Mineviku tulevik on muinsuskaitsjate kätes

18. sept. 2015 - Kommenteeri artiklit

Eesti riik jõudis muinasvarade kaitse seaduse vastuvõtmiseni juba aastal 1925. Pea sajandipikkuses muinsuskaitsetegevuses on ette tulnud lõbusaid ja kurioosseid seiku, mis aitavad meeles pidada omaaegseid olusid ja värvikaid isiksusi. Sõna on muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste esimesel ja kauaaegsel peainspektoril Ants Kraudil, kes täna saab parasjagu riigitööst priiks.

Ants Kraut

arheoloog ja muinsuskaitsja

Väljakaevamised muiste. Arheo­loo­gide õpetaja ja kolleeg Vello Lõugas armastas noortele arheoloogiahuvilistele rääkida värvikat lugu 20. sajandi alguse kaevamisoludest Kullamaa linnuse näitel. Kohale saabunud professor ja kohalik mõisahärra istusid linnamäe nõlval õllekasti kõrval juteldes. Kohapealt palgatud talumehed kaevasid labidatega linnuse kihti, nagu jaksasid, tuues leitut härradele oma äranägemise järgi – kas tasub härrasid tülitada – näha. Leidude eest maksti ka väikest leiutasu. Täppiskaevamised said alguse alles 1930-ndatel.


Ülemjuhataja visiit. Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner oli ka ajaloo- ja arheoloogiahuviline. Tema toetusel korraldati 1930-ndatel Eesti linnamägede topograafilist mõõdistamist ning pildistamist lennukilt. Need plaanid ja fotod on tänaseni arheoloogidele ainulaadne allikmaterjal. Väljakaevamistel osalenute meenutuste kohaselt külastas kindral kord ka Varbola linnuse väljakaevamisi. Teda saatvas korteežis sõitnud arheoloog ja muinsuskaitseinspektor Erik Laid lõiganud ootamatult oma mootorrattaga kolonnist välja ning otse üle järsu läänevalli linnuseõuele. Nii jõudnud Laid kindrali saabumise hetkeks kõrgele külalise linnuseväravasse vastu, valmis uuritavat tutvustama.


Esimene hõbevalge. Suurt ajalooelevust tekitanud raamatu „Hõbevalge” ilmumise järel 1976 aprillis käisid Kaalis autor Lennart Meri ja arheoloog Vello Lõugas noorte arheoloogide ja geoloogide saatel Päikese hauda inspekteerimas, tehes ka mõned prooviaugud. Mõni kuu hiljem, samal suvel alanud väljakaevamistel tuli peakraatri vallilt, vaid üsna veidi eemal kevadisest kaevekohast välja väike aare – hõbedast käe- ja kaelavõrud. Võib vaid ette kujutada emotsioone, kui see hõbevalge oleks välja tulnud Lennarti esimese labidatäiega, palju sellest ei puudunud!


Holokaustahi. Arheoloogia­õppejõud Ain Mäesalu selgitas kord õpilastele Otepää linnamäel, kuidas köeti keskaegseid linnuseruume, ning näitas seejuures seal säilinud hüpokaust­ahju osi. Tagasiside saamiseks õpilasi küsitledes selgus hiljem, et kõige enam oli ühel terasel õpilasel meelde jäänud Otepääl näidatud holokaust­ahi. Just hiljuti oli Eestis hakatud holokaustipäeva tähistama.


Esimene fosforiidisõda. Esimene fosforiidivastane meelsusavaldus toimus juba aastaid enne Toolse fosforiidisõda Tallinna külje all Rebalas. 1982. aastal kaevanduse ette jäävate kivikalmete kaevamise ajal kaunistasid noored väljakaevajad kohaliku sovhoosi elumaja loosungiga „Ei fosforiidile!!”. Selle kestus ei kujunenud küll pikaks, sest väljakaevamisi rahastas paraku just Eesti Fosforiidi Maardu keemiakombinaat. Võimalike probleemide vältimiseks palus ekspeditsiooni juhataja Vello Lõugas loosungiga vineertahvel kohemaid üle värvida. Jälg ajalukku siiski jäi.


Kõrberebase Erwin Rommeli tankid.

Kõrberebase Erwin Rommeli tankid.

Usalda, aga kontrolli. Mõne aasta eest käis Eesti Muinsuskaitse Seltsi ekspeditsioon kaasmaalaste mälestuse jäädvustamise programmi käigus otsimas Vabadussõja kangelaste kalme. Ühes kõrvalises Lõuna-Saksamaa külas oli andmeid kalmust väikese hooldekodu aadressita surnuaial. Lähima aadressi GPS-navigaatorisse sissetoksimisel juhatas tark aparaat jäljekütid otse Saksa kindralfeldmarssali, legendaarse Kõrberebase Erwin Rommeli nimelisele tankodroomile. Rohkem ekraani kui maastikku jälgides avastasid muinsuskaitsjad end keset soomukite õppeväljakut alles siis, kui kostma hakkasid raskekuulipilduja valangud. Õnneks olid selleks ajaks tehtud mälestusväärsed pildid väeosa ajaloolistest lahinguratsudest ning peagi leiti ka polügooni varuväljapääs, ikka sama satelliittehnika abiga.


Suured avastused saavad alguse väikesest. 1980-ndate algul strateegiliselt olulise Tallinna–Leningradi maantee laiendamisel jäi teetöödele ette väike kivikalme Jõelähtmes. Kahele nädalale kavandatud päästekaevamised venisid aga viiele hooajale, sest avastati ja taastati huviliste tarbeks uue tee veeres Eesti suurim pronksiaegne kalmistu. Ka käimasoleva sajandi tähelepanuväärseima leiu, Salme surnulaevadeni juhatasid juhuleiud – kaablikraavis paljandunud arvatavad 1944. aasta Tehumardi lahingumeeste säilmed. Kaks matuselaeva kaevati välja, püstitati ka paadikujuline mälestusmärk ja infotahvel, kuid ainulaadsete eelviikingiaegsete Skandinaavia sõdalaste säilmete aastaid kestnud rahvusvaheline uurimis- ja konserveerimistöö ähvardab katkeda kestvas rahapuuduses ja reformituules visklevas Tallinna ülikooli ajalooinstituudis.


Eesti riigipead isekeskis.

Eesti riigipead isekeskis.

Õppides ajaloost. Eesti Muinsus­kaitse Selts on valmistanud Kodaniku­ühiskonna sihtkapitali toel Eesti Vaba­riigi sajandaks aastapäevaks õpilastele mõeldud rändnäituse ja filmi. See tutvustab Eesti viitteist riigipead (1918–1992) ning Eesti saatust nende riigimeeste saatuste kaudu – 5 hukatud, 5 surnud vangilaagris, 5 eksiilis välismaal, 8 haua asukohtki teadmata. Näitus täieneb tänapäeva riigipeadega, kellele saatus on olnud armulikum, vabariigi sajandaks aastapäevaks. Seni on näitus rännanud Eesti viies paigas ning huvitatud koolid saavad seda seltsist tasuta tellida koos selgitava loengu või mälumänguga.


Neid mälestusväärseid seiku ikka on: kuidas ajaloo instituudis 1980-ndatel märgmenetluslabori nime all sauna ehitati; et ajaloomuuseumisse pakuti 1970-ndatel müüa unenägu Leninist ja Tallinna võtit 1154; et Tverimaal asub mahajäetud eestlaste küla Nurmekunde; kuidas aastal 1979 rääkis Alma Vaarmann noortele muinsuskaitsjatele, kuidas nad oma vangistatud bolševikest kaaslastele 1930-ndatel vanglasse suitsuvorsti viisid (rääkis seda ajal, mil poodides polnud väidetavalt müügil isegi mitte sea kisa); kuidas muinsuskaitseseadusesse kirjutati sisse 50 m kaitsevöönd ja mis sest saanud on …

Vabatahtliku õhinapõhise tegevuse pärusmaa

1925. ja 1936. aasta muinasvarade kaitse seadustes kasutati samatähenduslikult mõisteid „muinsuskaitse” ja „muinasvarade kaitse”, mõistes selle all rahvusliku, teadusliku või kunstiajaloolise tähtsusega paikade, ehitiste ja esemete kaitsmist. Sõjajärgsetel aastatel asendus muinsuskaitse termin ametlikus kõnepruugis „ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamisega”. Taaskasutusele tuli „muinsuskaitse” 1980-ndatel muinsuskaitseliikumisega (kinnistudes rahva teadvuses 1987 loodud EMS-i nime kaudu ja seostudes rahvuslike väärtuste säilitamise ja taastamisega), riikliku mälestiste kaitse süsteemi aga alles 1993 Riigi Muinsuskaitseameti ning 1994 muinsuskaitseseaduse nimes. Selline kujunemislugu ei kajastu praegu toimivas muinsuskaitse valdkonnas. Vabakond eesotsas EMS-iga taotleb kultuuri järjepidevuse hoidmist, rahva ajaloomälu säilitamist ning ajalooliselt kujunenud väärtushinnanguile vastava elukeskkonna taastamist, isamaa-armastuse ja kodutunde süvendamist. Riiklik muinsuskaitsesüsteem põhineb seadusel, mis reguleerib riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning mälestiste omanike õigusi ja kohustusi. Seetõttu oleks vast mõttekam nimetada seda kultuurimälestiste kaitseks ning jätta ajalooline mõiste vabatahtliku õhinapõhise tegevuse pärusmaaks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!