Draamateatri katuse alla mahub palju

18. sept. 2015 - Kommenteeri artiklit

Eesti Draamateatri uue hooaja ligi kümne uue lavastuse seast torkab silma üks kõnekas paar: Molière’i „Tartuffe” ning Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium”. Üks on näitekirjanduse klassika, teine aga paljude arvates üks vähestest kaasaegsetest tõelistest romaanidest. Neid ühendab see, et nad on oma aja eest väljas. Nad määravad paljuski viisi, kuidas me mõtleme neid teoseid ümbritsevast ajast ja inimestest. See paar ilmestab väga hästi, kuivõrd palju mahub draamateatri katuse alla, kuivõrd erinevate kooslustega on publikul võimalik kohtuda.

Lembit Petersoni lavastatud „Tartuffe” esietendub 4. oktoobril. Molière on Petersoni jaoks erilise tähendusega näitekirjanik. „Tartuffe’i” on ta lavastanud varemgi, aga seekord ei pöördunud ta vanade märkmete juurde tagasi, vaid tahtis näidendit vaadata värske pilguga. Tasub siiski meenutada paari mõtet 15 aasta taguse „Tartuffe’i” arvustusest. Pille-Riin Purje kirjutab, et kui „Molière’i näidendeid etendades on lihtne libastuda ülepakutud veiderdamisse”, siis Petersoni „Molière’i-lavastused on teistsugused, nad ei püüagi olla hüplev-hüpernaljakad, vaid vahendavad ja mõtestavad sündmusi ja tegelaskujusid peenema, võluvalt targa distantsiga, lastes tantsiskleda tekstil ja jättes i-le punkti panemise publiku hooleks”.

Juhan Ulfsaki lavastus „Kaart ja territoorium” (esietendus 29. novembril) põhineb Prantsuse olulisima kirjanduspreemia Prix Goncourt’iga pärjatud samanimelisel romaanil. Dramaturg Eero Epner on aga teksti lisanud ka teistes Houellebecqi romaanides, intervjuudes ja mõtteavaldustes väljendatud väiteid, tundeid ja meeleolusid. Michel Houellebecq on nüüdisaja valusaim kirjanik, kelle skalpell lõikab lahti valge keskealise eurooplase maailma ning enesepilti.

Sügisel jõuab publikuni ka Tom Stoppardi värskeim näidend „Põhiküsimus”, mille lavastab Hendrik Toompere. Peategelaseks on 22-aastane psühholoogiaõpinguid lõpetav Hilary (Marta Laan), kes asub tööle mainekas aju-uuringute instituudis. Teadlasena lähtub Hilary jonnakalt oma veendumusest, et headus on olemas ka objektiivse tõsiasjana. Kuidas seda aga teaduslikult tõestada? Kui aju koosneb mateeriast ja meid valitseb biokeemia, siis kust ikkagi pärineb see miski muu, mida me nimetame vaimuks või hingeks? Stoppard põrgatab kokku evolutsioonibioloogia, neodarvinismi, filosoofia, teadlaste omavahelised suhted ning lisab sinna veel läheneva panganduskriisi. Nii et ta on tõeline meister õppeainete lõimimises. Kogu see esmapilgul keeruline intellektuaalne pott antakse publikule kaasa elulise ja puudutava loo kaudu.

Kairi Kruus

Eesti Draamateatri kirjandustoa toimetaja

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!