Et laps ei läheks koolis katki
Väike sugulane läks esimesse klassi. Kuna ta elab minust saja kilomeetri kaugusel, õnnitlesin teda telefonis. Kuulasin muljeid ja imestasin, milline metamorfoos on poisiga tänu esimesele septembrile toimunud. Nagu võluväel on lasteaiajuntsust sirgunud koolipoiss. Enesekindlal ja rahuloleval häälel jutustas ta oma esimesest koolipäevast, aktusest, mis olnud liiga pikk (nagu esimese klassi õpilaste meelest ikka) ning klassijuhatajatunnist ja õpetajast, kes olevat väga tore (nagu õnneks ikka, sest algklassiõpetajad ongi toredad).
„Meil on kihvt klass,” nentis ta täitsamehe toonil, „kogu vana kamp on koos.” Vana kamba all pidas ta silmas lasteaia rühmakaaslasi. Kuulasin teda vaikse imetlusega, nagu kuulatakse kolde ees retkelt naasnud kangelast. Poiss käib koolis! Päris lapsepõlv, see põlvini kasteheinas silkamise aeg on läbi.
Rõõmustasin, et talle meeldis elu kõige esimene koolipäev. Talle meeldivad klassikaaslased ja klassijuhataja. Ta tahab ka homme kooli minna. Poiss on õigel kursil. Nii hoida! See on alles tema pika teekonna algus.
Me kõik teame anekdooti: „Ema, ma ei taha kooli minna!” – „Pead minema, pojake, sa oled ikkagi koolidirektor!” Igas naljas on tera tõtt. Kui direktor ja õpetajad ei taha kooli minna, siis ei taha ka õpilased. Kui täiskasvanutel pole koolirõõmu, pole seda lastelgi.
Vestlesin hiljuti lasteaiaõpetajaga, kes kinnitas, et laste tervis sõltub suuresti nende õpetajast. Ta on märganud, et mida tugevam ja professionaalsem on rühma õpetaja, seda rohkem käib lapsi rühmas kohal. Nad haigestuvad harvem, sest neil on vähem stressi. „Saame õpetajatena lapse tervisele palju kaasa aidata, olles ise rahulikud ja rõõmsad,” usub ta. Küllap kehtib see kooliski.
„Ema, ma ei taha kooli minna!” kõlab sagedamini õpilase suust. Põhjuseks ei pruugi olla õppimata koolitükid ja kontrolltöö, vaid midagi hoopis hullemat, kui lapsevanem ette kujutada suudab.
„Ma ei taha oma last anda koolile lõhkuda, kool on kõige jubedam koht maailmas,” tunnistab Viki Merle Karusoo lavastuses „Kured läinud, kurjad ilmad”, mis 1997. aastal Esti Draamateatris lavale jõudis. Viki teksti näidendiraamatust lugeda oli valus. Eriti seepärast, et „Kured läinud …” puhul pole tegu ilukirjandusega, vaid Eesti inimeste pihtimuslugudega. „Suurt kasvu ja paks tüdruk” kirjeldab enda mõnitamist vahetundides, räiget vaimset ja füüsilist alandamist. Kogetu jätab Vikile jälje kogu eluks. Ta on katki ja jääbki katkiseks. Lausa nii, et ei taha lapsi saada – et tema laps ei kogeks kooli minnes sama.
Viki kurdab, et õpetajad ei sekkunud. Kui ta nuttis, mida juhtus sageli, soovitasid õpetajad mitte südamesse võtta. Järelikult vähemalt aimasid, mis toimub, aga kiusatavat ei kaitsnud ning olukorda lähemalt ei uurinud.
Koolikiusamist tuli ette ka minu kooliajal, ehkki siis seda koolikiusamiseks ei nimetatud ning sellest avalikult suurt ei räägitud. Ikka moodustusid liidrite ümber kaaskonnad ja kujunesid tõrjutud, need, kes olid mingil põhjusel liidri soosingu kaotanud ning kellega ei tohtinud suhelda. Kes suhtluskeelust üle astus, sai samuti peksupoisiks, nagu ka laps, kes kiusatava kaitseks välja astus.
Paljud tuntud ja toredad inimesed on tunnistanud, et on olnud koolikiusamise ohvrid, on olnud ka ise kiusajad, ning häbenevad seda senimaani.
Lastekaitse liit uuris hiljuti, kuidas on projekt „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool” aidanud kiusamist vähendada. Uuring näitas, et seejuures on oluline kõigi asjaosaliste – õpilase, kooli ja kodu – sümbioos, koostöö.
„Lisaks laste õigusele ja kohustusele koolis käia on neil ka kohustus koolis hästi käituda, täiskasvanuil aga kohustus aidata neil kasvada ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeiks. Tänavuse koolirahu moto „Üheskasvamine” tähendab partnerlust. Peame oma lastega ühiselt kasvama ja selleks aega võtma,” tuletab lastekaitse liidu president Loone Ots meelde laste märkamise ja neile toeks olemise tähtsust.
Tänavu läks esimesse klassi ligi 15 000 last. Kokku alustas kooliaastat umbes 139 000 üldhariduskoolide õpilast. Turvalist ja kiusamisvaba kooliteed kõigile! Et ükski laps ei läheks koolis katki nagu Viki.
Katki on alati lihtsam teha , kui parandada. Ma ootan väga, millal jõutakse asja tuumani. See on ju pere, kust laps kooli jõuab.Kui vanemal pole kohustusi oma lapse ees ega kohustust riigi ees,kus see laps kasvab, siis need lapsed ongi kogu eluks katki. seda ei soovi ju keegi.Julgeid mõtteid kogu toimetusele!