Lühikesed lood pika jutu asemel

Värskest jutukogust „Õpetaja Albert” selgub, et hea õpetaja peab tegema klassi ees teatrit ehk rohkemgi, kui end sisuliselt tunniks ette valmistama. Kui õpetaja tahab, et õpilased temast aru saaksid, peab ta rääkima ja käituma nii, et teda mõistaks ka seitsmeaastane laps.

Aga artikli pealkirjast – sellist peakirja kannab siinkirjutaja täht-tähelise nimekaimu üks jutt paljudest, mis on koondatud tänavu ilmunud raamatusse „Õpetaja Albert”. Mis kirjamehetöösse puutub, siis ennekõike aforismide koguja ja avaldajana tuntud Heiki Raudla lühijuttude kogumik toob lugejani kentsakaid episoode ja vaimukaid mõttekäike ühe õpetaja tööst.

Küllap räägib autor enda kogemustest, sest selles raamatus on üksjagu isiklikku, mida väljamõeldud tegelasele naljalt külge ei poogi. Õpetaja Albert on ennekõike füüsika-, aga ka filosoofia- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning hilisem poliitik ja Viljandi linnapea Heiki Raudla. Äratundmisrõõmu leidub nendes lugudes kindlasti ka teistele, kes on õpetajatööga kokku puutunud.

Kui suurema kogemusega õpetajad tunnevad nendest juttudest üht-teist ära, siis algajatel on nendest nii mõndagi kõrva taha panna. Muidugi kui õnnestub möödunud aja kogemust tänapäeva kooli üle kanda. Arvan, et õnnestub, sest nagu öeldakse: ei ole midagi uut siin päikese all.

Kahtlen Alberti tõdemuses, et kui õpetamine pole veel kadunud kunst, siis sellest lugupidamine on võib-olla varsti kadunud traditsioon. Küllap oli tal tol päeval kehv tuju, mis võis tuleneda tähtede seisust, täiskuust või millestki muust, näiteks magamata ööst.

Õpetajal peavad olema teatud omadused, et õpilased teda aktsepteeriksid. Milline üldse on hea õpetaja? Ilmselt see, kes õpilasi inspireerib.

Õpetaja on õpilastele eeskuju. Üks teine Albert, perekonnanimega Schweitzer, on öelnud, et eeskuju pole inimeste mõjutamise peamine viis – see on ainus viis. Aga kuidas panna kuulama klassitäit peamiselt iseenda ja oma suhetega ametis olevaid või lihtsalt hajevil noori? Koolis tuleb ette olukordi, millega hakkamasaamist ei õpeta ükski loeng ega õpik, ning mõnigi kord on pedagoogiliste probleemide lahendamisel abi „ebapedagoogilistest” võtetest. Tuleb välja, et inimlikkus ja huumorimeel on tihti tõhusamad tööriistad kui märkused, puudulikud hinded või pärast tunde jätmine.

Albert käitubki tihtilugu ebatavaliselt ja suudab õpilased mõtlema panna, püüdes õppeainet huvitavamaks teha eluliste näidetega. Ta koges: kui lubad õpilastele, et saadad korda midagi ebaharilikku, siis ületavad ka nemad ennast. Vahel proovis Albert kohe tunni algul mõne ootamatu küsimusega mõtlemist ergutada. Ja anda keerulisi ülesandeid, sest kui õpilast ei panda kunagi tegema seda, mida ta ei suuda, ei tee ta kunagi ka seda, mida suudab.

Hea õpetaja peab olema hea näitleja. Albert veendus ka selles, et edukaks õpetamiseks ja kasvatamiseks on alati vajalik üks osa sisulist tunniks ettevalmistust ja kaks osa teatrit. Aga kui tahad, et sinust aru saadaks, pead rääkima ja käituma nii, et sind mõistaks ka seitsmeaastane laps. Hea õpetamine peab olema ka kasvatamine.

Ajas on üht-teist püsivat. Näiteks räägiti Vene ajalgi ainetevahelistest seostest. See on olnud läbi aegade teema, mida üha kedratakse ja kontrollitakse. Kui Albert õpilastele õpetajaametit kiitis, nood vaid muigasid, vaatasid ta äratallatud ja kulunud kingi, väsinud ülikonda ning mõtlesid: „Pole sul sedagi raha, et korralikud uued kingad ja ülikond osta. Mis head saab selles ametis olla!”

Ta andis tunde ka õhtu- ja kutsekoolis, suviti töötas pioneerilaagris kasvatajana, et sügiseni rahaga välja tulla.

Noored õpetajad jäljendavad alateadlikult õpetajaid, kes neid on kunagi õpetanud ja millegagi meelde jäänud. Vahel võidakse jäljendada üsna kummalist käitumist või suhtumisi, mille hulgas on nii seda, millest eeskuju võtta, kui ka seda, millest eeskuju võtta ei tasu. Albert tundis omal nahal, et ega õpetamine lihtne ole. Võib-olla on see koguni kunst, mida eriti õppida ei saagi.

Annaks jumal, et õpetaja Alberteid leiduks Eestis ka edaspidi. Õpetajaid, kes oskavad elada ja oma tööst rõõmu tunda.

Veel kord artikli pealkirja juurde. Paljudel on komme selgitada oma seisukohti pikalt ja kaua ning pahatihti on raske aru saada, mida tahetakse selle pika jutuga öelda. Teadagi, pikk jutt on … Hemingway kirjutas kunagi kuuest sõnast koosneva jutustuse, millel oli mõte ja mis liigutas inimesi: „Müüa laste kingad. Neid pole kantud.” Alberti jutud pole küll nii lühikesed, aga siiski piisavalt lakoonilised, et teha nende abil lõbus ja innustav kõrvalepõige muudest argielu askeldustest.

Heiki Raudla