Et tippe oleks rohkem

Uueks kooliaastaks sihte seades on kasulik vaagida ja mõtestada neid õppetunde, mida on meile andnud PISA ja teisedki haridusuuringud. Kuigi Eesti kuulub hariduse üldist taset ja efektiivsust kirjeldavate näitajate poolest maailma tippu, siis miks ikkagi on kõrgema saavutustaseme saavutanud õpilaste osakaal Eestis madalam kui OECD riikides keskmiselt? Miks on meie koolides väga kõrge intellektiga õpilaste hulgas alasooritajaid oluliselt rohkem kui õpilaste hulgas keskmiselt ja miks nendest andekatest alasooritajatest üle 70% on poisid? Mida teha, et tippe oleks rohkem ja iga lapse andeid toetataks parimal viisil? 

Sageli suuri kirgi kütva andekate/andekuse teema suhtes hakkavad „ülitundlikkusest” üle saama ka väga egalitaarse hariduskorraldusega riigid.

Taanis Odenses 9.–14. augustini toimunud konverents tõi kokku üle 500 osaleja 60 riigist. Eestist osales konverentsil seekord neli inimest: Merivälja kooli õppealajuhataja Maiu Plumer, Tallinna ülikooli doktorant Halliki Põlda, kliiniline psühholoog Lucia Riet de Mahhov ja Tartu ülikooli teaduskooli kauaaegne direktor Viire Sepp, kes andis ülevaate andekate hariduse olukorrast meie riigis.

Iga anne loeb

Nii konverentsi ettekannetes kui ka kuluaarivestlustes oli näha, et probleemistik, millega andekate laste vanemad ja õpetajad alatasa kokku puutuvad, on väga sarnane nii Lõuna-Aafrikas, Aasias kui ka Skandinaavias. Igal pool tuleb saada hakkama inimeste eelarvamuste murdmisega ja piiratud rahaga. Kõikjal on mureks see, kuidas andekust märgata ja seejärel toetada.

Laste annete varase avastamise ja nende arengu maksimaalse toetamise vajalikkuse põhjendamiseks toodi konverentsil ridamisi argumente. Poliitikute (riigi) jaoks peaksid olema kõige kõnekamad majanduslikud argumendid. Intelligentsuse ja hariduse seoseid sotsiaal-majandusliku edukusega on analüüsitud Eestiski, näiteks Tarmo Strenze (EPL 24.08.2012) või Jaan Mikk (ÕpL 04.10.2013). USA Iowa ülikooli teadlased esitlesid konverentsil kogumikku „A Nation Empowered: Evidence Trumps the Excuses Holding Back America’s Brightest Students”, kus toetudes nii OECD, maailmapanga kui ka andekate hariduse alastele uuringutele, tõestatakse andekate laste arengu toetamisele suunatud eriprogrammidest ja -meetmetest tõusvat kasu innovatsioonile ja riigi majanduskasvule.

Andekate hariduse üle otsustajate mõjutamiseks on vaja käiku lasta nii otsesed majandusargumendid kui ka võrdlusmoment teiste riikidega/maakondadega/valdadega, kutsuda üles sel teemal meedias sõna võtma lastevanemaid ja tippjuhte ning lasta kõnelda ka andekatel lastel endil.

Tulemus sünnib koolipraktikas

Enamiku riikide hariduspoliitika rõhutab õppe individualiseerimise vajadust. Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on andekus toodud esile ka kui hariduslik erivajadus. Riikide võrdluses on võimalik eristada kolme andekate hariduse paradigmat. Esimese keskmes on andeka lapse väljaselgitamine testidega ning tema unikaalsete omaduste ja vajaduste toetamine. Selles võtmes on andekate laste haridus korraldatud näiteks ­USA-s, Iisraelis, Sloveenias, Austraalias jm. Teine paradigma seab kesksele kohale laste huvide ja erivõimete märkamise ning nende maksimaalse arendamise näiteks süva- ja projekt­õppe kaudu (Kanada, Ungari, Šveits, Suurbritannia). Kolmas, nn diferentseerimise paradigma rõhutab õppe kohandamist iga õppija vajadustele. Sellesse rühma kuuluvad Põhjamaad, sealhulgas Eesti. Konverentsil kuuldud uuringust selgus, et PISA kõrgtasemel ülesandeid sooritanute protsent ei sõltu otseselt paradigmast, vaid on seotud ikkagi eeskätt tegeliku koolipraktikaga. Muuseas – matemaatikas näitasid PISA-s 2012. a parimaid tulemusi just need riigid, kus kasutatakse klassisisest diferentseerimist või tasemerühmades õpet.

Seda, kui suurt tähelepanu osutatakse andekate haridusele ja kui süsteemselt seda tehakse, on õppida näiteks Hongkongi ja Taivani kogemusest.

Riigi tasemel on andekate hariduse olulisust kinnitanud näiteks Iisrael, kus haridusministeeriumi juures on lausa oma osakond. Paljudes riikides rahastab riik andekuse valdkonna kompetentsi- ja nõustamiskeskusi, lähiriikidest on sellised näiteks Holland, Sloveenia ja Ungari.

Õpetajakoolitus

Õpetaja ja lapsevanem mõjutavad lapse arengut kõige otsesemalt ja pikaajalisemalt ning nende teadmistest ja suhtumisest sõltub väga palju. Andekusega seotud õpetajakoolituse olulisusest ja vajakajäämisest selles vallas kõnelesid Soome, aga ka USA, Šotimaa, Hollandi, Sloveenia uurijad. Rootsi esineja tõi välja, et õpetajad tunnevad end justkui süüdi, et nad pole osanud õpilastega õigesti käituda. Andekuspedagoogika peaks kuuluma kõikide haridustasemete õpetajate (lasteaed, üldharidus, kutseharidus, kõrgkoolid) baaskoolitusse. Ka teadmiste ja märkamisega saab palju ära teha, kui muud ressursid on kasinad.

Belgias 1998. aastal loodud andekate üleriigilises tugikeskuses EXENTRA on käivitatud laiaulatuslik õpetajahariduse programm: tegevõpetajate koolitamine nelja aasta vältel, igast koolist pääseb õppima viis õpetajat igal aastal (kokku siis 20). Koolide võrgustik laieneb kiiresti, praegu kuulub sinna umbes sada kooli. Võrgustiku koolides on õppekeskkond korraldatud andekaid toetavaks, õpilasi, klellele programmid on suunatud, on 10–15% koolide õpilaskonnast. Nelja-aastane õppeprogramm õpetajatele hõlmab matemaatika, keelte ja loodusteaduste õppe diferentseerimist, eraldi programm on lasteaiaõpetajatele. Lähiajal on valmimas põhjalik mõju-uuring, esialgsed tulemused on väga head.

Meie koolide kitsaskohaks võib pidada kasinaid võimalusi rühmatööde organiseerimiseks. Samas vilunud ja heade teadmistega õpetaja saab ka tavaklassis õppe diferentseerimiseks paljuski ära teha. Soome õpetajakoolituses on fookus just õppe diferentseerimisel.

Lapsed vajavad turvatunnet

Uuemad aju-uuringud on näidanud, et kuigi andekus saab alguse bioloogilisest erisusest, võib aju oma eelised „unustada”, kui talle arenguvõimalusi ei anta. See tähendab, et mitte mingil juhul ei tohi unarusse jätta lapse tugevusi. Ainult lapse nõrkusi parandades manduvad tema tugevused ning potentsiaalsest säravast talendist saab tavaline keskmine tubli laps.

Õige mitu konverentsi peaettekandjat tõi oma teesides esile olulise aspekti – andekate laste emotsionaalse toe vajaduse. Andeka inimese suhtlus- ja käitumismuster ei pruugi ühiskonna mainstream’i sobida. Nii võivad tekkida konfliktid ümbritsevaga, aga ka emotsionaalsed ja sotsiaalsed probleemid eelkõige andekal inimesel endal. Ühest konverentsil kuuldud Taani uuringust selgus, et 11% õpilastest on enesevigastajad ja nende hulgas on palju andekaid õpilasi. Sarnaste juhtumitega on kokku puutunud ka Eesti koolipsühholoogid.

Andekad ei vaja sildistamist (mida sageli kipume tegema ka negatiivses võtmes: „ise nii andekas, aga …”), vaid mõistmist ja tuge. Taanis on näiteks Atheneskoleni koolid, kus õpivad andekad lapsed, kes vajavad teistest rohkem sotsiaal-emotsionaalset tuge. Osa õppenädalast õpivad nad tavakoolis, kuid peamine õppekeskkond on väiksemate gruppidega erakoolis. Emotsionaalne tasakaal aitab paljuski kaasa akadeemilistele tulemustele.

Juhtide võimuses

Koolijuht saab kõige enam mõjutada koolikultuuri, et seal tekiks andeka õpilase jaoks turvaline, kognitiivset arengut toetav, seesmist motivatsiooni ja emotsionaalset heaolu tagav keskkond. Koolis andekate arengu strateegiat kavandades peab olema siht selge ja pedagoogilisel personalil ühtne arusaam andekusest. Selleks peavad ka koolijuhtide teadmised andekusest kui hariduslikust erivajadusest olema paremad ja otsustusjulgus suurem. Praegu Eestis käivituv koolijuhtide arenguprogramm võiks seda aspekti arvestada.

Eesti haridusseadustes on kõik võimalused õppe individualiseerimiseks avatud. HEV-õpilaste toetamine on piiratud ressursside tingimustes valikute küsimus. Koolid võiksid analüüsida, kui tulemuslikud on kulukad õpiabirühmad õpiraskustega lastele. Võib-olla saaks tulemuslikumalt tööle rakendada õpetajate kohustuslikud konsultatsioonitunnid või pikapäevarühma ning andekate õpilaste arengu toetamiseks leiaks lisa HEV-õppe ressurssidest, mis tavapäraselt kulub õpiraskustega tegelemiseks. Eestis oleme panustanud HEV-õpilaste toetamisse logopeedi ja õpiabirühmade kaudu. Õpiabirühmad on PGS-i järgi HEV-õpilaste toetamiseks, kelle hulka kuuluvad PGS-i kohaselt ka andekad. Seega on alust luua Eesti koolidessegi andekate õpirühmi, mis sarnaselt nt logopeediliste rühmadega töötaksid õppetundide ajal mõnel päeval nädalas.

Sellised nn pull-out- või eriprogrammid, kus võimekad õpilased tegelevad teatud aja koolinädalast nende võimetele ja huvidele enam vastavate õpiprojektidega, on maailmas väga levinud. Nii on näiteks Slovakkias 28 munitsipaalkoolis käivitatud alternatiivne andekate haridusprogramm APROGEN. Tegemist on andekatele õpilastele mõeldud klassidega, õppekava on paindlik, õpilased tegelevad neid peamiselt köitva teema/valdkonnaga süvitsi kogu õppeaasta jooksul, teised õppeained omandatakse baastasemel. Kevadel teevad õpilased oma uuritud teemast ettekande. Longituuduuringud kinnitavad nende programmide efektiivsust.

Rohkem koostööd

Seda nii klassis, koolis kui ka haridussüsteemis ja ühiskonnas üldiselt. Kui PGS-i kohaselt peab igas koolis olema HEV- (rõhutame taas – kelle hulka kuuluvad ka andekad õpilased!) koordinaator, siis igas hariduspiirkonnas võiks olla ka andekate õppe koordinaator, kelle hooleks oleks koolide ja teiste haridusasutuste, õpetajate, tugipersonali ja kogukonna koostöö koordineerimine, täiendkoolituste kavandamine jms. Nii saaksime optimeerida ja koondada ressursse ja samas vältida andekate laste üle­eksp­luateerimist, mis koolide omavahelises konkurentsis sageli aset leiab.

Andekate õppe korraldamisel on koolide koostöö häid näiteid Hol­lan­dist. Seal koopereeruvad naaberkoolid, pakkudes andekatele õpilastele üht õppepäeva nädalas eriprogrammi järgi, osalejad kogunevad näiteks kolmapäeviti ühte kindlasse kooli. Eestis on sellise koostöö võimalus kirjutatud mitme kõrgkooli pakutavate õpikodade programmidesse. Naabruses asuvad koolid võiksid seda koostöövõimalust paremini kasutada ja omavahel tunniplaane kooskõlastada.

Venemaal Kaliningradi oblastis on loodud andekatele õpilastele kool, kus õpilased õpivad osaliselt tavakooli ajal, on palju laagreid jne. Meil on sellise kooli näiteks Viljandi taibukate teaduskool. Praegu käivad maakonna koolide taibukad õpilased koos vaid laupäeviti, koolijuhtide koostöös ja kooli õppekavades andekate õppega seotut paremini korraldades – näiteks integreerides huvikoolides ja muudes andekate haridusprogrammides osalemise õpekavasse – võiks saavutada sellise olukorra, kus ka andekatel lastel jääksid nädalalõpud puhkamiseks, hobidega tegelemiseks ning pere ja sõpradega koosolemiseks.

Imesid saab teha ka väikese rahaga, peamine on tahe

Pea igas koolis on võimalik luua väiksemaid õpialasid nt koridoridesse, anda õpilaste käsutusse raamatuid ja ajakirju (näiteks Imelist Teadust), milleks kodudes võib raha nappida. Õpet diferentseerida on võimalik klassiruumis ning ka võimekamaid õpilasi paralleelklassidest mõneks õppetunniks nädalas ümber paigutades. Pidevaks tasemerühmiti õppeks puuduvad tavaliselt ressursid, kuid koolide võimalused on erinevad. Mitmesuguste projektide toel on võimalik õppekava rikastada: tuua kooli teaduse populariseerimise programme, käia teaduskeskustes või muuseumides, organiseerida laagreid, kursusi.

Muljetavaldav oli ühe New Yorgi osariigi kooli klassiõpetaja ettekanne oma klassi (10–11-aastased õpilased) tegemistest. Klass polnud spetsiaalselt andekate laste klass, kuid õpetaja oskas igapäevatöös leida võimekamatele lastele neile väljakutseid pakkuvat tööd. Näiteks analüüsitakse poliitilisi karikatuure, klassis on palju raamatuid, mida saab vajadusel pidevalt kasutada, kiiremad õppijad teevad esitlusi, plakateid, lapsed peavad klassi blogi, lõid ise klassi veebilehe, suhtlevad õpilastega Lõuna-Aafrika koolist jne.

Tähtis on, et võimekamad õpilased leiaksid koolis piisavalt rakendust, et õpilasuurimusi koolis tunnustataks ning ergutataks jms. Ideaalne oleks, kui leitaks rohkem raha pull-out-programmideks, kus andekad õpilased õpivad näiteks ühel päeval nädalas mitte klassi-, vaid teemapõhiselt. Tihti pole probleemiks mitte niivõrd raha kui ruumi- ja ajapuudus. Kui aga koolipere on otsustanud koos panustada õppe individualiseerimisse, ei jää see üksikute õpetajate kanda, vaid koormus jaguneb ühtlasemalt ning tulemused on paremad.