Tahtest üldse, eriti aga kaitsetahtest …

Eakamad mäletavad, et tahtejõud oli vanasti eluliselt tähtis omadus. Tahtejõulised suutsid läbi lüüa ja olid edukad. Mulle tundub, et tahe oli eriti oluline totalitaarsetes riikides, kus puudus vabadus, näiteks NSV Liidus ja Saksamaal. Tahtekasvatus oli seal ühiskonna alustalasid. Praegu on tahe minetamas oma tähtsust ja sellest ma kirjutangi.

Tahte olemus

Tahte all mõisteti pingutamist suurte eesmärkide saavutamisel, kusjuures sel teel oli alati takistusi või piiranguid. Tahe avalduski raskuste ületamisel. Tahe võis mägesid liigutada. Tahe oli psüühiline omadus, s.o sisemine jõud, mis aitas üle saada igast mäest. Tahtejõuetu aga ei suutnud oma eesmärkide saavutamise nimel ennast ületada.

Esitan siinjuures oletuse, et mõnel pool on tahet vaja rohkem kui mujal. Tahet läheb kõige rohkem vaja sellise tegevuse sooritamiseks, mis on orienteeritud tulemuslikkusele. Tulemuslikkus on oluline koolis, spordis ja sõjapidamises ning tahtejõud kindlustabki edukuse just koolis, spordis ja sõjapidamises. Kas tahte ja tulemuslikkuse vahel on mingi side?

Tähelepanelik lugeja märkas, et mu nimekirjas pole töötegemist. Ma jaotaksin töö laias laastus kaheks: mõõdetavaks ja otseselt mittemõõdetavateks. Esimesse gruppi võib arvata tootmise ja müügiga tegelejad, teise gruppi kuulub loovtegevus, sh kunstitegemine, aga ka kodune tegevus, vaba aja veetmine. Teise gruppi kuuluvad ka õpetajad, kelle töö tulemuslikkust on väga raske hinnata, kuna see ilmneb aastate pärast, kui üldse. Kas pole kummaline, et õpetaja ja koduperenaine on ühes grupis? Kumbki ei vaja tahtejõudu, et oma tööd teha, kuna loovtöö lihtsalt meeldib neile. Kumbki ei tööta kellast kellani. Õpetaja töö ei lõhna higi järele, vaid on tegijale rõõmuallikaks.

Vanemates psühholoogiaõpikutes kirjutati, et õpilasel peavad koolis välja arenema tahtelised omadused. Kas aga õpilane vajab tahet, kui õppimine on huvitav, tõmbab teda kaasa ja hea hinne tuleb ilma erilise pingutuseta? Kas jõuame paradoksini, et mida vähem tahet õpilane avaldab, seda paremaid tulemusi ta saavutab?

Kui teha üks samm edasi, siis sama lugu võib olla rahva tahtega. Kas on hea, kui rahvas mõtleb ühtemoodi ja käib ühte sammu? Mõned poliitikud arvavad, et peame leidma ühe eesmärgi, looma suure narratiivi (à la Eesti Nokia), mille poole püüelda. Viidatakse endistele, rahvast väidetavalt ühendanud eesmärkidele (EL, NATO ja eurod). Mulle tundub, et parem on omada palju narratiive, kuna oleme erinevad.

Tahte haihtumine

Tahtel on psühholoogias kindel koht alates Antiik-Kreekast. Seal domineeris arusaam, et psüühilised protsessid jagunevad kolmeks: tunnetus, emotsioonid ja tahe. 21. sajandil selline klassifikatsioon enam ei kehti. Tahtele pühendatud peatükke psühholoogiaõpikutest ei leia, mõisteregistritega õpikute lõpus pole isegi viidet tahtele. 1970.–1980. aastatel oli tahe veel õpikutes ja õppeprogrammides sees.
Kuhu on tahe kadunud? Tahte temaatika on jaotunud psühholoogia eri osade vahel. Alljärgnevalt mõtisklen tahte haihtumisest kaitsetahte näitel. Põhjus on lihtne: kaitsetahtest on saanud tõeline hitt.

Kuhu on kadunud kaitsetahe?

Noorte kaitsetahet on uurinud kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna spetsialist Mari-Liis Mänd, kes defineerib kaitsetahet järgmiselt: „See on vabast tahtest motiveeritud valmisolek liitlaste saabumiseni riigi turvalisuse säilitamise eest välja astuda ning koos liitlastega rünnakule vastupanu osutada” (ÕpL, 08.11.2013).
Vana kooli inimesele võib selline kaitsetahte definitsioon tunduda puudulik, kuna see ei meenuta mingil moel traditsioonilist tahte mõistet. Nimetatakse ainult valmisolekut tegutseda, puudub aga viide pingutustele, enda ületamisele, vajadusele olla kangelane.

Kaitsetahe on jaotunud laiali. Tänapäeva psühholoogia raamistikus sõltub relva kättevõtmine situatsiooni analüüsist, mõtlemisest, probleemi lahendamise võimekusest. Vaba tahte avaldumine ei ole automaatne, vaid mõttetegevuse tulemus. Otsustades kaalutakse poolt- ja vastuargumente. Mõeldakse, mida võib võita ja mida kaotada, kui lähed sõtta. Inimene on ratsionaalne olend, kes püüab olla mõistlik ka kõige raskemaid otsuseid tehes.

Lisaks on relva kättevõtt seotud sotsiaalpsühholoogiaga. Otsuse tegemine sõltub ka rahva hetkemeeleolust, sellest, mida liitlaste saabumisest üldiselt arvatakse. Meedial on siin oluline roll. Otsustamist mõjutab aga ka perekonnaseis ja vahetu keskkond.
Sõttaminek sõltub isiksusest ja vanusest. Võib arvata, et ekstraverdid haaravad relva kiiremini kui häbelikud introverdid. Nooremate ja vanemate otsus võib erineda.
Siit tulenevalt tuleb suhtuda väga ettevaatlikult väitesse, et üle 80% noortest on kõrge kaitsetahtega ja valmis sõtta minema. Ei tohi lihtsalt uskuda suurt protsenti, vaid tuleb uurida välja, millised faktorid kaitsetahet praegu soodustavad või vähendavad. Kaitsetahe ei ole pärilik omadus, vaid sõltub paljudest teguritest.

Mis veel on kadunud?

Kadunud asjade teema väärib tähelepanu, kuna räägib meist endist. Alljärgnevalt viitan mõnele kadunukesele, mõistes, et teema vajab põhjalikku käsitlust.

Meie kõnekeelest on kadunud südametunnistus, ja mis veelgi hullem, südametunnistust ei otsita taga. Südametunnistus oli vanasti inimese tuum, millest kasvasid välja väärtused ja vastutus. Vanal ajal omistati südametunnistus maainimestele, matsidele, mitte (vedelatele) linnavurledele. Õpetajad olid maa sool, s.o moraali kants. Valitsejatele (suurtele ja tähtsatele) südametunnistust ei omistatud.

Südametunnistust asendab nüüd mõistus, mis toimib situatiivselt ehk lubab loobumist printsiipidest, isegi väärtushinnangutest. Põhjuseks on uus aeg ja uued inimesed, keda iseloomustab voolavus, vedelolek ja püsiväärtuste kadumine (Z. Bauman).

Kasvatuse mõiste on samuti kadunud. See algas kasvatajate kadumisega lasteaiast. Nende asemele tulid õpetajad. On märkimisväärne, et kasvatajate kadumist ei märgatud. Kasvatajad (lapsevanemad samuti) ei tulnud tänavale, ei mingit protesti.

Palju muudki on kadunud. Kui ma esimest korda Ameerikasse sattusin, oli šokk raamaturiiulite puudumine sealsetes kodudes. Sama olukord on nüüd Eestis. Oleme jõudnud Ameerikale järele.

Mu loo lõpp ei ole õnnelik. Tuleb tunnistada, et elame muutuste ajal. Aga kui oleme märganud, et asjad kaovad, peaksime nad meelde jätma – äkki läheb neid kunagi vaja, nagu soovitas Marcel Proust kadunud aega otsides.

—

Raivo Vetik
TLÜ võrdleva poliitika professor

Olen Voldemar Kolgaga nõus, et kaitsetahe ei ole mitte ainult isikuomadus, vaid ka keskkonnateguritega seotud nähtus. Selles mõttes on kaitsetahte defineerimine ainult valmisolekuna vaenlase sõjalisele rünnakule vastu astuda kindlasti liiga ühekülgne. Väikeriigi puhul on oluline pigem tegutsemine võimaliku rünnaku ärahoidmise nimel.

Põhiline keskkondlik tegur, mis Eesti riigi julgeolekut suurendab, on ühiskonna lõimitus. Paar kuud tagasi avalikustatud Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring kinnitab, et enamik eestlasi annab endale sellest selgelt aru.

Seda kinnitab näiteks fakt, et üle poole eestlaste arvates võiksid Eesti kodakondsuse saada kõik Eestis sündinud inimesed. Seega toetavad nad Eesti kodakondsuspoliitika muutmist, st ius soli printsiibi sisseviimist.

Eelmiste monitooringutega võrreldes on siin toimunud tuntav nihe, mis võib tunduda üllatav, sest Ukraina kriisi ning Euroopa Liidu ja Venemaa suhete teravnemise taustal võiks eeldada pigem vastupidist trendi. Ohu olukorras peaks tekkima kaitsereaktsioon.

Seega väljendub eestlaste kaitsetahe muuhulgas ka hoiakus, et välisohu suurenedes tuleb riigi julgeoleku tagamisse panustada mitte venekeelse elanikkonna välistamise, vaid kaasamise kaudu.

Samas, Eesti poliitikute suutmatus kodakondsusetuse probleemi lahendamist isegi arutada näitab, et neil selline ohutunnetus puudub. Isegi kriisiolukorras, mis Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas kahtlemata tekkinud on, puudub neil oluline element kaitsetahtest.