Keelekaste: Tuhat ja üks piiblit

25. sept. 2015 - 1 Kommentaar

Ristiusu pühade tekstide kogu, õhtumaade kultuuri üks tüvitekste, kristluse võtmetähistaja, raamatute raamat … Ei pea olema ilmtingimata biblitsist ega kalduma bibliolaatriasse, et möönda piibli mõjuvõimu ja suurust.

Kas selle suuruse üle kurvastada või rõõmu tunda, on juba iseküsimus. Raamatuäris tuntakse vist pigem rõõmu – saab ju vägevalt teoselt igale suvalisele raamatukesele nime laenata ning selle abil ehk viimase apetiitsust ja turumajanduslikku potentsiaali kasvatada.

Võtame hetke ja vaatame ringi esimeses ettejuhtuvas raamatupoes: „Akvaariumikalade piibel”, „Bridžimängija piibel”, „Dieedi­piibel”, „Egoisti piibel”, „Elu­eliksiiri piibel”, „Feng shui piibel”, „Hiina tušimaali piibel”, „Illu­mi­neeritud kirjatähtede piibel”, „Koera­tõugude piibel”, „Kristallide piibel”, „Maastikuratturi treeningupiibel”, „Mustkunsti- ja kaarditrikkide piibel”, „Orgasmipiibel”, „Plaatimispiibel”, „Purjetaja piibel”, „Supipiibel”, „Tervisetoidu piibel”, „Tätoveerimise piibel”, „XXI sajandi vitamiinipiibel” … Huh, võhma võtab välja.

Juba selle, tegelikkusega võrreldes õige lühikese näidete loetelu põhjal võib järeldada, et isegi kui enamikust tänapäeva kodudest ei leia piiblit jumalasõna mõttes, siis mõni piibel seal ilmselt ikka näppu satub.

Mõnel elualal on kanooniline kirjavara kohe silmatorkavalt rikkalik. Kui näiteks trummimängija peab oma pühasid tõdesid otsima vaid ühest raamatust, „Trummari piiblist”, siis kitarrist leiab ülimat juhatust nii „Kitarrimängija piiblist”, „Kitarriakordide piiblist” kui ka „Basskitarri piiblist”. Käsitöökummardajale võib öökapi­sahtel kitsaks jääda – sinna peavad muu hulgas mahtuma „Heegeldaja piibel”, „Kuduja piibel”, „Koekirjade piibel”, „Lapimustrite piibel”, „Pael­tikandi piibel”, „Pistete piibel”, „Rist­pistemotiivide piibel”, „Tep­pi­mis­pistete piibel” ja „Õmblemise piibel”.

Kui jätta kõrvale sõna „piibel” religioosne tähendus ning keskenduda selle etümoloogiale (vana­kreeka biblíon ‘raamat’) ja piltlikule sisule (piibel kui mis tahes teos, mis edastab millegi algtõdesid või kellegi veendumusi), siis ei saa loetletud pealkirjadele asjakohatust ette heita. Mõne pealkirja taga võib hea tahtmise korral näha isegi vastandite ühendamisest johtuva iroonia ja ootamatuse kirjanduslikku taotlust: ida uskumuste liitmine lääne omadega („Feng shui piibel”), argise liitmine ülevaga („Supipiibel”), patuse liitmine puhtaga („Orgasmipiibel”, „Bridžimängija piibel”, „Mustkunsti- ja kaarditrikkide piibel”; kaardimängu on muuseas nimetatud vanakuradi piibli lugemiseks, mängukaarte aga tondipiibliks).

Üldmulje noist pealkirjadest on aga sellegipärast negatiivne: kirjutajate-kirjastajate vaimuvaesem kiht lihtsalt tiražeerib vastastikusel eeskujul moesõna, milleks „piibel” saanud on. Veiko Märka küsis kunagi sellest „usulise kirjanduse uputusest” kirjutades, miks „ei võiks puitu ühendada, maletada või maastikurattal treenida koraani või talmudi järgi”. Ja resümeeris, et tegu on kirjastajate „vaimse piiratuse ja nürimeelsusega, mille ainsaks tulemuseks saab olla siinsete moslemite, juutide, maausuliste, ateistide ja muude mittekristlaste solvamine”.

Olen sellega põhimõtteliselt päri, kuigi arvan, et „piibel” on juba nii ära ruunatud, et pole tal enam potentsi tekitada ei negatiivseid ega ka positiivseid emotsioone. Epigoonide tuhud on päädinud järjekordse trafareti surnultsünniga. (Olgu täpsuse huvides siiski lisatud, et suurem osa loetletud piibleid on tõlkekirjandus, mis pärineb peamiselt ingliskeelsest kultuuriruumist. Seega on epigonism eestindajatele osaliselt peale sunnitud; ei saa ju tõlgitava raamatu pealkirja niisama heast peast ära muuta. Aga ikkagi – piibleid leidub ka eesti algupärandite seas.)

Päris raske on välja nuputada konteksti, kus „piibel” veel eluvärskelt kõlaks. Üks ettepanek mul siiski on. Keegi võiks kirjutada demaršina jutustuse E. L. Jamesi romaanilaadse toote „Viiskümmend halli varjundit” vastu. See võiks kõneleda vääramatult siivsast katoliku tütarlapsest. Ja selle pealkiri võiks olla „Piibel-ehe neitsi”.

Priit Põhjala