85 aastat õpetajate oma lehte
Õpetajate Lehe 85. sünnipäeva künnisel vaatavad oma tööteele tagasi toimetajad eri ajajärkudest. Palusime neil vastata kolmele küsimusele.
1. Millised märksõnad iseloomustavad Eesti hariduselu teie tööperioodil? Kuidas kajastus see ajalehes?
2. Mida peate oma tähtsaavutus(t)eks?
3. Milline võiks Õpetajate Leht välja näha oma 100 aasta juubelil?
Argo Kerb
Õpetajate Lehe toimetaja 2009–2011, peatoimetaja kt 2012
1. Vastutav töö kattis lühikest, kuid ajakirjanduslikus mõttes õnnelikku aega, mil paljude praeguseks normaalsuseks kasvanud haridusotsuste arutelu oli jõudmas kulminatsioonini. Algamas oli kõrgharidusreform ehk otsiti vastust küsimusele, kuidas rahastada ülikoole pärast demograafilist kollapsit, mil tasulisse õppesse enam tudengeid ei leia. Käivitati riiklikult mastaapsete muudatuste arutelu üldhariduses ja koolivõrgus – millises suunas läheme, kes vastutab ja kuidas rahastada. Peatoimetamise aja sisse mahtus õpetajate suur streik. Teemasid ei pidanud otsima. Põhiline energia läks prioriseerimisele ning piiritlemisele. Toimetuse inimressurss on ja kahtlemata on ka tulevikus piiratud. Tasakaal tuli leida ka kõva sisu ja n-ö inimkäsitluste vahel. Viimane neist – keskendumine inimesele ja mitte süsteemile või taustale – on nii Õpetajate Lehe suurim tugevus kui ka nõrkus. Vaid inimestesse vaatamine kaotab ajakirjaniku ja lugeja silmist suured – ja vastuolulised – ideed. Teisest küljest on täiesti võimalik kõvade teemade vahelt inimlik moment ära kaotada. Mõlemad äärmused olid reaalsed, sest valdkond oli silmitsi mastaapsete muudatusvajadustega. Õhkkond kole paks konfliktsetest arvamistest.
2. Konflikti oli pingutamatagi rohkem kui vaja, see lubanuks täita lehepinna rahuldavalt ilma pingutuseta, lastes juba kerkinud küsimustel ennast kaasa kanda. See lihtsalt ei rahuldanud. Eesmärk oli – omaette küsimus, kui hästi selle saavutamine õnnestus – olla ise väljaanne, millest küsimused välja kasvavad; kelle tõstatatud teemad on kuu aja pärast raadiouudistes; kus avaldatud arvamuslood loovad uusi arvamusliidreid. Mingi määrani see õnnestus, kuid saanuks paremini ning saanuks ka rohkem.
3. Õpetajate Leht ei tohi tähendada nišši ega inertsi. Olukorras, kus teistes toimetustes on niigi vähe valdkondlikke toimetajaid ning veel vähem hariduseksperte, on Õpetajate Lehel nii teema kui ka auditoorium. Lehe ülesanne peab olema sisukvaliteet, mis lubab seda nautida nii lapsevanemal, teadlasel kui ka õpetajal. Üsna ükskõik on, kas see sisukus avaldab ennast tulevikus värvilise või mustvalgena. Lõpuks on nagunii kõik digitaalne. Tuleviku olemasolu eeldus on sisukus ja kvaliteet. Selle eeldus on, et kogu toimetus – eesotsas muidugi küljendajaga – tunneb endas tahet ja sadismi olla analüütikunahas järeleandmatult arusaadav jutuvestja.
Kalle Muuli
Õpetajate Lehe peatoimetaja 2012–2015
1. Tähtsaid teemasid oli aastail 2012–2015 vähemalt kolm. Esiteks õpetajate palk. Teiseks koolivõrgu korrastamine ja riigigümnaasiumide loomine. Kolmandaks igivana ja ilmselt ka igavene teema: ülekoormatud õppekava ning sellest tulenev haridusministri soov õpilaste koormust vähendada ja õppetööd põnevamaks muuta.
Püüdsin peatoimetajana nii toimetuses kui ka lehe kaastöötajates kujundada hoiakut, et Õpetajate Leht ei ole ühegi huvirühma ega institutsiooni häälekandja, vaid foorum, kus kõik hariduselu osapooled ja huvirühmad sõna saavad ja vaidlevad. Tähtsad teemad said nendeks vaidlusteks loomulikult rohkelt ruumi, tähtsa koha lehe esimestel külgedel ja vahel ka omaette rubriigi („Huvitav kool” jms).
2. Olin Õpetajate Lehes kõigest paar aastat. Otsida nii lühikesest tööajast tähtsaavutusi oleks muidugi mõõdutundetu edevus. Seadsin peatoimetajana eesmärgiks toimetuse hea töömeeleolu, eeldades, et see kajastub ka lehes. Seetõttu pöörasin palju tähelepanu asjadele, mis lugejale otseselt korda ei lähe: kutsusin tööle noori ilusaid inimesi, sõdisin suurema palgafondi eest, lihtsustasin töökorraldust ja vähendasin bürokraatiat, et ajakirjanikud saaksid keskenduda põhitööle. Imekombel õnnestus ära remontida ka aastaid väga armetus seisundis olnud tööruumid. Püüdsin teha lehte operatiivsemaks, päevakajalisemaks, mitmekesisemaks ja igas mõttes avaramaks (meenub näiteks „Välismaa” lehekülgede raske algus, netiväljaande uuendamine ja koostöö Postimehega Õpetajate Lehe lugude tutvustamiseks). Kui aga ikka mingit tähtsaavutust hädasti vaja on, siis sobib näiteks see, et Õpetajate Lehe uus kujundus võitis 2014. aastal ajalehtede liidu kujundusauhinna.
3. Sellele küsimusele peab vastama uus peatoimetaja. Aga kui ta minult nõu küsiks, siis soovitaksin põhirõhu panna netiväljaande arendamisele (milleks mul endal kahjuks piisavalt jõudu ei jätkunud). Kui uudislood ja haridusdebatt viia iga päev pidevalt uuenevasse veebiväljaandesse, siis võiks paberväljaandest teha erialase ajakirja.
Ülo Tikk
Õpetajate Lehe toimetaja 1976–2009
Kui Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, siis neid hariduselu iseloomustavaid märksõnu saaks terve raamatu jagu ja kajastusi veel kolm köidet juurde. Nende 33 aasta jooksul, mil Õpetajate Lehes töötasin, tõusis ja vajus lööklauseid lainetena. Olgu siis kunagine „Igale töötavale noorele keskharidus” või „Kool kui ideoloogiaasutus”. Kilbile tõusis õpilaste töökasvatus, mille tulemusena tekkis Eesti õpilasmalev.
Just viimane oli paarkümmend aastat rida, mida ainsana toimetuses ajasin. See oli omamoodi elukool, kõik suved möödusid mööda Eestit malevarühmades ja kokkutulekutel lugusid treides. Tuttavaks said paljud noored ja hakkajad rühmakomandörid, kellest agaramad tõusid sageli üsna pea koolidirektoriteks, haridusosakondade juhatajateks ja isegi maavanemateks. Kalle Küttis on juba ammu otsaga HTM-is ja teda võib pidada riigigümnaasiumide ristiisaks.
Ajakirjandust peetakse ikka suunanäitajaks ja edumeelseks instantsiks. Juhtub aga ka tegijatel. Omal ajal oli meil kombeks tuntud juubilare lehes foto ja pildiallkirjaga õnnitleda. Aseministri juubeliteksti oli aga trükikurat väikese vimka planeerinud: kui soovisime kauaaegsele koolimehele perspektiivikat Eesti hariduselu edendamist, oli trükikojas s-tähe järele lisandunud üleliigne e. Kõigil viiel inimesel, kes trükikojas külgi lugesid, oli see silmist mööda läinud ja alles esmaspäeval toimetuses tuli asi avalikuks. Läks siis trükikoja valvetoimetaja, kes lehenumbri trükivalmis oli viseerinud, Tõnismäele kergemat karistust paluma. Ministeeriumis polnud keegi, juubilar kaasa arvatud, midagi märganud. Kui lausa näpuga näidati, puhkes sünnipäevalaps naerma ja arvas, et ajakirjandus peab ikka eesmärke tajuma – ju ta siis teab, kuhu hariduselu teel on.
Oma esimesed triibulised teenisin juba esimesel tööaastal. Üks maakooli õpetaja saatis toimetusele kirja, kus kurtis, et tema abituriendist poeg on suupruukimise pärast koolist välja visatud. Tänaste väljendite kõrval, mida õpetajate kõrvad kuulma peavad, oli öeldu lapselalin, noorhärrad olid keeldunud vahetunni ajal koridoris ringiratast jalutamast. Läksime asja uurima, tulemuseks artikkel „Varblast tulistati kahurist”. Koolijuhi kaitsele viskus partei rajoonikomitee, mille büroole loo autorid välja kutsuti. Et see instants meile mingit karistust anda ei saanud, läks lugu haridusministeeriumi kolleegiumi arutada. Lahti meid ei lastud ja kinni ei pandud. Kohtusse kah ei kaevatud. See tuli moodi taastatud täievolilise Eesti Vabariigi aegu.
Mul oli au kajastada reportaažiga esimest riigieksamit Eesti hariduselu ajaloos. Kohe lehe ilmumisjärgsel tööpäeval helistati haridusministeeriumist ja nõuti selgitust, kuidas ma eksamiruumi pääsesin. Nõuti kooli avalikustamist, et tühistada eksamitulemused põhjusel, et eksamiruumis viibis võõraid. Ütlesin, et see on ajakirjandussaladus, ja kooli nime ei avaldanud. Lubati kohtusse kaevata. Aga sinna see jäi. Kuidas ma öelnuks, et jälgisin eksamit Tallinna reaalkooli teise korruse ringrõdult, kus oli kiibitsejaid hulgi passimas.
Aga kohtuasjast ma ei pääsenud. Kui Mulgimaa ja Nõmme skautmasterid pöörasid omavahel tülli teemal, kes neist õigem skaudiliikumise õigusjärglane on ja omab suuremat õigust väliseestlaste abisaadetisile, kaebasid mulgid mu kirjutatud artikli pärast kohtusse. Kohus lõppes lepitamisega.
Kohtusse sattusin teinegi kord. Küll ainult protsessi vahendajana, kui Hagudi põhikooli õpetajad riigi, s.o haridusministeeriumi kohtusse andsid, sest enne aasta lõppu ei jätkunud koolil enam palgaraha. Loomulikult kompromiss leiti.
Hilisemal ajal oli mul toimetuses veel kaks rauda tules: teemal eesti keele õpetamine vene koolides ja kutsehariduse areng. Asi läks nii kaugele, et mind kutsuti vene koolide zapevalaks ehk siis eeslauljaks, kes teadupärast vene kroonus rännakmarsi ajal rivilaulu üles võtab. Kes mäletab, siis omal ajal ilmus meil isegi venekeelne õpetajate leht. Tasuta kõikidele vene koolidele.
Kui toimetuse nädala planeerimiskoosolekul toimetajad oma ettepanekuid tegid, küsis peatoimetaja üsna tihti: „Kas sinul on jälle kutseharidus? Mida Toomas Šadeiko siis seekord pakub?” Särevere mees oli nimelt kutsekoolide juhtide ühenduse esimees ja temalt ma teavet sain kah.
Mulle imponeerisid maakoolid, kus iga võimalust kasutades käisin. Olgu siis seesama Särevere või Olustvere, Vana-Vigala või Vana-Võidu. Ilusad kohanimed pealegi. Väikeses maakoolis tundsid veel ära pühendunud õpetajad, maa soolad. Olid nad siis Rõngus, Kambjas, Kolga-Jaanis, Saarepeedil või Tormas.
Ma pole sugugi kindel, et õpetajate häälekandja paberväljaandena üldse 100 aasta juubelini välja veab. Digirevolutsioon surub peale ja praegugi loetakse seda ehk rohkem nutitelefonist kui paberil. Mine tea, kas lugeja märkabki, kui paberväljaanne ära kaob. Ajakiri Haridus läks just nii hingusele, et mitte üks koer ei haugatanud.
Lõpetuseks veel üks tähelepanek meie ajakirjanduse isalt Juhan Peeglilt, kes meid täienduskoolitusel hoiatas: hea lugu pole lehes see, mis meeldiks lugejale, vaid see, mis meeldib peatoimetajale.
Meeldejäävat sünnipäeva, Õpetajate Leht!
—
IT hakkab tuult purje puhuma
Raivo Juurak
Õpetajate Lehe toimetaja alates 1999, peatoimetaja kt 2015 jaanuar–august
Kes Õpetajate Lehes pikemat aega töötab, see märkab, kui aeglaselt meie hariduses protsessid kulgevad. Ülo Vooglaid on öelnud, et kalmistu uude kohta kolimine on lihtsam kui hariduses midagi põhimõtteliselt muuta.
See oli juba 1990. aastatel, kui haridusministeeriumis töötas Taani haridusekspert Ib Rasmussen. Tema rääkis paljudel õpetajate ja haridusjuhtide koosolekutel, kuidas Taani põhikoolis lastele ainehindeid ei panda ja mil määral see on ennast õigustanud. Möödus kakskümmend aastat, enne kui Eestis hakati rääkima kujundavast hindamisest. Kusjuures rääkimisest palju kaugemale pole veel jõutud. Tänanegi esimese klassi laps teab väga hästi, et punane kleeps on viis pluss.
1990. aastatel tõi Kanada eestlane Peeter Mehisto Eestisse väga tõhusa keelekümblusmeetodi, mille toel on saanud sajad vene lapsed eesti kõnekeele selgeks juba lasteaias või vähemalt algkooli lõpuks. Kas kümblus on jõudnud kõikidesse lasteaedadesse ja algklassidesse? Oh ei! Tervelt kakskümmend aastat on surutud eestikeelset õpet hoopis gümnaasiumi.
1990. aastatel selgitas Toomas Hendrik Ilves, kui tõhus võib olla digiõpe. Koolid avasid Tiigrihüppe toel arvutiklasse, õhin oli suur. Paraku hoiti mõneski koolis arvutiklasse lukus, et õpilased arvuteid tuksi ei keeraks. Alles nüüd on saadud käima Samsungi esimene digiõppeprogramm. Samal ajal räägitakse muidugi endiselt, et lapsed eemalduvat digiõppe tõttu loodusest, nad ei oskavat enam oma sõpradega vahetult suhelda, ajavat reaalse ja virtuaalse maailma segamini jne.
Mina loodan just infotehnoloogiale. Võtame sellesama kujundava hindamise – eKoolil on juba rakendusi, mis muudavad selle hindamisviisi piltlikuks ja arusaadavaks nii lapsele kui ka tema vanemale. Küll ta levima hakkab.
IT toel hakkab edenema ka keeleõpe. Kui kümmelda ei saa, siis saab aktiivselt suhelda keelerobotitega. IT hakkab pakkuma lastele mängulisi õppeülesandeid jne.
Digivaldkonna kiire areng muudab kindlasti ka Õpetajate Lehte, kusjuures märkimisväärselt. Kujutan ette, et Õpetajate Lehes 100. sünnipäeva numbrist leiame rohkesti koolide üleslaaditud põnevaid videoklippe – koolitustest, aruteludest, debattidest, näidistundidest, kontsertidest, võistlustest jms. Meie veebilehes on 100. aastapäeval kindlasti rohkesti õpetajate blogisid, kus tutvustatakse oma pedagoogilist kogemust. Taanis on nii juba praegu. Leht ilmselt ongi tollal juba põhiliselt arvutis, kusjuures arvuti on õhuke nagu paber ja teda saab kokku voltida.
Austatud Õpetajate Leht!
Miks Sa ei soovi võtta vastu õnnitlusi omaaegselt kirjasaatjalt – saatsin 26.septembril k.a. ca 10-le toimetuse e-posti aadressile (osalt korduvalt!) omapoolsed meenutused ja õnnesoovid, aga kõikjalt tulid Postmasteri vahendusel eitavad vastused… Või veab teil tehnika alt!?