Artur Talvik: Lapsena televisioonis

11. sept. 2015 - Artur Talvik: Lapsena televisioonis kommenteerimine on välja lülitatud
Sellel pildil on Artur Talvik umbes 16-aastane. Sama vana, kui meenutuses kirjeldatud KGB-intsidendi ajal.

Sellel pildil on Artur Talvik umbes 16-aastane. Sama vana, kui meenutuses kirjeldatud KGB-intsidendi ajal.

Esimene lugu.
Antireklaam vannimütsile

Mu lapsepõlv möödus suures osas telemajas. Teletöötajate lapsena pääsesin valvelauast läbi, kuigi nõukaajal oli seal range kontroll. Ei tea, kui ebatervislik telemaja keskkond võis olla, võib-olla kunagi annab tunda. Palju on räägitud sealsest kiiritusohust. Nõukaajal ka suitsetati seal iga nurga peal, rääkimata puhvetist, mis oli paksu tossu täis. Sõin suitsuses kohvikus ja veetsin tihti aega diktoristuudios. Olin diktorilaua all, samal ajal kui ema laua taga teadustas. Sellest ajast õppisin väga selgelt ära, kuidas käituda, kui kaamera käib või mikrofon on sees. Siis tuli vait olla ja mitte liigutada. Muuhulgas nägin ka seda, mis ekraanilt ei paista. Mu ema oli väga osav kostüümide tegija. Tihtipeale olid need kiiruga selja tagant haaknõeltega kokku tõmmatud, aga eest nägid väga šefid välja. Nii et ka fassaadi ja tegelikkuse vahekorda tajusin juba väga noorelt.

Käisin vist esimeses klassis. Sel ajal polnud veel Eesti Reklaamfilmi ning uutele toodetele tehti reklaami diktorilaual. Tooted laoti lauale ning diktori kõrvale istusid inimesed, kes neid proovisid ja avaldasid arvamust, kas asi on hea või halb. Ükskord võttis ema asjade hindajaks minu ja minust paar aastat vanema tütarlapse. Olin küll ka päris väiksena kaamera ees olnud, aga nüüd oli esimene kord esineda telestuudios otse-eetris. Minu vastas seisid kogukad kaamerad, mikrofonid, prožektorid ja kari inimesi, kes kõik, nagu mulle tundus, mind kaamera taga vahtisid. Tundsin ennast väga ebamugavalt.

Laual lebas igasugu asju. Mina pidin olema see, kellele pannakse pähe vannimüts. Väga ilge asi – vakstust mütsike, kumm alumises ääres. Ema hakkas mulle seda pähe tõmbama, aga tõenäoliselt suurest närvipingest olid mul kõhugaasid ja just sel hetkel käis tohutu pauk. Pärast selgus, et keegi ei kuulnud seda, aga minu jaoks oli tegu maailma lõpuga. Tundsin, et nüüd olen kogu saate ära rikkunud. Mõtlesin, et kaamera taga olevad inimesed lihtsalt söövad mu vihaga ära.

Ema muidugi kuulis ega suutnud naeru tagasi hoida. Mina istun, vakstumüts peas, näost punane. Ema itsitab kõrval ja me oleme otse-eetris, kuramus. Tundsin, et see on häbi tipp. Ja siis küsis ema: „Mis tunne on?” … Minu tunne selle mütsiga oli erakordselt halb. Tõenäoliselt avaldus see väga siiralt ka mu näos. Arvan, et pärast sellist reklaami ei tahtnud inimesed seda vannimütsi nähagi. Aga need olidki vastikud mütsid.

Teine lugu.
Telemaja tuntuim kagebešnik

Suurema poisina käisin pidevalt telesaadetes publikuks. Mulle muutus see juba tüütuks, mõnele teisele noorele tundus aga jube põnev. Seepärast võtsin sinna ka sõpru kaasa. Olin 16, kui toimusid 1980. aasta noorterahutused. Käisime ühel päeval sõpradega vist Rock Hoteli salvestusel publikuks, kui äkki puges üks valgustaja mulle külje alla jutuga, et sa oled Artur ja oleks vaja sinuga rääkida. Sain aru, et toimuma hakkab midagi kahtlast, võtsin kaasa oma sõbra Indrek Tarandi ja läksime kolmekesi Kadriorgu jalutama.

Valgustajatüüp hakkas mulle rääkima tohutust plaanist, kuidas oleks vaja riik kukutada. Tal olevat selle jaoks kolmestes gruppides salaorganisatsioonid jne. Kõik tundus jube imelik, kaasa arvatud „riigikukutaja” nimi, mis näis nii tavaline, et seda võis vabalt varjunimeks pidada. Pinnisime teda Indrekuga ka omalt poolt natuke ja seedisime asja mõne päeva. See lugu aina häiris ja häiris mind, seda enam, et olin käinud seoses tänavarahutustega ülekuulamisel. Küsisin ühel päeval emalt, mis mees see valgustaja õige on. Ema vastas, et see on telemaja kõige tuntum KGB nuhk. Mina läksin näost valgeks.

Jutustasin emale kogu loo ja kohe seejärel rääkisime ka isale. Otsustasime, et teeme vastukäigu, enne kui see vend jõuab midagi ette võtta – kirjutasime televisiooni juhtkonnale kaebuse, et majas on üks mees, kes tahab riiki kukutada. Pärast seda ei läinudki palju aega, kui isa kutsuti juhtkonna jutule. Seal ootas ees ka meie tuttav nuhk, kes mangus, et olgu isa nüüd hea mees ja võtku kaebus tagasi. Isa ei võtnud. Küsis, et millega te, mehed, tegelete – püüate noori inimesi orki ja tahate nende elu ära rikkuda.

Lugu lõppes sellega, et ühel õhtul koju tulles sai isa KGB nagade käest kitli peale. Siis otsustasime, et kui asi juba vägivaldseks läheb, võtame pealegi kaebuse tagasi. Põhimõtteliselt olime nuhi üle võidu saavutanud niikuinii.

Artur Talviku meenutused kirjutas üles Meeli Parijõgi