Mis meile muljet avaldas …

21. aug. 2015 Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Suvel on alati pisut rohkem aega, mida pühendada kultuurile. Nii ka tänavu ja Õpetajate Lehe toimetuses. Korjasime kokku muljed, mida tahaksime jagada teiega ja elamused, mida soovitada ka teistele.

Lutsu-isu tegi riiuli raskemaks

Olen saanud ja soetanud oma elu jooksul palju raamatuid ja nendele on nüüd raske kohta leida – riiulid on nii täis, et kodu on muutumas raamatukoguks. Ruumipuuduses olen osast lektüürist loobunud. Aga mis sa ära teed, sellel suvel olen surunud oma riiulitele mitu teost juurde. Samal ajal olen teinud tutvust eesti autoriga, kelle nime tean maast madalast, aga kelle loomingut lugesin viimati põhikoolis.

Nii lihtlabane kui see ka tundub, aga Oskar Luts on see kirjanik, kelle olen avastanud suvel 2015. Järjepanu lugesin läbi kaks tema jutustust: „Vaikne nurgake” ja „Tagahoovis”. Nagu heade asjadega ikka, leidsid need raamatud mind ise üles. Hoopis muul teemal rääkides, telefon kõrva ääres, silmad laisalt üle raamatupoe riiuli libisemas, jäi pilk pidama „Vaikse nurgakese” kaanel. Küllap oli telefonivestlus nii igav, et lugesin kaanelt läbi teose tutvustuse. Nii meie sõprus algaski.
Ausalt öeldes ei mä­le­tagi, millal ma viimati mõne eesti kirjaniku teost sellise naudinguga lugesin kui aguliargipäeva elu kajastavat „Tagahoovis”. Nii aus, nii elav. Parajalt lakooniline ja kergesti ülekantav tänapäevaellu.

Ennekõike paelub see, et Luts ei targuta ega moraliseeri – ta näitab elu ja inimesi pildikestena. Ta ei näita süüdistavalt näpuga ja jätab järeldused lugeja teha. Tema jutustused on esmapilgul lihtsakoelised, lugemisel aga selgub peagi, et stiil on lihvitud ja sisu mitmetahuline. Ootan pikisilmi uut Oskar Lutsu, ainest jätkub talle ka tänapäeval küllaga.

Heiki Raudla

A nagu aabits

Veetsin suurema osa puhkusest maal koos lapselastega ja tänu sellele lugesin palju lasteraamatuid. Et kolm mu lapselastest, kolmikud, lähevad sel sügisel kooli, otsustasin ühendada meeldiva kasulikuga ja laenutasin väikesest maaraamatukogust ka kõik seal saadaolevad aabitsad, mis moodustasid küll vaid väikese osa neist, mis aastate jooksul välja antud.

Lastega koos raamatuid uurides üllatusin ise ka, kui suur ja mitmekesine on valik. Aga olgu see Leelo Tungla ja Edgar Valteri, Viivi Luige ja Epp Maria Kokamäe, Jaanus Vaiksoo ja Kadri Ilvese või Janno Põldma ja Heiki Ernitsa loodud kõige uuem Lotte aabits – kõigi nende toredate aabitsate tegijad paistavad eeldavat, et lugemine on lapsel kooli tulles juba enam-vähem selge.

Sõnade kokkulugemise harjutamisel pakub kõige rohkem tuge ikka Heljo Männi ja Vive Tolli vana hea „Karu-aabits”, millest on ilmunud juba teab mitu kordustrükki. Muidugi meenus mulle kohe ka kollane aabits, suur punane A-täht kaanel, millest ma ise omal ajal õppisin ning kust mõnda pilti ja jutukest mäletan praeguseni. Minu teada oli see aabits koolides kasutusel paarkümmend aastat. Ei oskagi öelda, kas praeguse aja lastel on seetõttu rohkem vedanud, et neil nii palju aabitsaid on.

Tiina Vapper

Kundas kohtab armastust

Foto: www.retimo.ee

Käisin augusti alguses Kunda mõisas vaatamas Ranna-Viru rahvateatri ja Eesti harrastusteatrite liidu ühisprojekti, vabaõhulavastust „Maili. Virumaa rahvaülikooli lugu”. Lavastuse nimelt seal mängimiseks oli väga hea põhjus. 1925–1940 tegutses Kunda mõisas Virumaa rahvaülikool, Eesti esimene maa-tüüpi rahvaülikool, mis andis kutse- ja kodanikuõpet noortele, kel polnud majanduslikult võimalik linnakoolis käia.

Lavastus oli pühendatud kooli 90. sünnipäevale. 1941. aastal põletas hävituspataljon maha mõisa peahoone, kus rahvaülikool tegutses. Nüüd mängiti kooli lugu koolimaja varemetel. Ja leegid loitsid aknaavadest ka etenduse lõpus.
Olavi Ruitlase kirjutatud näidend on ajalooline fiktsioon päriselt elanud tegelastega, alustades Virumaa rahvaülikooli patroonist Konstantin Pätsist ning Kunda mõisa noorparunist Esteban Girard de Soucantonist.

Suurprojekt umbes 80 osalisega – harrastusnäitlejad üle Eesti, teatriprofessionaalid, rahvatantsijad ja lauljad. Suurejooneline ja hariv lavastus – seda kindlasti. Aga ennekõike on see puudutav teater. Mitte pelgalt rahvaülikooli, vaid eesti rahva saatuse lugu. „Maili” räägib armastusest selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kui palju armastust leidub aga inimestes, kes teevad palgatöö kõrvalt midagi nii suurt ja toredat. Aitäh elamuse eest, lavastaja Tiit Alte ja kõik osalenud!

Meeli Parijõgi

Suvi Provence’is

Pole halba ilma, on vale kirjandus – on minu tänavusuvine „avastus”. Juuli algul, kui järjekordne soojaennustus oli vihmakrabinasse kadunud, tõin raamatukogust Peter Mayle’i triloogia („Aasta Provence’is”, „Elu Provence’is”, „Tagasi Provence’is”) ja lisaks veel paar sama piirkonna aineil valminud teost („Provence: väike välimääraja”, „Veinirööv”).

Lõuna-Prantsusmaale maamaja ostnud inglase tähelepanekud ja juhtumised võõras keskkonnas on kirja pandud muhedalt ja eneseirooniliselt. Silme ette kerkis värvikas pilt inimestest, olustikust, kommetest ja muidugi köögist. Ei mäletagi, millal sellise ennast ja ümbrust unustava hooga raamatuid neelasin.

Sisseelamine oli nii ehe, et tundus, justkui oleks meilgi suur suvi käes. Aga muidugi tõstavad Mayle’i raamatud söögiisu ja himu Prantsuse veinide järele. Katsetasingi uusi retsepte.

Raamatuseiklustele panin väärika ja teemakohase punkti MerMeri kodurestoranis Juminda poolsaarel. Ja oh imet – ilm oligi sel päeval justkui Provence’is.

Sirje Pärismaa

Rohkem ajaloolisi lavastusi ja mõtlikke kontserte!

“Patu käsk” Katariina kirikus. Foto: Mats Õun

Nii juba kuulsaks arvustatud „Sünnisõnad” kui ka „Isuri eepos” olid kahtlemata auväärne kummardus Veljo Tormisele. Kui esimene pani kukla kirvendama ja kurgu kripeldama oma võimsusega viimases kolmandikus, nii et etenduse lõpus tekkis sisemine sund tõusta püsti ja plaksutada ja plaksutada ja plaksutada, siis teine pakkus elamuse enne etendust ehk mängis suuresti ajale ja kohale: kell viis hommikul neli kilomeetrit rappa kõndida on midagi, mida pealinna kultuurieluga harjunud inimesed just sageli ei koge.

Paraku oli neil lavastustel üks sarnane mure: nende lavastajad pidid üle trumpama iseennast ja küllap on see üks keerulisim asi, millega inimene rinda pistma peab. Nii nagu maalähedase müstika muusikud Kaljuste-Jalakas on „Eesti ballaadidega” seadnud lati nii kõrgele, et isegi enam hästi ei ulatu, oodatakse looduslembestelt soome-ugri austajatelt, mullu „Tokerjatega” ilma teinud Türnpult-Klemetsalt iga lavastusega üha enam.

Aga Noblessneris mõistsin ma, miks minust ei saa emigranti – ma ei tahaks jääda ilma siinse kultuuri sügavaimatest sündmustest, neist tulvavast emotsioonist, mis ühendab inimesi kohalikus teatri- ja kontserdisaalis; mis paneb naabrile naeratama ja võõrale tere ütlema; mis tekitab tunde, et siin ongi minu kodu, nagu on kirjutanud Hando Runnel.

Mõlema lavastuse puhul tuleb au anda näitlejatele, aga eelkõige lauljatele. Nii solistidele kui ka kooridele – Noblessneri seinte vahel tõi vaimustusvärinad seljale jooksma Ilona Korhoneni ja meeskooride etteaste; Kodrus aga rabas Voces Musicales, kes varahommikuses udus, kus publik ohtralt vateerituna tribüünil värises, mustvalgeis ülikonnis elegantselt, aga tagasihoidlikult raba laudteed ääristas – ja nad veel laulsid ka, +8 °C juures!

Tegelikult aga paelus mind sel suvel kõigist võimsatest visuaal-märgilistest etendustest enam üks „vanamoeliselt” kronoloogiline lugu, mis paneb paremini mõistma aja lugu ja esivanemate otsuseid. Nimelt Ajateater Katariina kirikus veel sügiselgi etenduva lavastusega „Patu käsk”, mis kõneleb sama kiriku saatusest reformatsiooniaegses Tallinnas. Eks Indrek Hargla jutustamis/kirjutamisoskusele ongi raske vastu panna, aga vähem oluline pole ka lavastaja (Anne Velt), kunstniku (Maarja Naan) ja näitlejate (Katrin Valkna, Liis Haab, Tarvo Krall, Veikko Täär jt) töö, mille parimal koosmõjul sünnib tervik  nauditavalt harivalt ning rohkem vastuseid kui küsimusi jagades.

Mitte väiksema elamuse aja, koha ja artisti kooskõlas pakkus ka jupike Rändaja ehk Indrek Tammoja kontserdist kesköises Käsmu kirikaias (sest kirikusse enam ei mahtunud) küünlaleekide võbeluses ja kohisevate elupuude taustal. Elu koosneb hetkedest ja mõni hetk on erilisem kui teine, kas või oma lihtsuses ja ajatuses.

Mari Klein

Vaikimine teeb naise kauniks …

Sellise sisemiselt muhelema paneva lause leidsin suvel Aristotelese „Poliitikast”. Mõnevõrra siiski üllatas, et kõikide teaduste isa niimoodi kirjutab. Ja selliseid lauseid on tal väga palju. Ta kirjutab, et taltsal loomal on hea lasta end inimesel valitseda, sest nii on tal turvaline. Sama kehtib aga ka mehe ja naise suhtes – mehe valitsemine naise üle on naise enda huvides. Mees on tugevam ja naine nõrgem, seega on mees valitseja ning naine valitsetav. Mees on juba oma loomu poolest naise juht. Nagu vaba mees valitseb orja üle, nii valitseb mees naist. Orjal puudub kaalutlemine täielikult, naisel on see küll olemas, kuid mitte täies jõus. Seevastu on mehel kaalutlemisoskus täielikult välja arenenud. Mees on ratsionaalne, naine emotsionaalne. Meest, kellel oleks naise vaprus, peetaks argpüksiks. Mehe ülesanne on asju hankida, naise ülesanne neid hoida. Jne.

Vaatasin, mis internet selle kohta ütleb. Ingliskeelses Wikipedias oli pikk peatükk „Aristotle’s Views on Women”. Lisaks leidsin artikleid, nagu „Feminist Interpretations of Aristotle”, „The Nature of Women in Plato and Aristotle”, „Feminist Interpretations of Aristotle” jne. Inglise keeles saab Aristoteles palju kriitikat. Samal ajal ei leia eesti keeles internetist midagi niisugust. Kas oleme vaikimisi Aristotelesega nõus? Ikkagi 2400 aastat vanad mõtted!

Raivo Juurak


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!