Kõik sai alguse Otepää nõlvadelt

Tuule ja Tormis sõidavad Austriasse tagasi kahe nädala pärast. Tormisel algab kool 9. septembril, Tuulel 28. septembril. Foto: Tiina Vapper

Kui sul on siht silme ees, saad kõigega hakkama, kinnitab noor lootustandev mäesuusataja Tormis Laine, kes alates sügisest asub õppima 1967. aastal loodud Austria Stamsi suusagümnaasiumis, mis on esimene ja vanim selletaoline õppeasutus maailmas. Ta on esimene eestlane ja üks vähestest välismaalastest, kes sellesse mainekasse kooli on sisse saanud.  

Ajasime Tormise ning tema õe Tuule ja isa Tiimariga juttu 6. augustil, Tormise 15. sünnipäeval. Nädalapäevad hiljem, 14. augustil oli sünnipäev Tuulel, kes sai 17. Pere elab juba neli aastat Austrias, suvi aga veedetakse alati Eestis. Soojast suveilmast hoolimata oli jututeemaks mäesuusatamine.

Tormis oli kahe- ja Tuule nelja-aastane, kui vanemad Tallinnast Otepääle otsustasid kolida. Põhjuseks Tormist kimbutav allergia ja astma. Uus kodu ehitati väga loodussõbralikest materjalidest otse suusastaadioni vastu.

Isa jutustab, et mõlemale lapsele on pisikesest peale meeldinud liikuda ja sporti teha. Tuule on harrastanud nii iluvõimlemist kui ka tantsu. 2005. aastal, kui ta Otepää gümnaasiumisse esimesse klassi läks, sai valmis Otepää seikluspark, mille üks rajajatest on tema isa Tiimar Laine. „Kõik atraktsioonid on Tuule peal testitud,” räägib isa. „Tema oli selle pargi ehitamise ajal n-ö testilaps, kelle peal proovisime, kui turvalised on laskumised ja ülesõidud. Tuulele meeldis ronida ja paljajalu metsas ringi joosta. Esimese koolipäeva aktusele keeldus ta otsustavalt kingi jalga panemast. Viimaks jõudsime siiski kokkuleppele, aga koolist koju tuli ta ikka, kingad näpus.”

Koolis nägi Tuule kuulutust, kus kutsuti lapsi suusatrenni, ja tahtis kohe minna. Tormis aga tahtis teha sama, mida vanem õde ees tegi. Suvel käis jalgpalli- ja džuudotrennis, talvel tegi õega koos mäesuusatamist. Üha sagedamini pani nüüdsest suusad alla ka kesk- ja pikamaajooksjana Eesti koondisesse kuulunud isa.

Mäesuusatamisega alustamiseks on Otepääl Väike-Munamäel ja Kuutsemäel head tingimused, aga kes selle alaga tõsiselt tegelda tahab, peab muid võimalusi otsima, eriti kui tegemist on kiirusaladega, sõnavad Tuule ja Tormis.

Tõepoolest, ka kõik neist mõni aasta vanemad silmapaistvad mäesuusatajad on õppinud või õpivad välismaal: nii USA-s sündinud ja 2014. aasta Sotši taliolümpiamängudel Eestit esindanud väliseestlane Warren Smith, kelle 26. koht meeste slaalomis oli meie suusaalade parim tulemus, kui ka Ranek Koni ja Triin Tobi, kellest esimene on lõpetanud Soomes Levi alpikooli, teine Ruka alpikooli, samuti noorteolümpial 9. kohale tulnud Tõnis Luik, kes õpib Levi alpikoolis, ning Juhan Luik, kes on Ruka alpikooli õpilane (nad ei ole vennad).

Kuna Eestis peetakse mäesuusatamisvõistlusi vähe, hakkasid Tuule ja Tormis käima laagrites ja võistlustel ka Soomes ja Austrias. Austria treenerid arvasid, et Tormis peaks selle alaga tõsisemalt tegelema, ning ka Tuule suusatas venna „tuules” edasi. Et saaks rohkem treenida ja aega maksimaalselt ära kasutada, sõideti laagrisse juba nädal enne sügis-, talve- ja kevadvaheaja algust. „Kooli jõulupeole tunnistuse ja kommikoti järele ei jõudnud nad kunagi, olime sel ajal alati ära,” meenutab isa. „See tähendas muidugi, et hinded pidid olema korras. Ja olid ka.”

Ühel aastal aga otsustas pere jääda Austriasse kauemaks. Tuule oli siis 13- ja Tormis 11-aastane.

„See oli minu idee,” tunnistab Tormis. „Üks mu Soomest pärit võistluskaaslane ja sõber kolis perega Austriasse ja mulle hakkas see mõte meeldima. Tundsin, et tahan ise ka mäesuusatajana edasi areneda. Kui ma sellest kodus rääkisin, olid ema ja isa kohe nõus. Mõtlesime küll, et jääme sinna üheks kooliaastaks, aga praeguseks oleme olnud juba neli.”

Tormise viimane suurem saavutus on esikoht paralleelslaalomis eelmisel aastal Kanada FIS-Childreni Whistler Cupi võistlusel.

Austrias elab pere Tirooli väikeses mägikülas, piirkonnas, mida peetakse mäesuusatamise hälliks ja kus liustikel saab harrastada mäesuusatamist aasta läbi. Austris suusatavad absoluutselt kõik, nädalavahetuse põhitegevus ongi peredel mägedes suusatamine, samas oli Tormis oma klassis ainus, kes trennis käis.

Esimene aasta kohalikus koolis oli noorte jaoks raske. „Mitu kuud ei saanud tunnis ühestki sõnast aru ega osanud mitte midagi kaasa teha,” tunnistab Tuule. Ka koduigatsus tuli peale. Tormis lisab, et tundis puudust mitte ainult sõpradest ja sugulastest, vaid ka Eesti jäätisest, limonaadist, Kalevi maiustustest. „Õnneks saime Skype’i abil vanavanemate ja sõpradega suhelda ning ka koolis paranes asi iga päevaga. Teisel aastal hakkasime vaikselt sisse elama ja viimased kaks aastat olime juba nagu kõik teised.”

Nüüd räägivad mõlemad saksa keelt vabalt ja kinnitavad, et koolis mõtlevadki nad saksa keeles. Tuule lõpetas põhikooli eelmisel, Tormis tänavu suvel. „Lõputunnistusel oli mul matemaatika 1, mis on seal maksimumhinne, inglise keel samuti 1, saksa keel, mida õppisime emakeelena, 3. Kolm on seal hea tulemus, olin sellega klassis parimate seas,” on noormees rahul.

Eesti ja Austria kooli peamiseks erinevuseks peavad Tuule ja Tormis, et kui meil on palju tuupimist – tunnikontrollideks ja kontrolltöödeks õpitakse pähe palju fakte, mis varsti on meelest läinud –, siis Austrias pannakse rohkem rõhku sellele, et õpilased oskaksid õpitut elus kasutada.

Tuule läks põhikooli lõpetamise järel Innsbruckis asuvasse Villa Blanka turismikooli hotellimajandust õppima. Nüüd on esimene kursus läbi.

Viie aasta jooksul õpitakse kõike seda, mida turismialal vaja läheb: alates koristaja- ja ettekandjatööst ning lõpetades tipptasemel toiduvalmistamise, raamatupidamise ja juhtimisoskustega. Ka praktikat on palju. Kaheksanädalase suvepraktika otsustas Tuule teha Eestis Otepää GMP Clubhotelis ja hiljuti renoveeritud restoranis Tuljak.

Ehkki Tuule treenib edasi, ta võistlussporti enam ei tee, vaid tahab tulevikus õpetada kõige väiksematele mäesuusatamishuvilistele mäesuusatamise ABC-d. „Sel aastal tegin ära esimese taseme suusatreeneri paberid ja tahan sellega edasi minna. Iga järgmise tasemega kaasnevad suuremad õigused, näiteks tohin viia suusatajaid sõitma ka radadelt välja puutumatu lume peale.”

Tormis on kogu hingega pühendunud mäesuusatamisele ja tal läheb väga hästi. Kahel viimasel aastal on ta kvalifikatsioonivõistluste tulemusena pääsenud sõitma Tirol Landescupi, kuhu iga piirkond (Bezirk) – neid on Tiroolis kokku üheksa –, võib kõigi vanuserühmade peale saata maksimaalselt 16 sportlast ning kus välismaalasi tohib olla iga piirkonna võistkonnas vaid kaks.

„Eelmisel hooajal olin kuues, vahepeal isegi kolmas, aga lõpp vajus natuke ära,” räägib Tormis, kelle sõnul on sõitjate tase neil võistlustel väga ühtlane ja rebimine seetõttu tihe. Tema viimane suurem saavutus on kahtlemata eelmisel aastal Kanada FIS-Childreni võistlusel Whistler Cup kuni 14-aastaste noormeeste paralleelslaalomis 105 konkurendi seas saavutatud esikoht.

„Mäesuusatamises võisteldakse slaalomis (slalom, SL), suurslaalomis (giant slalom, GS), paralleelslaalomis (PSL), ülisuurslaalomis (super giant slalom, SG), kiirlaskumises (downhill, DH) ja alpi kahevõistluses (super combined),” selgitab Tormis. „Mina kiirlaskumist veel teha ei tohi, aga kui meesteklassi jõuan, tahan kindlasti proovida. Mäest otse laskumisel ulatub kiirus umbes 140 kilomeetrini tunnis ja see mind kõige rohkem võlubki.”

Mäesuusatamine on kallis ala nagu iga teinegi spordiala, kui seda teha tipptasemel. „Kui tahad olla professionaalne tegija, peab varustus olema korralik, selle koha pealt kokku hoida ei saa,” on Tormis veendunud.

Näiteks eeloleval hooajal on Tormisel vaja kaheksat paari suuski, see on miinimum. Üks põhjus on see, et iga ala nõuab oma suuski, lisaks suusad kuluvad ja sõitja kasvab. Muutuvad mudelid, materjalid, tehnika, millega tuleb kaasas käia. Kõik need aastad on Tormise suuskade ettevalmistamise eest hoolitsenud ja temaga võistlustel kaasas käinud isa. Võistluspäeval ärgatakse harilikult kell viis, pool kuus, süüakse kiire hommikueine ja sõidetakse võistluspaika. Et ema ja isa laste tegemistele kaasa elavad ning on neile nende ettevõtmistes toeks ja abiks, on peres iseenesestmõistetav. Tormis ja Tuule ütlevad, et paremaid vanemaid ei oskaks nad endale soovida.

Septembrist on Tormis maineka Stamsi suusagümnaasiumi õpilane. Ta kinnitab, et on seda hetke väga oodanud. „Kõik, kes tahavad professionaalsel tasemel mäesuusatamisega tegelda, soovivad tulla sellesse kooli.” Isa lisab, et Stamsi kutsutakse Austria mäesuusatamise talialade kullainkubaatorijaamaks – MM-ilt on selle kooli vilistlased võitnud 70 ja OM-ilt 30 kulda, kokku sada kuldmedalit. Pronkse ja hõbedaid veelgi rohkem.

Sõel kooli pääsemiseks on äärmiselt tihe. Välismaalasi on kogu kooli tegutsemisaja jooksul sisse saanud mitte rohkem kui paarkümmend. „Et välismaalasena sisse saada, pead eriti kõva tegija olema,” teab Tormis. „Tänavu sai sisse üks Liechtensteini poiss, üks Tšehhi tüdruk ja mina. Vahetusüliõpilastena võeti esmalt aastaks õppima ka soomlastest kaksikvennad. Enamik õpilastest on austerlased, mis on ka mõistetav, sest kuna kolm neljandikku õppemaksust tasuvad Austria riik ja suusaliit, tuleb mõelda esmajoones oma järelkasvule.

Kooli pääsemiseks tuli kõigil õpilastel teha nii kehalised kui ka suusakatsed, mis kestsid kolm päeva. Lisaks põhjalik meditsiiniline läbivaatus, kus kogu luustikust tehti röntgenülesvõte.

Esimene laager toimus juba suvel. Tormist hakkab treenima Matthias Dietl, kes on olnud praegu maailma ühe tugevama suusataja Marcel Hirscheri treener, kui too Euroopa karikavõistlustel sõitis. Sporditegemisega paralleelselt õpitakse üldaineid. Tormis valis äri- ja majandussuuna, mis on poisi sõnul kõige praktilisem ja jätab aega treenimiseks.

Õppetöö Stamsis toimub kuuel päeval nädalas, esmaspäevast laupäevani, jutustab Tormis. „Klassid, spordisaalid, ujula, söökla asuvad ühes hoones, samuti ühiselamu, kus elavad eranditult kõik õpilased. Minu toakaaslased on kõik mu head sõbrad, kellega olen Austriasse kolimise ajast saati koos võistelnud.”

Koolipäev on organiseeritud nii, et kell 6 on äratus, seejärel teevad õpilased kodutöid, edasi on hommikusöök. Kell 8 algavad tunnid või minnakse mäele, õhtupoolik on sisustatud treeningutega. Kui sügisel ja kevadel on põhirõhk õppimisel, siis talvel on kõige tähtsam suusatamine.

Tormis tahab teha kõik selle nimel, et juba viimastel kooliaastatel näidata tulemusi, millega pääseks sõitma Euroopa või maailma karikavõistlustele.