Kätlin Vainola kirjutab õpikut ja koolitab noori kirjanikke

Lastekirjanik Kätlin Vainola peab uuel õppeaastal oma aega jagama kahe ettevõtmise vahel, mis mõlemad pikemas perspektiivis eesti kirjanduskultuurile enam kui kasulikud on: ta koostab uut lugemikku ning hakkab vedama koolilaste loovkirjutamise ringi.

Omal ajal kuueaastaselt kooli läinud Kätlin Vainola mäletab, kuidas ta avastas lapsena enda jaoks raamatukogu. „Kõigepealt kooliraamatukogu, siis suure raamatukogu. See oli selline ahhaa-elamus, et issand, kui palju raamatuid ja millised kartoteegid, kust saab teemade järgi otsida. Lugemisega oli seotud suur põnevus. Kui mõni jutt oli pooleli, tahtsid koolist koju tulles kohe lugema hakata. Ma lugesin lapsena väga palju ja kuidagi vajasin seda raamatumaailma,” meenutab nüüdne lastekirjanik, kelle raamatuarmastus tõi keskkooli järel Põlvast Tallinna ülikooli, õppima eesti keelt ja kirjandust.

Pärast ülikooli lõpetamist oli Vainola poolteist aastat Rocca al Mare koolis kirjandusõpetaja. Kuigi sellest ajast on juba mõnevõrra vett merre voolanud, meenub talle, et kui reedel oli kaks tundi järjest, oli üks neist jutustamistund, kus lapsed võisid rääkida vabal valikul mõnest raamatust. „Minu meelest on see igati kasulik, nad saavad arendada jutustamisoskust, kuulamisoskust, tutvustada oma lemmikraamatuid. Ka minu õpetaja tegi seda, kui ma ise koolis käisin,” ütleb ta.

Kooli õppekava, mis pakub välja autoreid, kelle loomingut tutvustada, on tema meelest üsna paindlik. Küll on tal natuke kurb vaadata, kui mõnes koolis ollakse kiivalt kinni vaid klassikalistes autorites. „Nägin ühe sõbranna lapse soovitusliku kirjanduse nimekirja, mis oli üks ühele sama, mis minul omal ajal,” räägib ta, lisades, et tegelikult on paarikümne aastaga tulnud juurde terve hulk kirjanikke ja raamatuid. „Kuni kolmanda klassini on ikka päris hästi. Sealt edasi on ehk raskem lugemist leida.”

Raamatuarmastus oleneb lapsest, aga ka vanemast

Kui küsida, mis on tema lapsepõlve lemmikraamatud, vastab ta esmalt mõtlikult, et kord meenub üks, kord teine, siis aga tuleb pealkirju kui paisu tagant: „Robert Vaidlo „Lood Kukeleegua linnast”, Lindgreni raamatud, Eno Raud ja Aino Pervik, Éva Janikovszky „Kui ma oleksin suur”, Totu-raamatud, „Mary Poppins”, isegi „Timur ja tema meeskond” meeldis mingil ajal, Iko Maran, Holger Puki „Rohelised maskid”, Helju Rammo „Passita täismees”, kindlasti Leelo Tungla „Kristiina, see keskmine”. Tollal oli meediat nii palju vähem, et muudkui otsisid uusi raamatuid, mida lugeda. Ja oli, mida lugeda. Aga praegu ma vaatan, et ma ei saa neid raamatuid nii üks-ühele oma lastele edasi anda, nemad tahavad ikka oma aja raamatuid.”

Vainola ütleb, et loeb oma poegadele õhtujuttu, sest see on üks väike, aga oluline asi, mida täiskasvanu saab laste raamatuarmastuse tekitamiseks ära teha, ning naudib seda aega ka ise väga. „Ma mäletan, kuidas vanaisa luges mulle teises klassis, kui ma haige olin, ette „Kevadet”,” meenutab kirjanik oma lapsepõlve.

Loovkirjutamine juhatab kirjandusmaailma

„Ma näen oma poegade pealt, kuidas lapsed on erinevad. Väiksem on suur raamatufänn, ta käib pidevalt ringi raamat kaenlas ja sätib ennast magama alati koos raamatuga, vahel tal tuleb mingi raamat meelde, siis otsib ta seda taga. Suurem ei ole nii raamatukeskne,” kõneleb ta, et raamatuarmastus on ühelt poolt paljuski kinni lapses, aga sama palju on võimalik selle tekitamiseks teha ka täiskasvanutel.

Küllap just selle pärast võttis ta vastu lastekirjanduse keskuse pakkumise hakata uuest õppeaastast vedama sealset uhiuut loovkirjutamise ringi. „Ma õppisin üle-eelmisel aastal ise näidendite kirjutamist Drakadeemias. See oli väga meeldiv kogemus,” räägib Vainola, et temaatilise ringi juhendamise pakkumine lastekirjanduse keskuselt tuli üsna õigel ajal, mil endal õpitu alles meeles ning omakorda väljundit otsib. Ja lisab, et näiteks Soomes on sõnakunst (sanataito) väga populaarne ning populariseeritav teema, mille põhjal tehakse ringe ja töötubasid ning antakse välja käsiraamatuid.

Mida loovkirjutamise ring endast üldse kujutab? „Eelkõige on see koht, kus saab kirjutada ja lugusid jutustada. Keelemängud, loovus, fantaasia, mõttekaaslaste leidmine, jutustamis- ja kuulamisoskuse arendamine – on ehk mõned märksõnad. Mida noorem on laps, seda vähem kirjutab ja rohkem mängib läbi. Mida vanem, seda põhjalikumalt kirjutab. Kord oli mul üks projekt täiskasvanutega, kus inimesed läksid nii hoogu, et kirjutasid koolituse lõpuks praktiliselt raamatu valmis,” kirjeldab Vainola, kelle juhendatav ring on mõeldud eelkõige 3.–4. klassi ehk 9–12-aastastele lastele.

Vainola sõnul on loovkirjutamine midagi sellist, mis sobib lastele, kes tahavad teha midagi loovat, aga ei soovi või julge minna laulma-tantsima või joonistama. Ning muidugi ka neile, kes on huvitatud keelest ja kirjandusest, sest ringi üks eesmärk ongi tutvustada lapsele, kel on kirjutamiseks eeldusi, kirjandusmaailma; julgustada teda kirjutama ja aidata leida mõttekaaslasi.

„Laps, kes satub elama kirjanike peres, on sellega tahes-tahtmata tuttav, aga mõni laps ei tunne sellest maailmast kedagi, kuigi kirjutamissoon on tal olemas. Siis avaneb talle nagu üks uks ja ta saab vaadata, mis seal taga toimub.” Nii on loovkirjutamise ringis plaanis korraldada ka näiteks kohtumisi kirjanike ja illustraatoritega, viia lapsed trükikotta, tulevikus ehk rääkida marketingistki.

Suur osa on ringitöös värske juhendaja sõnul ka lugemisel ja analüüsil, kriitilise lugemise õpetamisel, tagasiside andmisel. „Oluline on, et juhendaja ei hakka iial ette ütlema, kuidas keegi peab kirjutama, pigem on eesmärk viia lapsed kirjandusmaailma tutvustades selleni, et nad otsivad ja leiavad oma kirjutamisviisi ise, saavad katsetada ja proovida erinevaid väljendusvahendeid. Kui kirjanikud kujunevad, siis nad kirjutavad ka mitmesuguseid tekste, harjutavad selle käigus, alguses ei pruugi üldse teada, mis on sinu žanr,” rõhutab ta. Ja lisab: „Kui ma käin lastega kohtumas, siis olen ikka põiminud esinemise vahele ka loovkirjutamise harjutusi. Lapsed lähevad väga elevile, kui nad saavad ise midagi luua, millegi loomises osaleda.”

Lotte-aabits saab järje

Vainola põhiaja võtab praegu aga hoopis järgmisel sügisel ilmuva 2. klassi õpiku kirjutamine ja toimetamine. Sellest saab tänavu ilmunud Lotte-aabitsa järg ehk teise klassi õppematerjal, mille tegevus toimub Jutulinnas ja kus eri ainete õpikud ja tööraamatud on omavahel tihedalt seotud. „Mina olen 2. klassi materjali üldtoimetaja ja koostan ka eesti keele lugemiku,” kirjeldab Vainola oma koostööd kirjastusega Maurus. Ja lisab, et võrreldes erakliku kirjanikutööga on vahel tore teha midagi sellist, kus kogu suurem kollektiiv särasilmil koostööd teeb ja üksteist innustab.

„Õpiku kirjutamine on metoodilisem. Sa pead arvestama õppekava, endalt pidevalt küsima, miks ja pidama silmas, et see on raamat, mida laps peab lugema. Ilukirjanduslik teos satub talle kätte enamasti vabatahtlikult. Õpikuga tuleb rohkem mõelda ka sellele, kuidas hoida koolirõõmu, sisendada positiivsust. Kuigi eks seda peaks ka ilukirjandusteos tegema,” muigab Vainola, püüdes kirjeldada, mille poolest erineb õpiku kirjutamine ilukirjandusest.