F = ma
Priit Kruus „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimise” proovis. Foto: Siim Vahur
Lavastus „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” tõstatab praegusaja hariduse vallas olulisi probleemkohti: õpetajate puudust ja tulevikku, palgaküsimust, üldist rolli ja vastutusala. Noor õpetaja jääb kindlasti juurdlema, missuguse näo tahaks ta kujundada ja mida vajab õpilane tegelikult.
Eesti keele ja kirjanduse õpetajana ei tuleks kõne allagi, et ma mõnes kirjatöös lühendaksin sõna „nii-öelda” ühena järgmistest variantidest: nö, nö. või n.ö. Küll aga oleks vast loomulik ja mõistetav, kui ma Newtoni teise seaduse meenutamisel kauem aega võtaksin ja ehk isegi selle tuletamisel õige avaldisega välja ei tuleks.
Aga siiski. „Kehale mõjuv jõud võrdub keha massi ja selle jõu poolt kehale antud kiirenduse korrutisega.” Ma ei võta aega, ütlen kohe. Pole kahtlustki, et selle mällu sööbinud vurina taga on minu õpetaja Tammik – juustes halli, joonlaud peos, pingutusest kange silm puurimas läbi põhjatu halluduse prilliklaasi, olles sellistel hetkedel võimeline ulatuma oma laua tagant tõusmatagi viiendas reas istuva õpilaseni, kes aukartustäratava õpetaja pilgu ees laua alla pikkust kaotab. Tegelikult, kui neid õpetaja Tammikuid kokku lugema hakata, saan ühe käe sõrmed suurema vaevata täis. Kibedust ei kusagil.
Selle aasta draamafestivali viimasel päeval astus Tartus Sadamateatri laval ametliku esietenduse eel oma monolavastusega „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” üles kuus aastat õpetajana töötanud Priit Kruus. Lavastus tõstatab praegusaja hariduse vallas olulisi probleemkohti, teiste seas õpetajate puudus ja tulevik, palgaküsimus, üldine roll, vastutusala. Noor õpetaja jääb kindlasti juurdlema, missuguse näo tahaks ta kujundada ja mida vajab õpilane tegelikult. Vastata on keeruline, nagu ka lahendusi leida. Vaatajana publiku seas jään kolmele olulisele küsimusele pikemalt mõtlema.
Esiteks. Tööle asudes oli noor pedagoog veendunud, et õpetaja Tammikuna ta ise iial klassiuksest sisse ei astu. Isegi plagiaadisõjast lahingu kaotanuna haavatult naastes taastus õpetaja, kuid paar aastat ja mitmeid lahinguid hiljem tuli osakest õpetaja Tammikust endas siiski ära tunda. Kas aga tõdedes siis midagi halba?
Õpetaja Tammiku stereotüüp on miski, millest praegusaja koolis tahetakse läbi murda. Kool on muutunud, keskkond on muutunud, lapsed niisamuti ning seepärast peab ka õpetaja tahes-tahtmata muutuma. Vahendeid õpilaste motiveerimiseks ja nende loovuse elus hoidmiseks tuleb leida ja leiutada muutuvate ja mahukate õppekavade kiuste.
Võti paistab olevat suuresti õpilaste enda n-ö mänguasjade seas. Sestap tuleb täiesti õigustatult juba mitmeid aastaid kõnelda digipädevuse kujundamisest. Miks on aga õpetaja Tammik seejuures halb? Õpilasel valemid peas, õigekiri selge, võõrkeeled suus, tulemused eksamil 10% kõrgemad.
Kui praegu, olles ise noor õpetaja, enda kooliaega meenutan, tuleb küsimust ümber sättida. Nimelt: millal oli õpetaja Tammik halb? Vististi siis, kui mõne vihikus tunnitöö asemel tühjus laiutas või lobisemissoov kuuldelise vormi sai. Meenub tagantjärele, et õige mitmel korral olen omaenda õpetaja Tammiku suunurgas heatahtlikku naeratust näinud. Näiteks siis, kui mõnele kahelisele kontrolltöö eest nelja võis kirjutada. Mis see siis oli? Ilmselt justkui sportlikult kõlav töövõit: „Tehtud!”
Teiseks. Puutusin suvel kokku kahe noore Järvamaa õpetajaga, kummalgi aastane töökogemus seljataga. Pärisin muuhulgas ühe käest, kuidas inimesed tema ümber reageerivad, kui ta ütleb, et õpetajana töötab. Vastuseks sain, et põhiliselt uuritakse innukalt, kuidas siis õpilased ikka koolis praegusajal on. Siira teadasaamissooviga. Tundsin, et imestan. Halvakspanu polevat ta tundnud, kuid tõdes, et eks ta lävib mõtteviisilt endasarnastega – neid leidub.
Palk on väike, tööd tehakse suuresti vaid pika suvepuhkuse ootuses ja lootuses, tavatsetakse mõelda ja öelda. Nagu tõdetakse etenduses, palgas ei olegi ju niivõrd küsimus. Hoopis stereotüübis, mida (r)õhutavad need, kes selle murdmisest justkui ise kõige enam huvitatud on. Ärge asetage oma kätt lohutuseks õpetaja õlale, öeldes justkui „pidage vastu, varsti on suvi”.
Kolmandaks. Sageli tundub pilku üle koolivälja heites, et tegemist on köieveoga, õpilane ühes, õpetaja teises otsas, kumbki oma otsa jäärapäiselt enda poole sikutades, ehkki eesmärk peaks ometi olema üks. Kuidas siis seista ühe ja sama kivi otsas, et vaade paistaks sama?
Seega, kirjutan kontrolltöö ülesande järel valemi välja ning avan valemi sisu, nagu minu õpetaja Tammik mind omal ajal õpetas: F = ma, kus F on kehale mõjuv jõud, m keha mass ja a kehale antud kiirendus. Valemi ja selgituse eest võib ju punktid saada, aga jõud on tarvis ka välja arvutada. Sellega, tundub mulle, jäädakse jänni.
—
Lavastus
„Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”
• Laval Priit Kruus
• Lava taga Henrik Kalmet, Diana Leesalu, Paavo Piik, Paul Piik
• Produktsioon Kinoteater
—
MAIU NURKA
Kose gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Kus ja millal seda vaadata saab?