„Kulla vennas, kuhu sa mind tõid?”

„Kui õpetajad on sündinud õpetajaks ja tahavad õpetajad olla, siis nad näevad rõõmsaid päevi palju, ”

„Läksin ehitajatelt uurima, kui palju nad klaasvatti panevad. Mehed solvusid: „Eks tule kraanaga katusele vaatama!”” jutustab Diana Sarapuu, kes töötas 33 aastat Keeni põhikooli direktorina ja kelle viimane tööpäev oli 30. augustil. Tal on, mida meenutada.

Diana Sarapuu oli 29-aastane, kui vahetas Antsla keskkooli õppealajuhataja ameti Keeni kooli direktori töö vastu. Aasta oli 1982. „Tol ajal ametisse ei kandideeritud, vaid partei ja valitsus suunas. Mu vend oli Keeni sovhoosi direktor ning kuna Keeni koolis ei olnud juba aasta direktorit, siis anti parteikomiteest vennale komando: sul õde kõrgharidusega pedagoog, õppealajuhataja kogemusega, too ta direktoriks. Vanema venna sõna peab ikka kuulama. Meil on kuus aastat vanusevahet,” muigab Diana Sarapuu. „Olin vist nii rumal, et ei osanud ka hirmu tunda.”

Juhtimiskogemust oli ta saanud lasteaiajuhatajana ning õppealajuhatajana töötades koolieluga tuttav. Kuna Keeni koolil polnud juba aastaid ajalooõpetajat, hakkas direktor ka ajalugu andma ja tegi seda kõik 33 aastat.

„Astusin esimest korda Keeni koolimajja 12. augustil 1982. Mäletan kuupäeva täpselt, sest seisin tükk aega õuel ja mõtlesin, kuhu ma tulnud olen,” meenutab Sarapuu. „Õu oli heina kasvanud, koolimaja ümbrus räämas ja uksest sisse astudes avanes must ja trööstitu vaatepilt. Mäletan, et seinad olid värvitud tumepruuniks ja tumeroheliseks. Ninna lõi tugev kuivkäimla hais.” Majas oli ahjuküte, aga nagu varsti selgus, polnud kevadel talveks küttepuid varutud.

Kuidas koolihoone normaalsesse olukorda viia

„Kulla vennas, kuhu sa mind tõid?” ohkas noor direktor. Vend vastas, et peame koos hakkama saama. Tänapäeval öeldakse pereprojekt, aga vend oli sügiseks juba mujale suunatud – Valga rajooni põllumajandusvalitsuse juhatajaks. Sarapuu hakkas koostööd tegema sovhoosi uue direktori Arno Kõivuga, kes osutus väga toetavaks. Kooli alguseks jõuti maja puhtaks küürida ja ümbrus korda teha. 1. septembri aktus peeti sovhoosi kultuurimajas.

Kuna tol ajal käisid õpilased majandites tööl, mindi 2. septembrist sovhoosi kartulit võtma. Juhtus kole sügis – vihma kallas hirmsasti ja pori oli põlvini. Aga lapsed olid hästi töökad, kiidab Sarapuu. Majand lubas abi eest kõigile lastele tasuta koolilõuna ning koolile terveks talveks tasuta kartuli.

„Olime nädal aega pärast kartulivõttu koolis käinud, kui ühel hommikul astus uksest sisse kuus võõrast inimest,” meenutab Sarapuu. Haridusosakonnast tuldi kooli inspekteerima. Inspekteerimisakti üks lause, suunis direktorile, kõlas: „Koolihoone viia koheselt normaalsesse olukorda.” See on lause, mida direktor ja õpetajad ikka aeg-ajalt tsiteerisid ja itsitasid.

Novembris, enne sügisest koolivaheaega läksid koolimajas elektrijuhtmed põlema. Vaheaeg algas nii, et sovhoosi ehitusbrigaad sisenes majja ja nädalaga tehti kapitaalremont. Remonditi ahjud ja varuti küttepuud, keldris asuv halliks kopitanud riidehoid värviti valgeks, viimane oli direktorile hästi oluline: „Kui lapsed koolivaheajalt tulid, olid majas heledad värvid ja koridoris akende ees ilusad kardinad.” Direktoril ja õppealajuhatajal polnud aga kabinetti ning nad töötasid samuti õpetajate toas. Kevadeks olid nemadki ennast sisse seadnud.

Kuidas üheksa kuuga uus koolimaja ehitada

Remondi käigus muutus maja kaunimaks ja jäi samas kooliperele kitsaks, sest ümbruskonna lapsi hakkas Keeni kooli rohkem tulema. 1986. aastal räägiti, et tuleks uus koolimaja ehitada, 1987. aastal valmis arhitekt Maarja Nummerti projekt 214 õpilasele ja 1. septembril 1988 koliti uude majja. Tol ajal ehitati väga kiiresti. Üheksa kuuga oli koolimaja valmis. Isegi kaheksanda klassi poisid käisid suvevaheajal ehitusel abiks ning võisid 1. septembri aktusel ehitajatelt uhkusega tänukirjad vastu võtta.

Töö kvaliteet muidugi kannatas kiirustamisega. Ehitusobjektil korraldati lausa maalrite võistlus. „Kui 1. septembril ühte kabinetti läksin, oli seal seinalt juba värv maha tulnud. See oli teise koha saanud võistlustöö. Aga kuna meil oli garantii, tulid remondimehed kohe tagasi,” naerab Sarapuu.

Ehituse ajal juhtus mõndagi. „Usalda, aga kontrolli,” otsustas direktor ja pani salajase kontrolli jälgima, kuidas ehitusmehed töötavad. „Kuulsin talt, et klaasvatti ei panda võimla katusele täismahus. Läksin ehitajatelt uurima, kui palju nad klaasvatti panevad. Mehed solvusid: „Eks tule kraanaga katusele vaatama!” – „Hästi, tulen.” Ehitajate pealik andis alla: „Ära mine, naisterahvas. Ma vaatan ise, et mehed praaki ei teeks.”

Ehitamine käis viimse minutini ja siseruumidesse pääses alles nädal enne koolimaja avamist. Nüüd juba tuntud sisekujundaja Krista Veermets, kes oli just lõpetanud kunstiülikooli, tõi majja huvitavad noortepärased värvikombinatsioonid, mis on praeguseni säilinud. Stendide kujundus ja palju muud oli õpetajate endi käsitöö. Polnud firmasidki, kust selliseid asju tellida. Nädalapäevad enne 1. septembrit olid kõik õpetajad majas ametis. „Ööbisime praktiliselt koolis,” naerab Sarapuu. „Ei tea, mis kell öösel vastu 1. septembrit lõpetasime.”

Mis pered ütlesid? „Aga mis neil üle jäi?” küsib Sarapuu vastu. „Minu lapsed on kogu aeg pärinud: „Ema, kas sa nüüd saad pühendada aega iseendale? Meile pole enam vaja, me oleme juba suured …” Lapselapsed on kaheksa- ja nelja-aastane. Nüüd tahan olla täiskohaga vanaema.”

—

„Kui juht võtab otsuseid vastu üksi, ärgu nõudku teistelt vastutust”

Diana Sarapuu, kuidas hoida töökollektiivis head õhkkonda?

Arvan, et see on kaasasündinud oskus, mida saab täiendada. Kõige tähtsam on teise inimese mõistmine. Juht peab suutma näha iga töötajat kui inimest, mitte suhtlema ainult tööalaselt käske ja keelde jagades. Ärakuulamisvõime ja aja mahavõtmine on väga vajalik. Loomulikult ei saa töötajate kõiki soove täita, aga tuleb arvestada kollektiivi iga liikmega. Kahjuks hakkab inimlikkus tänapäeva ühiskonnas ära kaduma.

Mida soovitate tulevastel direktoritel silmas pidada?

Väga oluline on konkreetsus väljaütlemistes. Tasakaalukus. Oskus koostööd teha. Ei tohi muutuda individualistiks. Seda nimetati vanasti autokraatiaks. Kollektiivi juht peab teadma, et ei võta otsuseid vastu üksi, vaid koostöös. Siis lähevad otsused täide, sest igaüks võtab endale vastutuse. Aga kui olete otsuse üksi vastu võtnud, siis ärge nõudke teistelt ka vastutust.

Mis on direktoriametis kõige keerulisem?

Tänapäeval võib-olla suhtlemine lastevanematega. Kui tööd alustasin, oli lastevanematega lihtne suhelda. Nad olid avatud ja koostöövalmid. Praegu on lastevanemaid raske kättegi saada, sest neil pole aega, nad töötavad välismaal, paljudel lastel polegi mõlemaid vanemaid.

Samas on suur valik suhtlust hõlbustavaid vahendeid, vanasti olid ainult lauatelefonid.

Telefonis suhtlemine pole kõige tähtsam. Rääkida tuleks silmast silma, aga sellised kontaktid jäävad aina harvemaks. See ongi kurb.

Minu meelest on infotehnoloogia niivõrd suur sissetung kooli halb. Uue haridusministri eesmärk on koolitada õpetajad infotehnoloogia alal väga tugevateks. On küll tore, kui öeldakse, et oleme innovaatiline e-riik, aga me kaotame ära inimlikkuse ja emotsioonid. Lapsed hakkavad muutuma robotiteks, kes liigutavad ainult näppe. See on mulle vastuvõetamatu. Ma ei näe tunnis ekraani tagant lapse silmi, tema emotsiooni – kas ta sai aru? Kas üles kasvavad emotsioonideta inimesed ja milliseks ühiskond siis muutub? See on minu jaoks hirmutav. Maailm liigub selle poole, et kaob kõik, mida väärtustasime näiteks 30 aastat tagasi. Väärtuspõhisest kasvatusest rääkides kustutame tuld, mitte ei leia enne tulekahju puhkemist selle põhjuseid üles. Kahju, et ka hariduse vallas nii on.

Mida te muudaksite Eesti hariduselus, kui kõik oleks võimalik?

Tõmbaksin tempot maha. Hariduses toimuvad muudatused nii kiiresti, ei jõua veel ühte süveneda, kui juba tulevad uued. Tegemist on ikkagi väikeste inimestega, kellel peab laskma rahulikult areneda. Räägitakse küll, et igale lapsele peab lähenema individuaalselt, et iga laps on isiksus, kellel peab arendama just neid oskusi, mida temal vaja. Aga programmid, tasemetööd ja eksamid on kõigile ühesugused. Seal individuaalsust ei arvestata.

Olen alati öelnud, et lapsepõlv on kõige raskem aeg, sest siis pole valikuvõimalusi. On õppekava ja täiskasvanud, kes otsustavad. Alles pärast põhihariduse omandamist saavad õpilased esimese võimaluse valikuid teha.

Millistel hetkedel olete tundnud suurt rõõmu ja tänutunnet?

Oi, neid on palju. Tänulik olen kogu kollektiivile, sest meie toredate inimesteta ei oleks mul olnud nii palju rõõmsaid hetki. Iga esimene september on ääretult tore päev, kui saab esimese klassi juntsudel kätt suruda. Suur rõõm on, kui vastu tuleb vilistlane ja ütleb: „Tere, õpetaja!” Kui õpetajad on sündinud õpetajaks ja tahavad õpetajad olla, siis nad näevad rõõmsaid päevi palju.

Teie koolis on õpetajatega vedanud. Kes on tulnud, need on jäänud.

Jah. Nojaa, noored on läinud mehele, aga kooli pärast pole keegi lahkunud. Meie õpilased on tagasi õpetajaks tulnud. Neid on praegu kolm. Ka minu poeg on meil kehalise kasvatuse õpetaja. Tähendab, me pole olnud halvad õpetajad, kui õpilased tulevad tagasi.

Kas olete rahul, kui 33 direktoriaastale tagasi vaatate?

Olen küll. Loomulikult ei sõltu kõik endast. Suured haridusreformid, nii Nõukogude- kui ka iseseisvusaegsed, on jätnud oma jälje ja nii mõnigi asi jäi tegemata või tehti teisiti, kui oleks tahtnud. Aga meie kollektiiv on ääretult vahva. Olen tohutult tänulik õppealajuhatajale, kes tuli tööle 14. septembril 1982 ja kellega oleme kõik aastad koos töötanud; kõigile töökaaslastele ja koostööpartneritele, firmadele, kes ei ole kunagi abist ära öelnud.

Kool ei saa, vähemalt maapiirkonnas, eksisteerida üksi, vaid kogukonna toel ja liikmena. Üksi ei tee direktor midagi. Kui saavutad koostöö, saavutad ka kõik muu.

Koostate kooli kroonikat. Kuidas see töö edeneb?

Koolil on tänavu 175. aastapäev. Keenis hakati kooliharidust andma 1840. aastal. Kui tulin direktoriks, alustasime kooli juubelite tähistamist ja kroonika koostamist. Uuele direktorile andsin 1. septembril üle koolimaja sümboolse puust võtme, mille kinkisid meile ehitajad 1. septembril 1988 sõnadega: „Jäägu see koolimaja alati ainult haridustempliks.” Kooli juubeliks annan mälupulgal üle kooli kroonika 1840.–2015. aastani. Panen punkti ühtaegu nii oma koolitööle kui ka kooli kroonikale.

Kas kooli ajalugu vaadates paistab, et ajalugu kordub?

Usun, et haridus peab olema küllalt konservatiivne ja seal ei saa teha järske muudatusi. Kui hariduse ajalugu vaadata, siis on see üks kõige stabiilsemaid eluvaldkondi. Õpitud ja õpetatud on sõja ajal, vangilaagrites, ükskõik mis tingimuses, koolid on alati olnud. Tänu sellele stabiilsusele areneb ka ühiskond. Haridus on kõige alus.

—

Keeni kool. Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane

Pääsukesed

Keeni kool on esimene Maarja Nummerti projekti järgi ehitatud koolimaja. Pealtpoolt vaadates on majal pääsulinnu kujutis, kaks tiiba külgedel ja saba taga. „Pääsukesed armastavad meie maja, pääsupesasid on väga palju,” tähendab Diana Sarapuu. „Majahoidjal on nende pärast muidugi üksjagu puhastamist. Aga meile meeldivad pääsukesed väga.”

Meeli Parijõgi

Diana Sarapuu on kutsutud 3. oktoobril Vanemuise teatrisse aasta õpetaja auhinnagalale „Eestimaa õpib ja tänab”.