Digita enam ei saa

11. sept. 2015 Kristel Rillo haridus- ja teadusministeeriumi e-teenuste osakonna asejuhataja - 1 Kommentaar

Digi on jõudnud kooli mitte enam võimalusena, vaid ka kohustusena. Juba kaks aastat tagasi sai digipädevusest kaheksas üldpädevus riiklikes õppekavades. Kogu õppimist ei tule ega tohigi virtuaalmaailma kolida – piisab digi sihipärasest ja nutikast kasutamisest õigel ajal ning õiges kohas.

Digipädevus on suutlikkus kasutada uuenevat tehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Digipädevus koosneb viiest valdkonnast: info, suhtlus, sisuloome, turvalisus ja probleemilahendusoskus.

Infotöötlusoskus

Tänapäeva inforikkas maailmas on vajamineva teabe kiire otsimine ja töötlemine kahtlemata üks põhioskusi, mida peavad valdama kõik inimesed, olenemata elukutsest. Oluline on oskus tehnoloogiliste vahendite abil infot leida ja säilitada ning selle asjakohasust ja usaldusväärsust hinnata.

Õpetaja ülesanne on suunata õpilast esiteks teabevajadust ära tundma ja seejärel sobivat teabeotsingumeetodit valima. Sealjuures on oluline osata orienteeruda nii internetiavarustes kui ka otsida infot teistelt digitaalsetelt kandjatelt.

Andes õpilastele ülesandeks õppetööks vajalikku infot digivahendite abil otsida, leida, talletada, korrastada ja analüüsida, arenevad muuhulgas ka õpioskused. Seega saab digipädevust arendades toetada õppija edukat hakkamasaamist igal pool.

Suhtlemisoskus

Kool peab jääma eelkõige vahetu suhtluse kohaks, leiavad paljud, kelle arvates on kahetsusväärne, et õpilased suhtlevad omavahel aina rohkem digitaalselt. Eri suhtlemisviisidel on erinevad eesmärgid. Digikeskkonnas suhtlemise võlu on ennekõike kiirus ning võimalus suhelda väga paljudega ka mujalt maailmast.

Kui õpilane ei oska tehnoloogiliste vahendite abil suhelda, koostööd teha ning järgida virtuaalses keskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus, võib ta hiljem hätta jääda. Oluline on kujundada arusaam, et digiruumis suhtlemisele, kommenteerimisele ja info edastamisele kehtivad samad reeglid mis silmast silma suhtluselegi.

Kui otse suheldes jõuame tavaliselt üksikuteni, siis internetis levivad sõnumid laiemalt. Nii kujuneb inimese digijälg, mis hakkab mõjutama tema ülejäänud elu. Näiteks kasutavad tööandjad tööle kandideerija kohta taustauuringu tegemisel tihti internetti. Seega tuleb digiruumis suhtlemisel olla teadlik ja tähelepanelik, sest sellel võib olla suur mõju tulevikule, mida õpilane hoomata ei oskagi.

Infoühiskond on toonud kaasa ootuse ning kohustuse ka e-kodanikuna hästi toime tulla. On vaja õpetada õpilasi sihipäraselt kasutama e-teenustena pakutavaid osalemisvõimalusi kodanikuühiskonnas, alates õppimiseks vajalikest rakendustest kuni e-valimiste ja e-tervisehoiuteenusteni välja. Nii aitab digipädevus arendada ka kodanikupädevust.

Digimaailma uus sisu

Enamik õpilastest tegeleb iga päev digitaalse sisuloomega, näiteks internetis tekstide kirjutamise, piltide ja videote tegemise, aga ka programmeerimisega. Kõiki neid oskusi tuleb digipädevuse toetamiseks teadlikult arendada. Iga õpilane ei pea tingimata programmeerima õppima, kuid igaühel on oluline teada ning mõista programmeerimise olemust ja kasutusvaldkonda, et osata näiteks endale sobiv amet valida.

Kuna digi on avardanud õpilaste sisuloome ja olemasoleva sisu kasutamise võimalusi, on suurenenud ka vajadus autoriõigustele tähelepanu pöörata. Digipädevus aitab õigesti ümber käia teiste loominguga ning enda loomingut kaitsta.

Turvalisus

Digiseadmete kasutajal tuleb olla teadlik virtuaalmaailma ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti. Eelmisel aastal läbi viidud nutiseadme turvalisuse uuringust selgus, et algkoolilapsed, kellest enamikul on nutiseadmed, teavad seadme turvalisusest vaid, et seda ei tohi jätta järelevalveta ning rohke kasutamine rikub silmi.

Kahjuks ei osatud välja tuua isikuandmete ja positsioneerimisega seotud ega muid sisulisi riske. Tihti näeme sotsiaalmeedias teavitusi kellegi puhkuseplaanidest, mis viitab pikemale eemalolekule kodust, aga jagatakse ka infot ostude kohta. Sellise käitumisega kaasneda võivaid riske peab kindlasti teadma.

Veelgi keerulisem valdkond on küberkiusamine. Koolis ollakse harjunud ennetama füüsilises ruumis toimuvat kiusamist, kuid üha enam esineb kiusamist ka digikeskkonnas. Seda on kõrvalseisjal keerulisem tähele panna ja tihti ka õpilasel mõista. Õpetajad saavad arendada nii enda kui ka õpilaste oskusi sellist kiusamist ära tunda ja tõkestada.

Probleemide lahendamine

Sarnaselt matemaatikapädevusega arendab digipädevus probleemilahendusoskust, sest sobivate rakenduste kasutamine aitab lahendada igapäevaelus ja töös esile kerkivaid probleeme.

Rahvusvahelise PIAAC uuringu järgi on Eesti täiskasvanute oskused tehnoloogiarikkas keskkonnas edukalt toime tulla pigem tagasihoidlikud. Ehkki noored tulevad paremini toime kui vanemad inimesed, on oluline digitaalsele probleemilahendusoskusele jätkuvalt suuremat tähelepanu pöörata. Õppides teadlikult kasutama digivõimalusi, jõuame omakorda uute tehnoloogiliste avastusteni.

Kokkuvõttes on digipädevus enesekindel, kriitiline ja loov infotehnoloogia kasutamine õppimises, tööl, era- ning ühiskonnaelus osalemisega seotud eesmärkide saavutamiseks. Digipädevus toetab ka teiste üldpädevuste, näiteks suhtlus-, matemaatika-, õpi- ja kodanikupädevuse arengut. Pannes digiseadmed ning rakendused enda kasuks tööle, saab õpilane õppida just temale sobiva digitaalse õppevara toel ja sobivas tempos ning õpetaja uuenenud õpikäsitust silmas pidades õppeprotsessi paremini juhtida.

Digipädevus koosneb viiest komponendist

Euroopa parlamendi ja nõukogu 2006. aasta soovitusega võtmepädevuste kohta tunnistas Euroopa Liit digipädevuse üheks kaheksast elukestva õppe võtmepädevusest.

Eesti riikliku õppekava järgi on digipädevus suutlikkus kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes:

• leida ja säilitada digivahendite abil infot ning hinnata selle asjakohasust ja usaldusväärsust;

• osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide, multimeediumide loomisel ja kasutamisel;

• kasutada probleemilahenduseks sobivaid digivahendeid ja võtteid;

• suhelda ja teha koostööd erinevates digikeskkondades;

• olla teadlik digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti;

• järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Digita enam ei saa”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kasutades demagoogiat oleme tasapisi jõudnud Eesti koolis 1950ndate aastate pedagoogika paradigmani (digi on jõudnud kooli… KOHUSTUSENA). Pea võimatu on tänastele ametnikele ja poliitikutele selgeks teha, et psühholoogilised protsessid ja tehnovahendid on täiesti erinevad asjad. Õpetus algab ju esimestest ja ülimoodsate vahenditega saab /teadusele tuginevalt/ vahel ka psühholoogilisi protsesse käivitada. Kui aga alustame vahenditest (nagu artikkel k o h u s t a b), siis toome kooli harimatuse – arvutiga on seda juba suurel määral suudetud teha…
    Soovitan juba tüdimuseni (teadusraamatuid enam ei loeta) taas oma 2-osalist loengut internetis – lüüa Googlesse – Avatud loeng Peep Leppikult.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!