulik ja õnnelik, et selle arhailise (ehitamise algus 1234) kiriku vitraažid telliti temalt. Kolm akent, kolm vitraaži: „Maarja lapsega”, „Ülestõusmine”, „Jeesus Kristus Maailmavalitseja”.

Piret Jürgenson

Suudlevates Tudengites üleval oleva näituse üks huvitavamaid kunstnikke on Piret Jürgenson (1970). Sündinud Tartus, elab Tõrvandis. Abielus, nelja lapse ema. Maalib argielu kohustuste kõrvalt. Perekond toetab, lastele meeldib. Robert Suvi juhendamisel töötab viiendat aastat, viimasel ajal TTÜ stuudios. Näitusetegevust alustas 2009. Areneb pidevalt, kuna kogu aeg teeb. Kokku on tal valminud 600 pilti. Maalimine on tema elu osa. Kunstnik tahab ükskord osutuda vanainimeseks, kes pintslit küll vaevalt käes hoides ikka maalib. Näeme argiseid asju, näiliselt lihtsaid motiive. Vaikelud, lilled, meri ja maastikud (Tahkuranna motiivid, kompositsioonid kaladega, katused). Tohutu äratundmisrõõm! Pildid on sügavalt tõsised, kõrgendatud nõudlikkusega realismile.

Kunstnik tundub olevat justkui teelahkmel. Ei peaks kartma liikumist ühelt tasandilt teisele. Küsimus on vaimu valdamises, mitte ebatäiusliku või täiusliku vormi valdamises. Piret otsib maalimise kaudu seda, mis on temas sügavuti olemas. Võib-olla on vaja tungida selliste kujundite labürinti, mis tunduvad viivat eikuhugi. Ühendada ajas ja mitte-ajas olemine. Kuigi modernistlik kood on loomingulises mõttes suletud, võib osutuda edasiviivaks katsetada mõne ajaloolise kunstistiiliga, et laiendada oma arusaamist realismist.

25 ilusat pilti

Stuudio noortelt kunstnikelt on käesoleval näitusel väljas 25 tööd. Need on maalid, ilusad pildid: linna- ja vee- ja maastikuvaated, interjöörid, vaikelud. Silmapaistev on Piret Jürgensoni pilt „Suur kivi”. Muljet avaldavad Irja Pärna ekspressiivne „Maastik”, Sulev Reisbergi vanade fotode järgi maalitud, pallaslikult mõjuvad „Tartu majad”. Kujutatud on maju, mis asusid ülikooli raamatukogu kohal enne linna pommitamist viimase sõja lõpu eel. Hannes Graubergi lakooniline kompositsioon „Granaatõunad” eristub suure vormi ja mahulisuse tundega. Hõõguva punase värvi poolest sümboliseerib granaatõun päikest, elu ja verd; seemnekülluse poolest viljakust. Põltsamaa lossis äsja toimunud näitusel oli Graubergil väljas 13 tööd.

Stuudio juhataja sõnul on nende töötingimused TTÜ-s head. Kõik vajalik on olemas. Eriti tähelepanelik ja mõistev on olnud direktori abi Tiit Lepasaare.