Kes viib ellu õpetaja unistused?

25. sept. 2015 - Kommenteeri artiklit

ENE NOBEL

Viljandi gümnaasiumi projekti- ja avalike suhete juht

Kui ma meie kooli külalistele tutvustan ja annan teada, et minu amet on projektijuht, tehakse enamasti imestusest suured silmad: „Koolis selline ametikoht! Mida te siin päevast päeva teete?”

Ja kui ma vastan, et olen meie kooli õpetajate unistuste elluviija, siis naeratatakse ja noogutatakse mõistvalt – nojah, see on tore amet küll. Aga arvan, et tegelikult suur osa inimestest ei tea, millest Eesti õpetajad unistavad. Kas neil üldse jätkub aega ja jõudu selliseks üsna väheproduktiivseks tegevuseks nagu unistamine?

Pigem arvame end teadvat, et meie õpetajad on pidevalt väsinud, ületöötanud ja alamakstud, stressis ja õnnetud. Eriti kipuvad nii arvama haridusega vähe kokku puutuvad inimesed.

Neli aastat tagasi ütles Viljandisse uut kooli rajav direktor Ülle Luisk mulle tööintervjuul, et tema juhitavas koolis on õpetaja peamine töö õpetada, mitte raha otsida ja aruandeid kirjutada. Ainult siis saavad õpetajad keskenduda oma peamisele tegevusele – õpetamisele, ja teha seda nii hästi kui võimalik –, kui majas on projektijuht, kes tegeleb koolile päevast päeva lisaraha otsimise ja muu asjaajamisega, mis projektimajandusega paratamatult kaasneb.

Minu töö on täiskoormusega ja teen seda üldhariduskoolis juba neljandat aastat. Kokku ligi 14-aastane töökogemus projektide ja finantseerimisasutustega annab mulle huvitava võimaluse aidata õpetajatel nende unistusi ellu viia.

Mida meie õpetajad siis teha tahavad? Enamasti on projektitegevused sellised, mis täiendavad oluliselt igapäevast koolielu, õppe- ja huvitegevust, milleks tavaeelarves pole piisavalt või üldse raha. Kui õpetaja tahab tundides või pärast neid koos õpilastega midagi uut ja põnevat ette võtta, läheb tal vaja aega, inimesi ja raha.

Kõige olulisemat ressurssi – tahet, ideid ja unistusi – meie kooli õpetajatel õnneks jätkub. Kui ainult jaguks ka tuge … Paraku on Eesti praegune olukord selline, et lastevanemate käest pole piisavalt lisaraha küsida võimalik. Sellisel juhul võib parimagi tahte juures osa väiksema sissetulekuga peredest õpilasi jääda ettevõtmistest kõrvale ning seda ei luba ühegi õpetaja süda.

Võid ju teha üks-kaks korda heategevusprojekte, kuid pikemat perspektiivi sellisel viisil toimimisel koolis paraku pole.

Tänu rahastajate toele on meie kooli õpilased käinud looduslaagrites, kohtunud endavanuste noortega siin ja teisel pool piiri, õppinud keelt ja laiendanud oma ilmavaadet, arendanud tantsu-, laulu- ja pillimänguoskust, näevad ühistel üritustel kooli esindades ühtsed ja kenad välja. Noored teevad projektitoetuste najal teaduskatseid, kohtuvad kirjanike ja muusikutega, spordivad ja arendavad õpilasfirmasid. Ehk kokkuvõttes teevad kõike seda, mida me õnnelikelt noortelt nende arenemiseks eeldamegi ja mille jaoks kooli eelarves tihti raha ei piisa.

Kevadel Viljandi gümnaasiumis toimunud Tartu ülikooli Peda­go­gi­cumi innovatsioonikoolide foorumil (tänu hasartmängumaksu nõukogule!) oli üks töötuba pühendatud just koolide projektitegevusele. Seal oli osalejaid üle Eesti, nii koolidest, kus pole veel ühtegi projektitaotlust ise kirjutatud, kui ka haridusasutustest, kus projektiosakonnas töötab kümneid inimesi, kes toovad sisse märkimisväärse summa. Ühises arutelus selgusid tänase koolide nn projektimajanduse olulised murekohad. Nagu ikka, on nendeks ressursside nappus.

Kõigepealt inimesed. Enamasti kirjutavad koolides projektitaotlusi ja viivad neid ellu õpetajad ise oma töö kõrvalt, iseenda vabast ajast ja unetundidest. Mõnes koolis aitab keegi juhtkonnast, kuid siiski on see tegijaile ainult kõrvaltegevus.

Mõnes koolis on kurjalt ära kasutatud inimeste ettevõtlikkust ja oskamatust „ei” öelda ehk initsiatiiv on karistatav. „Tahad midagi teha? Siis istu ja kirjuta projekt, tee see ise ära ja anna siis juba aru ka. Meie kirjutame selle aastaaruandesse ja kõik.” Ning siis vaatavad kolleegid nukralt pealt neid projektidega hõivatud õpetajaid, kes küll käivad ja teevad kõiksugu põnevat, aga seda kõike põhitööle lisaks!

Projektidega seotutel pole tihti vaheaegasid, suvepuhkust, muust vabast ajast rääkimata, sest tundide ajast projekte teha ei saa. Sisuliselt töötavad projektimajandusega tegelevad õpetajad korraga kahel tööpostil ja pole siis ime, et nad mõne aja pärast uutest projektiideedest enam nii vaimustatud ei ole.

Tihti pole neil oma muresid ka kellelegi kurta, sest ülearuseid inimesi koolis ju pole. Aga õpilased on ikka ja jälle uued ning ootavad põnevil silmil, kui huvitavaks koolielu sel aastal tehakse.

Teine oluline ressurss on aeg. Aeg, mida on vaja kas või enda rahastamisvõimalustega kurssi viimiseks. Ühed rahastajad tulevad, teised lähevad, perioodid lõpevad ja uued algavad jne. Kui inimene suudab end jooksvategi rahastamisvõimalustega kursis hoida, on hästi, ühekordsetest konkurssidest ei pruugi enamik potentsiaalseid taotlejaid kunagi kuulda.

Näiteks jõudsime meie oma koolis kultuuriministeeriumi kirjandusprojektide konkursikuulutuseni täiesti juhuslikult ning ainult kiire reageerimine, olemasolev võrgustik ning juba õpetajate väljakäidud unistus, mida ma täita üritan, viisid eduka koostööni. Nüüd käib ministeeriumi toel sel aastal viies riigigümnaasiumis noortega kohtumas kümme suurepärast noort Eesti kirjanikku.

Projektide kõige põnevam osa ongi nende elluviimine. See pakub õpetajatele ja õpilastele tavaliselt suurt rahuldust. Aga aruanded tuleb ju ka ära teha! Ja nii mõnigi kord võtab aruandlus sama palju aega kui tegevus ise, kui mitte rohkem. Arved, maksekorraldused, raamatupidamine, eelarved ja nende muudatused, lepingute ümbertegemine, tähtaegade pikendamine ja veel tuhat muud iga rahastaja eritingimust, millega peab projektide paberimajandusega tegeleja kursis olema, võtavad õpetajalt rohkelt kallist vaba aega. Ja närve ja õpetamiserõõmu mõnikord ka.

Projektidega on meie koolielu järjest rohkem seotud. Projekte pakutakse, sinna kutsutakse: tulge ja tehke! Kui lisada oma kooli unistuste elluviimine, pluss veel sada uut võimalust koolielu edendada, siis pole ime, et koolid mattuvad projektikaustade ja info alla ning hakkab tekkima vastureaktsioon. Sellise tegevuse süsteemne planeerimine ja haldamine aga võib koolile oluliseks toeks olla.

Keskmiselt läheb meie koolist aastas välja 50 projektitaotlust, nendest rahastatakse ligi 75%. Summad, mida küsime, algavad 50 eurost ja lõpevad kümnete tuhandete eurodega.

Milleks õpetajatel seda raha vaja on? Oma kogemuste põhjal võin öelda, et ikka ainult õpilaste jaoks. Vähemalt senini on 95% meie projektitaotlustest olnud sellised, millest saavad kasu koolinoored, enamasti meie kooli õpilased. Ja alguse saavad need ettevõtmised just õpetajate unistustest. Seega – unistada tuleb ja oma unistused tuleb ellu viia. On vaja leida ainult õiged inimesed, kellega koos seda teha.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!