Õpetajatest on Eestis krooniline puudus – sellest on kirjutatud varem ja kirjutatakse ka nüüd. Karta on, et kirjutatakse edaspidigi. Sellest on kujunenud igihaljas teema, nagu madal piimahind põllumeestel või roolijoodikute põhjustatud liiklusõnnetused meie maanteedel. Paraku ei saa ühtki neist teemadest maha vaikida.

Paljud koolid otsivad õppeaasta eel tikutulega uusi õpetajaid. Eriti hull on olukord saartel ja kaugemates maanurkades. Õpetajate Lehes on praegu kooliinimestele üle saja tööpakkumise, kõige rohkem otsitakse klassiõpetajaid, matemaatikaõpetajaid ning inglise (!) ja vene (!) keele õpetajaid.

Mida näitab sa­mal ajal statistika? Töö­tu­kassa juuli seisuga oli Eestis tööta pea poolsada inglise keele õpetajat, 39 klassiõpetajat ja 17 vene keele õpetajat. Kas nad krabati enne õppeaasta algust kärmelt koolidesse tööle?

Julgen kahelda, sest nagu ütleb üks terava keelega koolidirektor selles Õpetajate Lehes, siis tööturul õpetajaid ei liigu, on vaid üksikud erandid. Pigem liigub seltskond, kelle puhul ongi parem, et nad koolist ära lähevad. Nagu rändtirtsud, turgatab pähe metafoor.

Põud õpetajate järele näib olevat aastatega isegi süvenenud, sest, nagu selgub seekordsest Õpetajate Lehest, on tänavu augustis nii mõnelgi pool olukord hullem kui varem – tavaliselt on käinud liikumine ikka juunis.

Selgub veel, et kooli spetsiifikat tundvaid inimesi on tööturul vähe, avaldusi on saatnud teise taustaga inimesed. Koolijuhid otsivad lahendusi ja jaotavad õpetajate vahel katmata tunde. Nii on näiteks ajalooharidusega õpetaja sunnitud õpetama füüsikat ja vastupidi. Õpetaja peab valdkonna endale kiiresti selgeks tegema ja on n-ö tunni võrra õpilastest ees. Mõnel direktoril on üllas ja ambitsioonikas soov kaasata kooli ülikoolide lektoreid, mõni otsib tudengeid, kes tahaksid õppimise kõrvalt tööle tulla. Asendusõpetajail puudub sageli küll nõutav magistrikraad, aga selle puhul pigistatakse silm kinni, sest tunnid saavad antud. Samas tekib küsimus: kui ajaloolane annab füüsikat või matemaatikat, siis milleks õpetajatele üldse kraad?

Õpetajate puudus teeb muret koolijuhtidele, aga kindlasti muudab see ärevaks ka lapsevanemaid. Lapsevanemad on huvitatud, et nende järeltulijad saaksid hea hariduse. Paraku on seda raske nõuda ülekoormatud, õnnetutelt ja oma tööga kimpus olevatelt õpetajatelt. Vanemate hirm ja sünge maailmapilt on kerged noortele üle kanduma ja nii võib pahatihti juhtuda, et õnnetutest lastest kasvavad täiskasvanud, kes ei tule oma tööga toime ja on alatasa rivist väljas. Eeskuju on nakkav.

Samas võib arvata, et noortele ei jää märkamata õpetaja, kes annab hästi edasi ka ainet, mida ta põhierialana ise õppinud ei ole. Kui õpetaja armastab oma tööd ja õpilasi, ei pea ta olema õpetatavas valdkonnas tippteadlane.

Äsjasel arvamusfestivalil paistis välja lapsevanemate seas leviv rahulolematus koolidega ja soov oma lastele hariduse andmise juures n-ö härjal sarvist haarata. Oli näha, kui agaralt otsivad aktiivsed lapsevanemad oma järglastele teist laadi, n-ö alternatiivseid õppimisvõimalusi. Kooli, mis oleks õpilasekeskne.

Toimus elav mõttevahetus kogukonnakoolide teemal, kuigi selle sõna tähendus jäi ähmaseks: on see erakool või midagi enamat? Kas kogukond on määratud geograafiliselt või on sellel mõni muu ühisosa? Waldorfi kooli näol on meil hea eeskuju olemas, võib arvata, et nüüd tuleb ka teisi nn alternatiiv- või kogukonnakoole.

Aga kust tuleb see õpilasekesksus, kui napib õpetaid ja raha?

Kõige selle juures maksab pidada meeles, et kool on küll isiksuse arendamise ja loomingulisuse äratamise, aga samas ka ühiskonnaliikmete kujundamise ja kasvatamise koht. Hariduse üks eesmärk on õpetada inimesi suhtlema ja üksteise kõrval koos eksisteerima, sealhulgas erinevusi märkama ja nendega arvestama. Seega ei tohi kogukonnakool ülejäänud ühiskonnast liiga kaugele liikuda – vastasel juhul vajavad kogukonnakooli lõpetajad edaspidi ka kogukonna ülikooli ja kogukonna töökohti.