Nele-Liis Vaiksoo: Varastatud Coca-Cola
Laulja Nele-Liis Vaiksoo Lasteekraani laulustuudioga 1994. aastal Soomes. Esireas seisab valge pluusi ja teksaseelikuga kümneaastane Nele-Liis, tema kõrval sõbratar Katrin ning paremal ääres peretütar Mona.
Aasta oli 1994, kui ühel kaunil juunikuu päeval Lasteekraani laulustuudio täies koosseisus sadamast laevale astus ning üle mere Soome põrutas. Ega selles reisis toona midagi erilist olnudki, olime ju varemgi käinud Salos, kus 1990. aastal lükati käima kohalik laste lauluvõistlus, mis järgnevatel aastatel kiirelt rahvusvaheliseks kasvas.
Seega oli reisirutiin Salosse meil kõigil selge: pakitud kohvriga tuli suunduda sadamasse, seal lugesid vanemad peale veel viimased õpetussõnad ning läinud me olimegi. Järgnes passikontroll, mida ootasin alati suure innuga. Toona löödi ju Eesti-Soome passikontrollis templeid ja pärast oli ikka uhke tunne küll, kui reisidokumendis ilutses pitsat sissesõidukuupäeva ning kirjaga SUOMI-FINLAND. Lisaks oli tol ajal vaja piiri ületamiseks viisat – mäletan, et seda helkivat embleemi võisin ma korduvalt imetleda.
Jätkates teed parvlaeva Georg Ots pardal, jõudsime peagi Helsingisse, kust edasi viis tee bussiga Salosse ning seejärel toimus kiire majutus peredesse. Sama pere juures olin ööbinud ka eelnenud aastatel ja peretütar Mona oli mulle juba tuttav. Mona oli vahva trullakas laps, kelle elu tundus nagu paradiisis – laual seisid banaanid ja kommid, lisaks oli tal vesivoodi ning Nintendo telekamäng.
Lauluvõistlus toimus suures jäähallis ning järgnevad päevad veetsime enamjaolt seal, kas siis proovi tehes, esinedes või niisama ringi luusides. Mäletan, et uitasime sõbranna Katriniga festivalipiirkonnas ning korraga silmasime meie pereema, kes meid enda juurde kutsus ning soome keeles midagi seletama kukkus. Olime Katriniga kümneaastased ega mõiganud tema jutust midagi. Nimelt oli tal oma putka, mis nägi välja nagu hiiglaslik Fanta purk, kus müüdi karastusjooke. Meie polnud midagi sellist loomulikult näinud. Juba ainuüksi see purgikujuline putka oli elamus, kuid hämming, et siin müüakse lihtsalt, ilma järjekorra ja talongideta Cocat, Fantat ja Sprite’i, on mul meeles tänini. Igatahes üritas pereema meilt küsida, kas soovime suure kuumuse peletamiseks juua jahedat Coca-Colat. Arutlesime Katriniga omavahel, et paganas, Colat tahaks ju küll, aga huvitav, kui palju selle eest raha tuleb välja käia – tegemist oli ju ikkagi joogiga, mis oli arvatavasti kallis. Taskuraha oli meil kodu-Eestist muidugi kaasa antud, kuid ega seda raatsinud siis niisama kulutada.
Lõpuks tehti meile asi kehakeeles selgeks ja saimegi kumbki endale purgi Coca-Colat.
Tasuta! Kas te kujutate ette, kui rõõmsad olid kaks kümneaastast plikat, kui olid saanud tasuta Colat! Loomulikult ei raatsinud me seda kohe ära juua, vaid tahtsime Eestisse vanematele viia. Kuna kojusõiduni oli veel paar päeva ning kartsime, et Cola võib pahaks minna, asetasime purgid ööbimiskohas külmikusse ja läksime õue teiste kooritüdrukutega mängima. Kõik oli tore, kuni hoovi astus peretütar Mona oma sõbrannaga, mõlemal käes avatud Cola purk. Meil lõi Katriniga kohe pirn peas põlema ning tormasime ahastades külmiku juurde …
Oh seda õnnetust, meie Coca-Colad olid varastatud! Mäletan, kuidas üritasime läbi pisarate pereemale selgeks teha, et Mona on võtnud külmikust meie joogid ning nüüd oleme neist ilma. Ja mitte ainult meie, vaid ka meie emad ja isad, kellele tahtsime need kingituseks viia. Mona ema ei saanud üldse aru, milles on probleem, üks Cola ees või taga. Kutsusime isegi suuremad kooritüdrukud appi – ehk suudavad nemad meie traagika selgeks teha –, kuid tulutult. Teha polnud enam midagi, mis läind, see läind.