Tallinna panoraam pidas kaua vastu
Tallinna panoraam püsis suhteliselt muutumatuna pikka aega. 20. sajandil hakkas toimuma, rääkimata siis juba praegusajast. Aleksander Nevski katedraal õnnistati sisse 30. aprillil 1900, et „merelt ja maalt säraks kõrgel üle Tallinna vene peakiriku rist kui õigeusu võidu tunnus”. Viru hotell avati 1972, Olümpia hotell 1980. Radisson SAS hotell valmis ca 2000 – millele eelnes vähemalt kümne aasta pikkune eellugu. Äärepealt oleks 1990. aastate alguses juhtunud nõnda, et Tallinna panoraam näeks praegu välja hoopis/pisut teistmoodi.
Astlanda kõrgkompleksi saaga
25 aastat tagasi said realiseerimisküpseks Astlanda kõrgkompleksi suurejoonelised tulevikuplaanid, millel polnud siiski määratud täituda. Tollase kergetööstusministri Jüri Krafti kindel soov ja tahe oli seoses Eesti kergetööstuseksperimendi õnnestumisega 1980. aastate lõpus tekkinud vaba raha paigutada Tallinna uhkeima hotelli-büroohoone ehitusse Rävala ja Maakri tänava ristmikul. Sinna pidi kerkima Astlanda kõrgkompleks, mis olnuks Eesti kergetööstust väärt. Ehitamata jäi see väidetavalt partnerite ebaaususe, riikliku hoolimatuse ning kellegi äraostmise tõttu – n-ö kosja tuldi oma rahadega. Eesti kohta ülisuurejoonelise arendusprojekti eeltöö, sh krundi vabaks tegemine, lasti Kraftil ära teha ja kinni maksta. Seal asusid kaubamaja laod, usukeskus, korterid – mis tähendas kahe-kolmesaja korteri väljaostmist, uute ja paremate elamispindade leidmist. Praegusaja mõistes kuluks sellise suure, aga linna arengu jaoks ülimalt olulise krundi kättesaamiseks oma veerand sajandit.
Aga plaanid olid suursugused
1. veebruaril 1990 allkirjastasid Estari president Jüri Kraft ja Hollandi firma Esmey peadirektor R. van Es Tallinnas kavatsuste protokolli alustada koostööd lisaks tekstiilikombinaatide Kreenholmi Manufaktuur ja Balti Manufaktuur rekonstrueerimisele ka kergetööstuse ärikeskuse ehitamisel Tallinnas. Astlanda kõrgkompleksi pidi tulema nii kontserni Estar kui ka Tallinna moemaja keskus ja moeajakirja Siluett toimetus, Esttexpank, hotell ja ärimeeste teeninduskeskus, rahvusvaheline kaubanduskeskus, Mainor, parkimismaja, baarid ja restoran, kauplused, moedemonstratsioonide, konverentsi- ja näitusesaalid.
Protokollis mainiti mh, et kergetööstuse ärikeskuse, s.o kontserni Estar teaduslik-tehnilise keskuse ehitamiseks oli maa-ala Tallinna südalinnas eraldatud, arhitektuurikonkurss läbi viidud, projekt koostatud ning ehitustöödega võib suvel alustada. Ehituse ajaks planeeriti aastad 1991–1996. Peagi aga lõpetas ilmumise moeajakiri Siluett, seega oli kohe üks kõrgkompleksi võimalik asukas vähem. Esttexpank, muutunud Eesti Tööstuse Arengupangaks ja ühinenud Sotsiaalpangaga, lõpetas oma eksistentsi aasta-paari pärast. Ja kui 1996. aastal algas Astlanda projekti esimese järgu ehitus (parkimismaja ja Hoiupanga uus peahoone), polnud see enam Eesti kergetööstuse projekt. Kesklinna ühe magusama kinnistu – kaubamajataguse – hoonestusõiguse oli omandanud aktsiaselts SRV Kinnisvara. Astlanda projekti teine ehitusjärk valmis aastal 2000 – see oli 25-korruseline Radisson SAS hotellihoone koos büroode ja restoranide tiibehitisega.
Tallinna vanimaid panoraamipilte
Aastast 1615 (või 1618) on pärit üks vanimaid Tallinna panoraamipilte. 400 aastat tagasi oli Oleviste kiriku torn veel Euroopa ja järelikult ka maailma kõrgeim kirikutorn, valminud oli see sadakond aastat varem. Kõrgus ligi 160 m (väidetavalt 157,8 m). Enne Olevistet oli maailma kõrgeim ehitis olnud Cheopsi püramiid: algkõrgus 146,6 m (praegu 137 m). 1625. aastal põles Oleviste torn pikselöögist maha, see taastati 139,8 meetri kõrgusena. Oleviste põlengu(te) järel sai Cheopsi püramiid korraks tagasi oma aastatuhandeid kestnud maailma kõrgeima ehitise au – kuni Kölni katedraali (157 m, 1880), Ulmi toomkiriku (torn maailma kõrgeim, 162 m, aastast 1890) ja Eiffeli torni (324 m, 1889) valmimiseni. Oleviste torn teenis kõige muu kõrval ühiskonda olulise meremärgina. See näitas merelistele teed kaupmeeste tõotatud maale – Hansa tähtsaim kaubatee läks Londonist üle Tallinna Novgorodi (ja vastupidi).
Kui Tallinn oleks Peetri oma olnud
Tsaar Peeter olla öelnud, et kui Tallinn ja Rogerwiek (Paldiski) oleksid olnud 1702. aastal tema omad, poleks ta oma residentsi ja euroopaliku Venemaa pealinna rajanud Neeva madalikule, vaid siia. Ilmselgelt polnuks selle võimaluse teostumisel Tallinn praegu enam see, mis ta on. Tallinna panoraami taustal said aastal 1912 merel kokku kaks nõbu, Nicky ja Willy – Nikolai II ja Wilhelm II. Sakslased üritasid venelasi enda poolele meelitada, venelased omakorda olla meelt mööda sakslastele, sest nad polnud sõjaks valmis. Kokkulepet ei sündinud. Sellega otsustati mitte ainult keisrihärrade eneste ja nende riikide, vaid ka Euroopa ja maailma saatus.
—
Kuraditosin vallutuskatset
Tallinna vastu on võetud ette kuraditosin vallutuskatset. Siin on ristunud Taani, Rootsi, Saksa ja Vene huvid. Ometi ei ole linna õnnestunud kordagi tormijooksuga ära võtta, ei Esimese ega Teise ilmasõja ajal – pigem oli pealetungijatel siis tegu, et põgenevatele vastastele järele jõuda. Rääkimata Vabadussõjast, kuigi Tallinna tornid juba paistnud. Tallinna ei võetud tormiga ka Põhjasõjas ega Vene-Liivimaa sõjas, kuigi moskoviit seisis mitu korda linna all (kroonik Balthasar Russow kirjutab, et Vene tsaar Ivan IV lubanud aastal 1576 teha Tallinna äravõtmisest kogu maailmale Jeruusalemma teise ärahävitamise piltliku näituse).
Võrreldavalt näiteks Moskvaga on niisugune asi hoopis iselugu. 777 aastat tagasi, 1238 vallutasid Moskva mongolid (teistel andmetel võttis Batu-khaan Moskva ära aasta varem). 333 aastat hiljem ja parasjagu 444 aastat tagasi, 1571 põletasid Moskva maani maha Krimmi tatarlased. 1610 vallutasid Moskva Poola väed. 1812 sattus Moskva prantslaste kätte ja põles jälle. Küllap jätsid oma pealinna vallutamised/põletamised ja raevukad kaitsmised (selja taga on Moskva, taganeda pole kuhugi) rahva mällu, alateadvusse ja hingeellu kustumatu jälje. Siinkirjutaja on kohanud rohkem kui kord Vene filmis väidet, et Moskva on venelase jaoks sama mis Meka moslemile. Meeldejääv on Tšehhovi kolme õe õhkamine: Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse …
Reisimees Adam Olearius kirjeldab, kuidas detsembris 1634 ratsutas 72 Krimmi tatarlast, kes kõik ennast saadikuteks nimetasid, läbi Moskva suurvürsti audientsile. Suurvürst istus nendega kolm tundi, kostitas, igaüks sai kalleid kingitusi, mis oligi visiidi eesmärgiks. Olearius nendib, et rahu ostmiseks tegi tema majesteet tsaar kulutusi, aga nemad peavad rahu ikka nii kaua, kui ise seda heaks arvavad.
Väidetavalt kogusid Krimmi khaanid 17. sajandi esimesel poolel Venemaalt andamit. Niisugust alandust ei kannata ükski impeerium välja. Krimmi tatarlased küüditati 1944, Poola pealinna Varssavi hävingut vaatasid Vene väed pealt Wisła teisel kaldal (Varssavi ülestõus 1. august – 2. oktoober 1944). Berliini tõetund saabus kevadel 1945 – et oli jätkunud häbematust Moskva alla tungida. Pariisiga jäi seis n-ö viiki, 1:1: Vene väed käisid Pariisis peagi, juba paari aasta pärast vastukülaskäigul.