Kuidas me Afganistani õpetajaid õpetasime

Sel kevadel käisid Tallinna tervishoiu kõrgkoolis täienduskoolitusel kümme Afganistani ämmaemandat, kes ise õpetavad Afganistani meditsiinikoolides. Uutmoodi kogemust kirjeldavad TTK ämmaemanduse õppetooli juhataja Silja Mets-Oja ning ämmaemanduse õppejõud Irena Bartels, Annely Kärema, Kaire Sildver, Aet Maarja Leberecht ja Marika Merits.

Enne kohtumist Afganistani ämmaemandatega oli põnevus suur. Olime vahetanud kirju ja kogunud nende ootusi meile – nad tulevad kaugest riigist, kus sünnitusel suremuse näitaja on üks kõrgemaid maailmas. Mida nad enim õppida tahaksid? Seda enam, et grupiliikmed olid erineva tasemega: kes töötanud peamiselt vaestega, kes erakliinikus, kes rahvusvahelises organisatsioonis, kes maakohtades, kes linnas. Lisaks lugesime Afganistani eluolust raamatuid ning vestlesime seal käinutega.

Mai alguses olid nad kohal, öisest lennureisist väsinud ja esimesest käigust Euroopasse veidi ärevil. Kaheksa ämmaemandat olid pärit Balkhi provintsist Põhja-Afganistanis ning kaks Nangarhari provintsist Ida-Afganistanis. Enamik neist polnud varem üheski välisriigis käinud ning enne reisi oli neil vaja taotleda lisaks viisale ka passid.

Kõik osalejad olid läbinud ämmaemanda või õe õppekava ning kaks omandanud arsti kutse. Arstiks õpitakse Afganistanis umbes viis aastat, kuid hariduse kvaliteet on väga ebaühtlane ning paljud ei leia arstina tööd. Enamik osalejatest töötas meditsiinikoolis õpetajana. Neis koolides õpetati peamiselt õdesid ja ämmaemandaid, osas ka farmatseute ja laborante. Paar grupiliiget töötas haiglas – õpetaja ja praktikuna.

Teemad, millest Afganistani naised enim huvitusid, olid näiteks komplitseeritud sünnitus, sünnitusjärgne periood, verejooksud ja HIV-infektsiooni ennetus. Nii panimegi kokku Afganistani ämmaemanduse õpetajate täienduskoolituse õppekava mahus kuus ainepunkti, mis koosnes kolmest moodulist: reproduktiivtervis ja rasedus, sünnitus, sünnitusjärgne periood ja laps ning professionaalne areng ja elukestev õpe.

Esimesel paaril nädalal elati sisse ja harjuti üksteisega. Kursusel osalejate koolide haridusprogramme vaadates nägime, et enamik ämmaemanduse valdkondadest on ka Afganistani programmides. Peamine küsimus oli hoopis baasteadmiste kvaliteet. Kursusel tekkis mitu olukorda, kus Eesti õppejõud pidid seletama algteadmisi inimese anatoomiast, füsioloogiast ja embrüoloogiast, samuti raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi füsioloogiast.

Õpetamise ja õppimise tegi keerulisemaks õppemeetodite erinevus – Afganistani õpetajad ei olnud kokku puutunud näiteks analüüsi, grupitöö ja kirjandusega töötamisega. Afganistanis ei kaasa õpetaja õpilast arutellu, ei lahendata situatsioonülesandeid jms. Takistuseks osutus ka ajaplaneerimine: kui Afganistanis kestab koolipäev ainult kolm-neli tundi, siis Eestis kaheksa. Kursuse esimestel nädalatel võttis harjumisaega seegi, et koolipäev algab kell 8.30. Paremaks kohanemiseks tegime õppekavas ja tunniplaanis aeg-ajalt muudatusi ning kahjuks ei jõudnud seetõttu kõike planeeritut käsitleda.

Õppetöö ajal kogusime suulist tagasisidet, mis toetas järgmiste päevade ettevalmistust, ning kursuse lõppedes kirjalikku tagasisidet. Saime teada, et Afganistani külalised jäid koolitusega rahule, hindasid kõrgelt Eesti õppejõudude professionaalseid teadmisi ja õpetamisoskust ning tõid eraldi esile vastutulelikkust ja sõbralikkust.

Korraldasime ka mõned väljasõidud ja kultuuriüritused, näiteks osalesid grupiliikmed ettekandega Eesti ämmaemandate ühingu konverentsil Paides. Väike kultuurireis viis Lahemaa rahvusparki ja Vergi sadamasse ning piknikule. Mere nägemine oli kõigile külalistele uus kogemus. Tutvustasime ka tavalist Eesti kodu.

Tallinna tervishoiu kõrgkool ja meie töörühm said ainulaadse mitmekultuurilise õpetamise kogemuse, mis rikastas mõlemaid osapooli. Kuna tegemist on kaheaastase projektiga, siis suhtleme edasi. Teame, et üks ämmaemand korraldab juba Afganistanis kolleegidele täienduskoolitusi ja on õnnelik, et saab kasutada uusi õppemeetodeid.

MTÜ Mondo ja Tallinna tervishoiu kõrgkooli ämmaemanduse õppetool viivad 2014–2016 ellu arengukoostööprojekti „Naiste tervishoiu- ja IT-alase kutsehariduse kvaliteedi tõstmine Põhja- ja Ida-Afganistanis”. Projekti eesmärk on tõsta nelja ämmaemandust õpetava kutsekooli õpetajate hariduse taset. Projekti rahastab Eesti välisministeerium.

—

Vendade eest salaja välismaale õppima

Mondo humanitaarabi valdkonna juht Maari Ross, kui palju aega ja läbirääkimisi nõudis Afganistani ämmaemandate Eestisse toomine?

Kohe pärast välisministeeriumilt projektile toetuse saamist hakkasime Afganistani meditsiinikoolidega läbirääkimisi pidama ja projektis osalejaid otsima. Pikk protsess algas eelmisel suvel. Mitu kuud valisime parimaid kandidaate, viisade tegemine ja muud protseduurid võtsid umbes paar kuud. Ettevalmistused kestsid üle poole aasta. Kiiret polnudki, sest plaanisime afgaanid Eestisse kutsuda kevadel.

Kui palju naised pidid veenma oma pereliikmeid, et neid lubataks välisriiki?

Enamik neist oli pärit maapiirkondadest, see tegi veenmise ilmselt keerulisemaks kui pealinnas. Mõni naine pidi palju vaeva nägema. Näiteks ühe osaleja edumeelne isa lubas tal Eestisse sõita, aga vennad mitte. Lõpuks luiskas naine vendadele, et läheb isale külla, ning sõitis Eestisse vendade teadmata. Kes juba abielus olid, pidid saama loa oma meestelt. Aga ka Eestis küsisid nad meestelt vabal ajal kuhugi minekuks luba. Näiteks tahtsid kangesti näha Eesti ööklubi, mida mõned mehed lubasid, mõned mitte.

Et neid Eestisse lubati, näitab perekondade vabameelsust. Traditsiooni järgi peab naise saatja olema meessoost pereliige: vend, isa või abikaasa. Saime kokkuleppele nii, et kahe Afganistani mittetulundusühingu juhid, kes reisi sealtpoolt korraldasid, tulid kaasa ja olid nii-öelda saatjad.

Kuidas neil Afganistanis uute kogemuste ja teadmiste valguses läheb? Kas kellelgi pole seoses Eestis käimisega probleeme tekkinud?

Ei ole. Pigem tuleb see neile karjääri mõttes kasuks. Kuna Afganistan on olnud suhteliselt isoleeritud ja vähestel sealsetel inimestel on võimalus Euroopas käia, siis on kogemus, kus terve kuu on nähtud meie haiglaid ja tervishoiukõrgkooli, neile väga väärtuslik ja annab tööturul palju juurde. Mõnigi ämmaemand on saanud varasemast parema töökoha. Näiteks üks projektis osaleja sai tööd Norra abiorganisatsioonis, kus ta tegeleb tervishoiuküsimustega edasi. Üldjuhul on MTÜ-d, eriti välisorganisatsioonid, töötamiseks prestiižsed kohad. Kohe, kui nad Afganistani tagasi jõudsid, hakkasid nad korraldama teistele ämmaemandatele seminare ja koolitusi, et uusi teadmisi levitada.

Nad nägid Eestis moodsat meditsiinitehnikat, aga kuivõrd nad seda kodumaal kasutada saavad?

Kõige moodsamat tehnikat neil muidugi ei ole, ses mõttes on vahe suur. Samas on palju ka lihtsamaid õppevahendeid, näiteks mulaažid. Nad tutvusid Tallinna tervishoiu kõrgkoolis kasutatavate õppevahenditega, õppisid neid kasutama ning meil oli selleks ka väike eelarve, et nad saaksid Afganistani meditsiinikoolidesse õppevahendeid tellida. Panime just tellimuse kokku. Sooviti vererõhu­aparaate, kõhuõõne- ja lootemulaaže, dopplereid loote südamelöökide kuulamiseks, ingliskeelseid õpikuid ja töövihikuid. Need on päris kallid ning koolid ise ei jõua neid osta. Tore, et siin käinud Afganistani õpetajatest tekkis väike võrgustik, nad on meililisti kaudu ühenduses Tallinna tervishoiukõrgkooli õppejõududega, saavad suhelda ja näiteks artikleid vahetada. Meil on plaanis teha Moodle’i õppekeskkond ja seda Afganistani õppejõududega jagada. Tallinna tervishoiu kõrgkooli õppejõud salvestavad videoloengud ning arvuti abiga jõuavad need Afganistanis suurema hulga õpilasteni.

Kas nad tulevad tagasi?

Mõtleme, et võib-olla olekski mõistlikum teha projekti teine pool Moodle’i keskkonnas ja videote vahendusel. Ehk oleks see isegi jätkusuutlikum.

—

Afganistani ämmaemandad koolitusest Eestis

•    Loengud olid väga avatud, õpetajatelt õppisime, kuidas olla avatud ja sõbralikud. Afganistanis on suletud õppemeetodid, loengutes on igav, üliõpilased unised. Siin olid meetodid huvitavad, tagasi­side andmine oli samuti kasulik.

•    Meeldisid uued õppemeetodid, tänapäevane kirjandus, mida meil kahjuks ei ole, praktilised harjutused nukk Noellega, samuti videod.

•    Õppisime uusi ravivõtteid, saime palju kogemusi ja teadmisi, mida kasutada omal maal. Head meetodid olid näiteks õppimine mudelitel ning praktiline õppimine haiglas, rasedatega. Oleme kursusega väga rahul, eriti õppejõududega, kes olid sõbralikud ega pannud pahaks meie kehva inglise keele oskust.

Ämmaemandaks õppimine Afganistanis

Afganistanis hakati ämmaemandaid formaalselt koolitama alles umbes kümme aastat tagasi suuremates linnades. Maakondades toimub kogemuspõhine õpe, kus vanem naine annab oma teadmised ja kogemused üle nooremale. Tavapäraselt õpitakse koolides ämmaemandaks kaks aastat, kuid eelmisel aastal avati Kabulis kõrgharidusele vastav kolme aasta pikkune ämmaemanduse õppekava. Samal tasemel koolitusi plaanitakse luua ka teistesse Afganistani suurematesse linnadesse.

Praegu pakuvad ämmaemanda koolitusprogramme nii era- kui ka riigikoolid, kus mõlemad järgivad üldjoontes rahvusvahelise ämmaemandate konföderatsiooni haridusprogrammi. Eestit külastanud Afganistani ämmaemandate sõnul võivad aga programmid olla väga erinevad ning hariduse tase varieeruv. Tavaliselt on riigikoolid uuenduste elluviimisel jäigemad, erakoolid otsivad uuenduslikke lahendusi. Mingil määral mõjutab ämmaemandusteenuse kvaliteeti ka tõsiasi, et riigihaiglad ei aktsepteeri erakooli tunnistust.