Minu esimene hariduskoostöö projekt

10. aug. 2015 Karin Kilk ühe Pärnumaa väikekooli inglise keele õpetaja - Kommenteeri artiklit

Minu nimi on Karin. Olen erialalt inglise filoloog ning tõlkija, elanud aastakese Londonis ning töötanud mõned aastad rahvusvahelise ettevõtte Eesti turundusosakonnas trükiste spetsialistina. Võib öelda, et kultuurkontaktid ning õppimine ja töötamine rahvusvahelises seltskonnas on mulle tuttavad oma võlus ja valus.

Mõned aastad tagasi otsustasin perega Pärnusse kolida ning alternatiivide nappuses sattusin endale ja oma perele suureks jahmatuseks esialgu tööle väikesesse Pärnumaa põhikooli. Nimelt olin alati öelnud, et kooli tööle ei lähe ma iial. Esimese tööaasta alguses esitasin kooli nimel Comeniuse projekti taotluse, mis sai mõnede muude projektide äralangemisel viimasel hetkel rahastuse. Niimoodi sai minust esimest korda projektijuht ning algas üks mu elu intensiivsemaid õppimiskogemusi. Saadud õppetunde soovin jagada kõikide teistega, kes on sarnaseid asju kogenud või hoopiski kaaluvad, kas ikka üldse maksab alustada. Ütlen kohe alguses ära, et lõppkokkuvõttes oli tegemist ühe vägevaima ja õpetlikuima kogemusega minu töises elus, kuid enne rõõmsa lõpuni kulgemist läbisin ühe korraliku kriisi. Soovin ka raskustest ausalt kirjutada, et minu kogemustest oleks abi ja kasu neile, kes samuti oma esimesi projekte tehes probleemidega silmitsi seisavad. Selles kirjatöös räägin kõigepealt oma kogemusest ning annan seejärel mõned soovitused, millest võib abi olla.

Ootamatud raskused

Projektitööd tegema sattusin ma nii, et lubasin tööintervjuul direktorile – pole muret, teen ära, kuigi mul ei olnud õrna aimugi, kust ja kuidas alustada. Tollane huvijuht saatis mulle edasi kutse eTwinningu koolitusele ning pärast mõne väikese klassiprojekti tegemist viskasin õnge vette. Nii see asi vaikselt edenema hakkas. Tegin endale selgeks, et esimene projekt on lihtsalt käeharjutuseks, kuna konkurents on tihe. Koolis andsin teada, et kirjutan midagi, aga tõenäoliselt esimese korraga ei õnnestu. Ja siin sain ma oma esimese õppetunni. Selgus, et projekti kirjutamine siiski õnnestus ning teisel tööaastal seisin ootamatult silmitsi suure lisakoormuse… ja veel mõne probleemiga.

Nimelt ei olnud ma koolijuhiga ette kokku leppinud, kes täpselt mille eest vastutab ning kui suur vabadus mul teatud küsimustes on. Raske oligi midagi kokku leppida, sest esialgu ei saanud ma isegi aru, millega üldse tegelen. Siiski oli minu soov kujundada väike aktiivne projektigrupp, kellega koos läbi kahe aasta kulgeda. Kuna meie kool oli aga päris väike, oli koolijuhi soov kaasata kõik õpetajad. Nii saidki kõik õpetajad kaasatud. Probleem tekkis sellest, et tegemist oli kooli esimese sellelaadse ettevõtmisega ning õpetajad ka ei saanud täpselt aru, mis toimub. Tundus, et neile jäi pigem mulje, et nad on saanud endale hea töö eest preemiaks reisi, mille praktilisi külgi mina korraldan. Ja siis äkki tekkis küsimus, et miks osad õpetajad reisivad kenal puhkusehooajal sooja kliimaga maale, samas kui teised peaksid minema kevadel vihmasesse ja mitte nii atraktiivsesse kohta. Tundus, et projekti algatamine oli otsekui herilasepesa torkimine ning tülin reiside jaotumise üle pigem eskaleerus aasta jooksul ega tahtnud kuidagi vaibuda. Samamoodi eskaleerus minu stress ning paisuma hakkas ka minu vöökoht. Oma teise tööaasta koolis lõpetasin sügavas masenduses (tundsin end läbikukkununa, kuna ei suutnud olukorda ohjata) ning piisavalt rasedana, et pärast suvepuhkust kohe lapsehoolduspuhkusele jääda. Mulle tundus, et asjad hakkavad laabuma nende kolleegidega, kes on juba ühel lähetusel käinud. Probleem oli aga selles, et reisid langesid meil erinevate asjaolude tõttu peamiselt just projekti teisele aastale.

Kevadel tuli otsustada, mis saab edasi, kui ma puhkusele jään. Olin täiesti valmis projektijuhtimisest loobuma, kuna see võimalus mul ju oli. Projekti saatuse üle otsustamine oli ka üks keeruline hetk. Direktor põristas, et õpetaja M. teeb. Õpetaja M. läks näost punaseks ja vastas, et tema ei taha. Üle laua piiksus teine õpetaja, et äkki saame pooleli jätta. Ma piiksusin ka näost punasena vastu, et küllap ikka saame… Direktor põristas, et ei saa ikka küll! Tundus, et minu töö kas määritakse pähe inimesele, kes ilmselgelt seda teha ei taha või teise variandina jääb asi üldse katki. Mõlemad olukorrad tundusid nukrad, seega lubasin, et teen tööd kodust järgmisel aastal edasi.

Ütleme nii, et sellel suvel magasin ma halvasti… Nimelt võtsin oma viimaseks väga aktiivseks kohustuseks Eesti kohtumise korraldamise ning see üritus kätkes endas põhimõtteliselt kõike, mida mulle teha ei meeldi. Detailset planeerimist, võõrastele inimestele helistamist, rahadega majandamist, koolipersonaliga koosolekute pidamist… Lisaks oli kohtumine planeeritud minu 8. raseduskuu lõppu. Etteruttavalt võin öelda, et mul sündis siiski 3-nädalase hilinemisega enam kui neljakilone poeg, Eesti kohtumise ajaks olin suur nagu elevant ning unustamatu vaatamisväärsus omaette.

Teise aasta alguses muutus aga kõik…

See valgus tunneli lõpus – see ei olegi rong…

Suve alguses masendunult raamatupoe eneseabi riiuli ette sattudes leidsin soodusmüügist raamatu pealkirjaga „Ma pole hull, ma lihtsalt pole sina“, mis oli alla hinnatud 2.50 peale ja tundus antud hetkel hea ost. Tegemist oli isiksusetüüpe käsitleva raamatuga, mida läbi töötades sain eelmisel aastal kogetud stressitekitavad olukorrad kenasti läbi analüüsida ning harutasin oma negatiivsete emotsioonide sasipuntra sügiseks lahti. Augustis hakkasin korraldama 5-päevast külaliste vastuvõttu koolis ning olgem ausad – see kukkus välja NII VÄGEV! Juhhei! Ma sain hakkama! Aasta saab varsti mööda ja ikka veel tahan hüüda JESS, LAHE, TEEME VEEL! Kuna mul oli aega, sain kõik põhjalikult läbi mõelda ning rahulikult toimetada ja kogu ettevõtmine sujus kui kellavärk. Kohtumine meeldis kõigile väga. Külalised kirjeldasid, et Eesti on leebe, rahulik ja mõnus paik ning mina kõige stressivabam ja kindlameelsem projektijuht maailmas. Tõsi oli ka see, et pärast Eesti kohtumist oli koolis see õige fiiling lõpuks olemas ning teisel aastal sujus kõik ideaalselt ka nii, et lihtsalt kirjutasin kooli, mida on vaja teha. Ja see tehti ära. Õpetajad töötasid aktiivselt kaasa, õpilased töötasid aktiivselt kaasa, kõik oli hästi ja lõppes hästi. Muidugi olin ma kurb, kui saatsin kolleegid reisile ja ise kaasa ei saanud, ent nähes, millise vägeva kogemuse said reisidelt mu õpilased, oli kõik vaeva väärt.

Arenesin tohutult edasi, kuid minu nõrgimad küljed jäid siiski endiseks – konfliktiolukorrad (eriti lõugavad inimesed) heidutavad mind senimaani ning ma ei oska selliseid olukordi juhtida. Pigem kaldun reageerima ebaratsionaalsetel viisidel (näiteks õpetajate vetsus pillides).

Saadud õppetunnid

Eelkirjeldatud kogemusest õppisin ma palju ning minu õpetussõnad teistele on järgnevad:

1. Lepi eelnevalt kokku, millistel tingimustel sa projektitööd teed – Uuri välja, millised on sinu vabadused ja kohustused projektitööd tehes. Kas saad endale ise projektigrupi koostada? Kas pead kõike ise tegema või kolleegid aitavad? Kaheaastane projekt koos eel- ja järeltöödega kestab pea kolm aastat. Mõtle järele, kas tingimused on sellised, et tahad selle kolm aastat end siduda. Sõlmi kokkulepe, vajadusel/võimalusel kirjalik.

2. Kui sa oled juba alustanud, siis ära lase esimestel raskustel end heidutada – Nagu näha, on raskustes võimalik leida lahendus. Suvevaheaeg on hea võimalus ensereflektsiooniga tegelemiseks. Tähtis on leida konstruktiivne lahendus, mis aitaks edasi nii sind ennast kui ka kogu organisatsiooni.

3. Kui sa olek kontrollifriik ja perfektsionist nagu mina, siis tee endale selgeks, mida sa suudad kontrollida ja mida mitte – Anna endast parim seal, kus sa saad, ja lepi muuga sellisena, nagu ta on.

Mida ma juba teadsin

Samal ajal kui pingestatud tööõhkkonnas tegutsemine mulle palju tuska valmistas, oli projektil ka selline pool, milles olin juba ülimalt vilunud ning tundsin end kui kala vees. Selleks pooleks oli teiste riikide projektipartneritega suhtlemine. Kuna olin varem elanud teises riigis ning seal väga paljude rahvuste esindajatega suhelnud, seejärel aga kohe asunud tööle rahvusvahelises ettevõttes, olin omad vitsad juba ammu kätte saanud ning teadsin täpselt, millal, kuidas ja mida öelda (ja ütlemata jätta). Oma kolleegidele koolis pidin aga kahe aasta jooksul väga palju kordi selgitama, et teised rahvused ei ole imelikud, nad on lihtsalt kultuuriliselt erinevad. See aga oligi üks projekti eesmärke ja lõpuks jõudis minu jutt kohale ka.

Siin ma ei hakkagi pikalt heietama, annan oma mõtted kohe edasi, äkki on kellelegi abiks:

1) Kellel on varasemaid kultuurikontakte vähe olnud, võib esmalt lugemiseks ette võtta sellise vabalt kättesaadava trükise: http://eduko.archimedes.ee/files/mitmekultuuriline%20%C3%B5pikeskkond_I%20osa.pdf

Siit saab näiteks lugeda, mis on eri kultuurides viisakus ning kuidas suhtutakse aega (see on üks uskumatult oluline teema!). Kui teha endale selgeks kultuuride olemuslikud erinevused, on palju lihtsam inimeste peale mitte vihastada sellepärast, et nad ei tee seda, mida sinu arvates on vaja ja just siis, kui sinu arvates on vaja.

2) Virtuaalses suhtlemises jää alati viisakaks ja stoiliselt rahulikuks. Mõni asi paneb täitsa katuse sõitma, aga saa enne oma pahameelest üle ja siis suhtle edasi. Palun-tänan-armas-kallis iga asja ette ja taha ning meelitused stiilis Thank you dear, so much, I really appreciate it! ei ole üldse läilad ning kuluvad marjaks ära. Vähemalt naiskolleegide-vahelises suhtluses – muidu mine sa tea… Kirja teel on väga lihtne ebaviisakas tunduda ja seda pole üldse vaja. Kui kuidagi ei tehta, mis on vaja, siis ikka palu viisakalt uuesti ja uuesti või anna ratsionaalne selgitus. Näiteks ütlesin ma pidevalt hilinevatele itaallastele, et Eestis on transport kallis ning nad maksavad iga ooteminuti eest ka. Arvake ära, kas keegi jäi kusagile hiljaks? Ei jäänud! Mõnda kohta jõudsime varem kohale. Mõnikord pidin ka vahendajana tegutsema, et asjad väga tuliseks ei läheks. Lõppkokkuvõttes leidsid kõik olukorrad lahenduse.

Tegelikult mul ühe korra ikka katus sõitis. Olime koolis teinud valmis mitmekeelse sõnastiku ning enne selle printimist ja köitmist panin selle kommenteerimiseks üles. Keegi ei kommenteerinud. Visiidilt naasid kolleegid teadaandega, et äkki ma teen uue sõnastiku, see oli kuidagi õhuke, neile ei meeldinud. Selle peale vihastasin ma küll põhjalikult välja, sest olime õpilastega palju vaeva näinud ja pabervariandid läksid kena kopika maksma. Kirjutasin Facebooki tigeda avalduse. 20 minuti pärast võtsin selle ehmunult maha ega tea, kas keegi projektigrupist seda luges. Otsustasin hiljem, et ma lihtsalt teen näo, nagu ei teaks uue sõnaraamatu tegemise ettepanekust midagi ja nii see esialgne käiku jäigi. Keegi ei kurtnud enam. Pärast oli jälle teistpidi jama – projekti lõpparuande A-osa kirjutasime nende kolleegidega, kes olid kogu aeg aktiivsed olnud. Et teeme ruttu valmis, teised niikuinii ei vasta. Siis tekkis jälle vastupidine jama, et miks me teisi ei kaasanud, nad tahtsime ka aidata ja oma panuse anda… Sellest olukorrast oli end juba tükk maad raskem välja rääkida. Nii et ikka ja alati – rahu, ainult rahu!

3) Kui otse ei saa, siis mine ringiga, leia alternatiiv. Minul oli projekti käigus selline mure, et projekti koduleht ei olnud nii atraktiivne, nagu mulle oleks meeldinud. Tundub, et üks keskmine Eesti kooli õpetaja läbib aastas vähemalt ühe haridustehnoloogia koolituse ja sealt jääb ikka üht ja teist kasulikku meelde. Standardid on kõrged. Üritasin pikalt saada projektikaaslasi aktiivset blogi pidama või veel midagi tegema, ent asi jäi keeleoskuse ja arvutikasutusvõimaluste taha, mis ei ole kõikjal nii head kui Eestis. Lõpuks tegin lihtsalt oma koolile ühe eestikeelse veebilehe juurde ja seal sain vabalt möllata, nagu mulle meeldis. Kui pika pealekäimise peale ikka kokkuleppele ei saanud, siis õppisin võtma asju nii, nagu nad on.

Kirjutasin oma kogemustest rõõmuga. Kokkuvõttes soovitan kõigil selliste projektidega tegeleda. See annab projektijuhile hindamatu kogemuse ja pakub õpilastele nii palju. Minu õpilastele meeldis reisimine väga, nad said juurde tohutult enesekindlust ning muutusid igasugustes tegevustes palju aktiivsemaks. Tundsin, et olen oma õpilastele eeskujuks ning vähehaaval kujuneb neis arusaam, et ise aktiivne olles ja vaeva nähes võib saada tõeliselt ägedate kogemuste osaliseks. Sellist siirast rõõmu ja küllastumisetunnet ma oma kontoripreili-aastatest ei mäleta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!