Eesti kool uuenduste keerises

25. sept. 2015 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 1 Kommentaar

Kui pikka aega tähendas haridusuuendus õppekavade pidevat ümbertegemist ja kujundlikku hindamist, siis nüüd on astutud pikk samm edasi. Uus õpikäsitus pöörab kogu senise koolielu pea peale.

Uue õpikäsituse põhiseisukohad

• Muutub kooli õppetöö korraldus. 45-minutilised koolitunnid pole enam ainus ja domineeriv õppetöö korraldamise viis. Kohustuslikud ained, nagu matemaatika ja keeled, vahelduvad paindlike projektõppesessioonidega, mis pakuvad teadmisi mitmest ainevaldkonnast ning sageli eri vanusega rühmades. Õpetajad töötavad meeskonnana, mitte igaüks eraldi oma klassi ees.

• Muutub õppetöö keskkond. See eeldab eri vanuses rühmade kokkupanekut. Osa õppetööst viiakse läbi metsas ja muuseumis, loomaaias ja kohvikus. Enam pole vaja sirgete pingiridadega nelinurkseid klassiruume, sest õppekeskkond saab kõikidest koolis asuvatest ruumidest: koridorist, sööklast, raamatukogust, direktori kabinetist.

• Kool muutub mitmekesise tegevuse toimumispaigaks ning ei ole enam rutiinsete õppetundide jada.

• Muutuvad õpetaja ja õpilaste, aga ka õpilaste omavahelised suhted. Õpetaja nihkub eemale ainsa autoriteedi ja teadja rollist ning asub partneri ja ülesandepüstitaja positsioonile (vt ÕpL 06.02.15).

Kõik need ümberkorraldused põhinevad lootusel, et uus õpikäsitus aitab kooli elule lähemale tuua ning muudab kooli nii õpilasele kui ka õpetajale meeldivamaks ja tänapäevasemaks. Millele need lootused tuginevad, ei tea. Lääne hariduspoliitika kindel suund on pigem vastupidine – tagasi põhiväärtuste juurde. Inglismaal on võtmesõna kultuuriväärtuste restauratsioon (cultural restorationism). Püütakse ühendada kasvatus, perekond ja riik Inglise ühiskonna traditsioonilise väärtusmaailmaga, püütakse taastada ka traditsioonilisi õpetusvorme (vt Juhani Hytönen, „Lapsikeskeinen kasvatus”).

Aju-uuringud ei toeta uut õpikäsitust

Küsisin juba kevadel, miks tahetakse lõhkuda koolikorraldust, mis nii edukalt toimib (ÕpL 17.04). Toetusin siis USA riikliku haridus- ja majanduskeskuse juhi Marc Tuckeri seisukohale, kelle arvates Eesti kõrge koht PISA edetabelis on meie kooli traditsioonide ja õpetajate professionaalse töö vili.

Norman Doidge’i raamatu „Muutuv aju” (2015) läbilugemise järel kerkis see küsimus uuesti. Miks ikkagi? Tänapäevased aju-uuringud kinnitavad, et näiliselt „eluks mittevajalikud” asjad on pikemas arenguperspektiivis ülimalt vajalikud.

Varastel 1990. aastatel viis Pascual-Leone läbi hulga katseid, mille tulemusena sündis suurepärane meetod aju täpseks kirjeldamiseks. Need katsed muutsid võimalikuks uurida, kuidas inimesed õpivad uusi oskusi. Ta kirjeldas TMS-i abil Braille’ kirja õppivate pimedate katseisikute aju. Kõige üllatavam avastus oli, mil viisil iganädalased plastilised muutused ajus aset leiavad. Katseisikud õppisid pimedate kirja ühe aasta, viis päeva nädalas. Iga päev oli kaks tundi klassiõpet, millele järgnes üks tund kodust tööd. Neid kaardistati reedeti ja esmaspäeviti, pärast paaripäevast puhkust. Muutused, mis reedel ja esmaspäeval täheldati, olid erinevad. Reedesed kaardid hakkasid uuringu algusest peale kiiresti ja drastiliselt paisuma, kuid esmaspäevaks olid need kahanenud algse tasemeni. Reedesed kaardid kasvasid kuus kuud, kuid nende mõõtmed kahanesid esmaspäeva hommikuks kangekaelselt algtasemele. Kuue kuu möödudes ei kasvanud reedesed kaardid enam nii palju kui esimestel kuudel. Esmaspäevastel kaartidel esines aga vastupidine muster. Need hakkasid muutuma alles pärast seda, kui katseisikud olid kuus kuud õppinud. Kaardid hakkasid aegamööda suurenema ning kümnekuise treeningu järel nende mõõtmed stabiliseerusid.

Pärast kümnekuist treeningut tehti kahe kuu pikkune paus. Puhkuselt tagasi tulles kaardistati katseisikute aju uuesti. Võrreldes esmaspäevaga kaks kuud tagasi ei olnud nende kaardid muutunud. Siit järeldus: aeglasemad ja püsivamad esmaspäevased muutused näitavad uhiuute struktuuride moodustumist, mille taga seisab tõenäoliselt uute närviühenduste ja sünapside teke. See tähendab, et pidev täiustumine ja oskuse püsiv omandamine eeldavad aeglast järjepidevat tööd, mille käigus moodustuvad uued ühendused

Aju arengu kriitilised perioodid

Igal ajukoore süsteemil on oma kriitiline periood ehk ajaaken, mille jooksul ta on eriti plastiline ja keskkonna suhtes tundlik. Just siis kasvab süsteem kiiresti ja kujuneb välja. Näiteks keele arengu kriitiline periood algab varases lapseeas ning lõpeb kaheksanda eluaasta ja puberteedi vahel. Pärast kriitilise perioodi lõppu on inimese võime teist keelt ilma aktsendita omandada piiratud, sest pärast seda töödeldakse õpitud keelt teises ajuosas kui emakeelt. „Aju on kriitilisel arenguperioodil plastiline. Aju justkui ei tahaks „ajukoore kinnisvara” raisku lasta ja otsiks võimalusi ennast ümber kohandada,” kirjutab Norman Doidge.

David Hubel ja Torsten Wiesel mikrokaardistasid kassipoegade nägemiskoort, et uurida, kuidas nägemist töödeldakse. Nad leidsid, et visuaalselt tajutud objektide joonte, orientatsiooni ja liigutuste töötlemiseks on ajukoores kindlad piirkonnad. Avastati, et nägemise kriitiline periood on kolmandast kaheksanda elunädalani. Kassipoegade aju peab just siis saama visuaalset stimulatsiooni, et normaalselt areneda. Ühes võtmekatses õmblesid nad kassipoja ühe silmalau kriitiliseks perioodiks kinni. Sellest silmast saabuvaid signaale töötlevad visuaalsed piirkonnad ajukaardil jäid välja arenemata. Kriitilisel perioodil on aju plastiline ja kogemused sõna otseses mõttes vormivad ajustruktuuri. Lisame, et uurijad said selle avastuse eest Nobeli preemia.

„Varases eas on aju neuroplastilisus suurim, et elutähtsaid funktsioone tugevdada,” kirjutab Norman Doidge. Ebaküpses ajus on närvirakkude ühenduste ehk sünapside arv 50% suurem kui täiskasvanu ajus. Noorukiikka jõudes algab ajus suur „kärpimine”, mille käigus sünaptilised ühendused ja närvirakud, mida ei ole eriti kasutatud, ühtäkki hävivad. „See on klassikaline kasuta-seda-või-see-läheb-kaduma-juhtum. Kõige targem on tugevdada nõrgestatud funktsioone ajal, mil kogu see ajukoore „kinnisvara” on veel alles.”

Merzenich kinnitab, et kui õppida, arendades ajus toimuvaid plastilisi protsesse, siis aju mentaalne „masinavärk” täiustub ning me hakkame õppima ja tajuma järjest täpsemalt ja kiiremini ning õpitu jääb meile kindlamalt meelde. On selge, et õppides kasvatame oma teadmisi, kuid saame muuta ka aju struktuuri ennast ja tõhustada aju õppimisvõimet. Aju, erinevalt arvutist, kohandab ennast pidevalt.

Pikaajalise plastilise muutuse hädavajalik eeldus on tähelepanelik jälgimine. Sügavalt keskendumata ajukaardid küll muutuvad, kuid need muutused ei jää kestma. Hajutades tähelepanu mitmele asjale, võib küll õppida, kuid pealiskaudne tähelepanu ei too ajukaartides kaasa püsivaid muudatusi.

Aastasadu on õpetajad teadnud, et laste aju tuleb üles ehitada kasvava raskusastmega harjutuste abil, mis tugevdavad ajufunktsioone. Klassikaline haridus sisaldas näiteks pikkade võõrkeelsete luuletuste päheõppimist, millega tugevdati nii kuulmismälu kui ka keele abil mõtlemist. Suurt tähelepanu pöörati ka kirjutamisele, sest see tugevdas motoorseid võimeid ning muutis lugemise ja kõnelemise ladusamaks. „1960. aastatel jäeti taolised traditsioonilised harjutused õppekavast välja, sest need olid liiga jäigad, igavad ja „eluks mittevajalikud”. Nendest loobumine on aga kalliks maksma läinud, sest need harjutused olid paljude õpilaste jaoks ainuke võimalus treenida süstemaatiliselt ajufunktsiooni, mis oleks võimaldanud neil sümbolitega ladusalt ja elegantselt ümber käia,” sedastab Norman Doidge.

Haridusuuendus kui eesmärk omaette

Tallinna ülikool valis haridusuuenduse üheks fookusvaldkonnaks, kuna kooliharidus on tihti eluvõõras ega paku seda, mida ühiskonnas hakkamasaamiseks vaja. Uuendustega tegelevad koguni kaks keskust: TLÜ haridusinnovatsiooni keskus (HIK) ja TLÜ haridusuuenduse tippkeskus (HUT). Ma ei tea, kuidas nende tegevus koole ja õpetajaid mõjutama hakkab. Mind mõjutas sügavalt ühe noore inimese kommentaar Õpetajate Lehe veebis (17.04): „Aeg-ajalt veeretan ma mõtet, et võiks minna õpetajaks. Siis aga tuletan endale meelde, kuidas üks muudatus ajab teist taga, kuidas aetakse mingit lolli juttu, et kool peab olema põnev ja huvitav … Kool ei peagi olema meeldiv, sest kool pole meelelahutus, vaid hoopis vastupidi – meelte treenimiseks! Väikesed lapsed tõesti mängivad õppides, kuid ühel hetkel peab ka tõsiselt õppima. Just nimelt tõsiselt õppima ja tööd tegema, palju vaeva nägema, higi ja pisaraid valama … Teismelisena ma ei teadnud, et kooli eesmärk POLE mind eluks ette valmistada. Ajapikku olen mõistnud, et ükski kool pole selleks võimeline. Minus on settinud teadmine, et kooli eesmärk on meelt treenida ning anda mingi konkreetne kogum teadmisi (ja oskusi), mis on vajalikud, et tänapäevases ühiskonnas teadlikult liigelda.”


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Eesti kool uuenduste keerises”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Suur tänu, professor Maie TUULIK!
    Imestan ka, et Teie artikkel avaldati…Samas kardan, et Eesti kooli allakäik jätkub. Olen juba ligi 20 aastat (toetudes 1950ndate lõpust kuni 1980ntate aastateni toimunud põhjalikele uuringutele KOGNITIIVSES psühholoogias) püüdnud selgitada viimase aastakümne muudatuste absurdsust, kuid “reformijad” ei saa teadusest aru või – veel tõenäolisem – nad ei loe tõsist psühholoogiaalast kirjandust. Seepärast kahtlen kas Teie soovitatud uuematest (mis eriti tähtis – ameerika!) aju-uuringutest midagi osatakse järeldada…
    Meie kooli teine suur probleem on seotud rahaga – pikka aega on õpetajate madalad palgad toonud koolidesse sellega leppivaid inimesi, keda on väga lihtne manipuleerida just “reformijatele” nö soodsas suunas…

    P.S. PISA-testid näitavad väga vähe koolitundides õpitut, aga sobivad väga hästi “reformijatele” iseenda töö ülistamiseks. Kuid see on juba omaette jutt…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!