Otsime õpetajat
Õpetajatest on Eestis krooniline puudus – sellest on kirjutatud varem ja kirjutatakse ka nüüd. Karta on, et kirjutatakse edaspidigi. Sellest on kujunenud igihaljas teema, nagu madal piimahind põllumeestel või roolijoodikute põhjustatud liiklusõnnetused meie maanteedel. Paraku ei saa ühtki neist teemadest maha vaikida.
Paljud koolid otsivad õppeaasta eel tikutulega uusi õpetajaid. Eriti hull on olukord saartel ja kaugemates maanurkades. Õpetajate Lehes on praegu kooliinimestele üle saja tööpakkumise, kõige rohkem otsitakse klassiõpetajaid, matemaatikaõpetajaid ning inglise (!) ja vene (!) keele õpetajaid.
Mida näitab samal ajal statistika? Töötukassa juuli seisuga oli Eestis tööta pea poolsada inglise keele õpetajat, 39 klassiõpetajat ja 17 vene keele õpetajat. Kas nad krabati enne õppeaasta algust kärmelt koolidesse tööle?
Julgen kahelda, sest nagu ütleb üks terava keelega koolidirektor selles Õpetajate Lehes, siis tööturul õpetajaid ei liigu, on vaid üksikud erandid. Pigem liigub seltskond, kelle puhul ongi parem, et nad koolist ära lähevad. Nagu rändtirtsud, turgatab pähe metafoor.
Põud õpetajate järele näib olevat aastatega isegi süvenenud, sest, nagu selgub seekordsest Õpetajate Lehest, on tänavu augustis nii mõnelgi pool olukord hullem kui varem – tavaliselt on käinud liikumine ikka juunis.
Selgub veel, et kooli spetsiifikat tundvaid inimesi on tööturul vähe, avaldusi on saatnud teise taustaga inimesed. Koolijuhid otsivad lahendusi ja jaotavad õpetajate vahel katmata tunde. Nii on näiteks ajalooharidusega õpetaja sunnitud õpetama füüsikat ja vastupidi. Õpetaja peab valdkonna endale kiiresti selgeks tegema ja on n-ö tunni võrra õpilastest ees. Mõnel direktoril on üllas ja ambitsioonikas soov kaasata kooli ülikoolide lektoreid, mõni otsib tudengeid, kes tahaksid õppimise kõrvalt tööle tulla. Asendusõpetajail puudub sageli küll nõutav magistrikraad, aga selle puhul pigistatakse silm kinni, sest tunnid saavad antud. Samas tekib küsimus: kui ajaloolane annab füüsikat või matemaatikat, siis milleks õpetajatele üldse kraad?
Õpetajate puudus teeb muret koolijuhtidele, aga kindlasti muudab see ärevaks ka lapsevanemaid. Lapsevanemad on huvitatud, et nende järeltulijad saaksid hea hariduse. Paraku on seda raske nõuda ülekoormatud, õnnetutelt ja oma tööga kimpus olevatelt õpetajatelt. Vanemate hirm ja sünge maailmapilt on kerged noortele üle kanduma ja nii võib pahatihti juhtuda, et õnnetutest lastest kasvavad täiskasvanud, kes ei tule oma tööga toime ja on alatasa rivist väljas. Eeskuju on nakkav.
Samas võib arvata, et noortele ei jää märkamata õpetaja, kes annab hästi edasi ka ainet, mida ta põhierialana ise õppinud ei ole. Kui õpetaja armastab oma tööd ja õpilasi, ei pea ta olema õpetatavas valdkonnas tippteadlane.
Äsjasel arvamusfestivalil paistis välja lapsevanemate seas leviv rahulolematus koolidega ja soov oma lastele hariduse andmise juures n-ö härjal sarvist haarata. Oli näha, kui agaralt otsivad aktiivsed lapsevanemad oma järglastele teist laadi, n-ö alternatiivseid õppimisvõimalusi. Kooli, mis oleks õpilasekeskne.
Toimus elav mõttevahetus kogukonnakoolide teemal, kuigi selle sõna tähendus jäi ähmaseks: on see erakool või midagi enamat? Kas kogukond on määratud geograafiliselt või on sellel mõni muu ühisosa? Waldorfi kooli näol on meil hea eeskuju olemas, võib arvata, et nüüd tuleb ka teisi nn alternatiiv- või kogukonnakoole.
Aga kust tuleb see õpilasekesksus, kui napib õpetaid ja raha?
Kõige selle juures maksab pidada meeles, et kool on küll isiksuse arendamise ja loomingulisuse äratamise, aga samas ka ühiskonnaliikmete kujundamise ja kasvatamise koht. Hariduse üks eesmärk on õpetada inimesi suhtlema ja üksteise kõrval koos eksisteerima, sealhulgas erinevusi märkama ja nendega arvestama. Seega ei tohi kogukonnakool ülejäänud ühiskonnast liiga kaugele liikuda – vastasel juhul vajavad kogukonnakooli lõpetajad edaspidi ka kogukonna ülikooli ja kogukonna töökohti.
Korra suurlinna õppima siirdunud noort maapiirkonda tagasi saada on üsna küsitav ning kindlasti probleemne koht koolijuhtidele.
Põhjus on osaliselt ka demograafiline, kuna maal/maakoolides rahvastik väheneb kiiremini kui linnas siis ei suuda põhikool (gümnaasiume suletakse järjest) õpetajale täiskohta pakkuda (n ajalooõpetaja), ning siinjuures veerandkohaga ei ela maal enam ära ka parema tahtmise korral. Kas ja kui palju keegi sellpuhul suudaks erialavälist ainet anda on juba iseküsimus kuid siinjuures oleksid kannatajaks juba lapsed.
Teine teema on muidugi meie uus Haridusseadus ja uued haridusnõuded mille juures tuleb eriliselt tänada endist haridusministrit. “Kas see pole mitte vindi üle keeramine?” kui põhikooli õpilasele peab tundi andma mag kraadiga inimene, või on siin küsimus hoopis praktilisem ( loe majanduslik) riigi seisukohast, kus ongi soov märkimisväärselt väiksema tasu eest pidada ajutise töölepinguga, nõuetele mittevastavaid persoone ( loe rändritsikaid… vihje artiklile) kellele ei pea maksma ei puhkuseraha suvel, eha kõrgemaid töötasusid. Nii otsitakse tõesti iga suvi endale ehk paremat töökohta, olles ise samal ajal mag kraadi omandamas. Uskuge, töökõrvalt võtab see palju kauem aega kui kaks aastat.
Kolmas mõttekoht on see, kas ja kui paljud on motiveeritud veerandi-või poolekoha pärast ( loe maakoolis õpetamine) käima viis-kuus-seitse aastat kõrgkoolis, et siis majanduslikult mittetasuval ametikohal töötata.
Mõtteainet on siin kõigile …
Mul on siiralt kahju, kui asjadest räägitakse vildakalt või lausa tahtlikult valesti.
Juba rida aastaid, seoses õpilaste arvu vähenemisega ja suurtarkade poolt algatatud poliitilise koolireformi tulemusena, on väga palju õpetajaid muutunud üleliigseteks või muudetud kotipoisist jooksupoisiks, kes on sunnitud erinevatest koolidest saadava kopika kulutama bensiinirahaks.
Riigigümnaasiumi loomisega ühes maakonnakoolis kaotas töökoha 23 töötajat, mina nende hulgas.Otsisin üle aasta aktiivselt nii õpetaja, koolijuhi ,treeneri või huvijuhi tööd.Praktiliselt pakkumisi polnud.Ja uurisin pakkumisi üle riigi, mitte oma regioonis.Ainukene reaalne pakkumine oli 6 tundi nädalakoormust, millest oleks laekunud 170 eurot brutopalka ja mille ma oleksin sõitnud autoga 0-i.
Lõpuks naeratas õnn, kui viimasel päeval nägin kuulutust.Kohale kandideeris 8 õpetajat, seekord oli õnn minu poolel.Kuigi 7 õpetajat jäid tööta.
Kes vähegi viitsib ennast tõega kurssi viia, võiks lahti võtta Õpetajate
Lehe tööpakkumised konkreetselt.Siis näete, et elamist võimaldava palgaga töökohti praktiliselt pole.
Toon ka paar näidet. Üle Eesti on pakkuda vaid 4 kehalise kasvatuse õpetaja kohta.Nendest üks on märgitud osalise koormusega, teine 0,25 , kolmas 0,5 ja ühe pakkumise koormust pole lahti seletatud.
Ühes artiklis mainitud Kihnu kooli pakutavad koormused olid 0,5, 0,4 ja 0,2.
Arukad inimesed peaksid ikkagi mõistma, et üldharidussüsteemis ei ole õpetajate puudust, on vaid üksikud vakantsed osakoormusega pakkumised, kuhu ka tihtipeale on tihe konkurss.
Soovitus kõigile aktiivsetele kirjutajatele on, et viige ennast kurssi tegelikkusega ja ärge avaldage tõele mittevastavaid kirjutisi.
Hea kolleeg!
Vaadakem, millises riigis me elame – üha suurenev VAESUS töökohtade kadumisega loovad täiesti uuelaadse olukorra igat liiki korruptsiooniks. Olen ise kokku puutunud selle nähtuse eriti varjatud variantidega. Samas püütakse keerulist õpetajatööd pisikese rahastamisega “populariseerida” – soovitavat pakutakse tõe pähe – nii kaobki SISU…
Nüüd läheb sama lahti ka Eesti KÕRGKOOLIDES + tigeduse suurenemine meie inimeste vahel…