Tipus on tihe

21. aug. 2015 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Pool suve väldanud uue rektori valimine Tallinna tehnikaülikoolile võttis enneolematult piinliku vormi. Kuid üsna kindlalt võib öelda, et probleem polnud niivõrd Jaak Aaviksoo isikus, vaid hoopis üldisem, sirutudes, nagu akadeemilises elus ikka, ajas kaugele minevikku.

Ehkki Eesti avalikud ülikoolid, mida teatavas mõttes nõukogude pärandina on kuus, naudivad maailma mõõtkavas harvaesinevat autonoomiat nii poliitilisest kui ka majanduslikust võimust, on reeglite tegijatel siiski võimalus vigu tehes ülikoolide juhtimisse sekkuda, ja seda ei ole jäetud kasutamata. Paraku lasub osa süüd ja vastutust lõpptulemuste – Tartu ja tehnikaülikooli puhul omaette seaduse kujul – eest ka ülikoolidel endil.

Statistilise keskmisena vahetusid 17. sajandi Tartu ülikoolis rektoriameti pidajad igal aastal, läbi 19. sajandi aga keskmiselt nelja aasta tagant ja kokku sai ametit pidada veerandsada meest.

Eelmine sajand jäi ses osas mõnevõrra napimaks, aga selles on suur osa okupatsioonivõimudel, kes ise vahetudes ka rektoreid vahetasid, oma stabiilsusperioodidel aga ajasid pikalt ühe usaldusmehega läbi.

Nii juhtis nõukogude ülikooli Tartus Fjodor Klement üheksateist ja Arnold Koop kaheksateist aastat. Ligilähedaselt sama seis vaatab vastu ka tehnikaülikoolist, mida Agu Aarna teenis rektorina kuusteist ja Boris Tamm viisteist aastat.

Siinjuures ei saa märkimata jätta, et rektorite ühiskonnas positsioneerimise emaviga pärineb ikka sõjaeelsest ajast, mil vastutasuks akadeemilise autonoomia äravõtmise eest lasi Konstantin Päts kaks rektorit nimetada kahekojalise parlamendi, riiginõukogu ex officio liikmeks.

Iseseisvuse taastamise järel seati rektoriameti pidamisele mõistlikud piirangud (kaks ametiaega, vanusetsensus kuuskümmend viis eluaastat), millest on püütud kinni pidada, kuid kahjuks ka mööda hiilida.

Kuni viimase ajani valis rektoreid akadeemilise pere esindus ja see oli igati toimiv printsiip, sest ameti kohta käib ajalooline kirjutamata reegel, et rektori näol on tegu esimesega võrdsete seas, mitte täievolilise diktaatoriga. Kahjuks on õigustest ja vabadustest loobumine juhtimis- ja struktuurireformide nime all viinud demokraatia vähenemiseni rektori valimisel ning just tehnikaülikoolis tuli kitsa ning akadeemiavälise otsustajaskonna ebakompetentsus alasti tõena avalikuks.

Rektoriameti kandja läheb kandideerides ja valituks osutudes teadlikule riskile. Tagasiteed kiiresti arenevasse tippteadusesse viieks aastaks haldusülesannetesse sukelduval professoril ei ole, rääkimata siis kümnest. Mis tähendab esimesel ametiajal mitmesuguseid kompromisse sõltuvalt valiva kogu koosseisust, teisel aga kas enda jäädvustamist suurmehena ajalukku või siis hoopis käegalöömist ja oma aja lihtsalt ära tiksumist rektoriametis, valmistades samal ajal juba ette karjääripööret väljaspool ülikooli.

Formaalse staatuse kõrval on meie hariduskultuslik ühiskond tõstnud rektoriameti ühiskondlikus hierarhias ülikõrgele kohale ka mitteametlikult. Rektorit kui korraga targa ja ausa inimese võrdkuju ihkavad oma ridadesse üldvalimiste eel kõik erakonnad. Tõsi, ikka pigem häälepüüdjaks kui selleks targaks inimeseks, kelle jutuga ka arvestada, kelle teadmisi ja kogemusi kasutada. Rektoriga avalik läbikäimine kui selline tõstab vähem tähtsa inimese sotsiaalset positsiooni ja enesehinnangut – kui ikka tark inimene minuga räägib, siis järelikult peab lugu ka minu tarkusest.

Nõnda on rektoriamet hiilimisi jõudnud nende hulka Eesti Vabariigis, millelt ei saa ülikoolisiseselt hästi tagasi, aga ei saa ka viisakal viisil hästi edasi. Tegemist on tasemega, kust suurem osa teid viib publiku silmis, aga ka aineliselt alla, sest oma väiksuse ja tema nn eliidi väikluse tõttu ei kannata Eesti välja „vanade tarkade meeste” hästitasustatud kodade, uurimiskeskuste või rahvusvahelise kandepinnaga aktsiooniasutuste pidamist ning miskipärast ei kipu ka erasektori suured ettevõtted keerulise struktuuri juhtimise kogemusega inimesi palkama.

Mis siis üle jääb? Ikka ainult tippkohad avalikus teenistuses ja põhiseaduslikes institutsioonides, mida on arvult vähe, ning riigi poliitilises juhtimises. Viimase juures on aga omakorda see häda, et parteipoliitikat tehes kaotab iga eksrektor osa oma mainest sõltumatu mõtleja ja iseseisva otsustajana. Kes korra „poliitikas” ära käinud, sel on tagasipöördumine ülikooli üha raskem.

Kokku on meil piinlik olukord, mida võiks muuta. Hulk probleeme laheneks, kui seadusi muutes annaks parlament rohkem ja laiemale kandepinnale toetuvat otsustusõigust ülikoolidele tagasi. Sel juhul võiksid ülikoolid rektoriameti hoopis kiiremini roteeruma panna, et teaduslik kompetentsus edasiseks karjääriks ülikoolis ei langeks. Kiiresti vahetuvaid rektoreid ei saaks riigi poliitiline võim ka liiga tugevalt nomenklatuuri mõtete ja kommetega nakatada ja nende aega kulutada lõpututele kohustuslikele parketiseiklustele, raske hõbekett kaelas.

Teine suund oleks see, et avalik võim pakuks eksrektoritele sisulist tööd näiteks raportöörina või siis rõhutatult apoliitilisena mitmetes ettevõtete ja asutuste nõukogudes, mida valitsus ja riigikogu praegu kasutute parteilastega täidab.
Ja kolmas variant oleks organiseerida Eesti avalik kõrgharidus kõik ühe katuse alla, mis kuuest viie hõbeketi kadumisega kahandaks ka eksrektorite taaskäitlemise probleemi kuus korda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!