Nagu Poja maad, nõnda ka Ema maad …

4. sept. 2015 Karl Kello Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Rooma, november 1215, Lateraani 4. kirikukogu. Sõnab paavst: „Nagu Poja maad, nõnda püüame ka Ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.” See katoliku kiriku kõrgeima ülempreestri tõdemus ei kuulu üksnes ajalukku, vaid on aktuaalne ka tänapäeval.

Ülehomme, s.o 6. septembril kell 12 toimub Tallinnas Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse katedraalis Maarjamaa uuestipühitsemine, mille viib vastavalt Rooma-Katoliku Kiriku traditsioonile läbi Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan koos Riia peapiiskopi Zbigņevs Stankevičsiga. Kõik on teretulnud, et pühendamine Jumala Emale saaks taas teoks. See ajalooline sündmus ei ole mõeldud ainult katoliiklastele, tõdeb piiskop Jourdan, soovides, et oma südames ühineks ühispalvega iga inimene.

Ei ole tavaline lugu

Eesti ajaloolastel on kombeks väita, et meie maa pühendamises Jumala Emale pole midagi tavatut ja et Maarjamaa nimi ei muuda meid mingis mõttes eriliseks ei Euroopas ega maailmas. 12. ja 13. sajandil olevat kujunenud lausa tavaks, et ristisõja käigus vallutatud alad pühendati Neitsi Maarjale. Piiskop Philippe Jourdan kinnitab aga, et kuigi pühendumine Neitsi Maarjale on sajanditevanune vaimulik traditsioon, on Vana-Liivimaa pühendamine eriline üsna mitmes aspektis. Pühendamise uuendamine aga rõhutab, et see ei kuulu kuidagi minevikku, vaid on ka religioosne hoiak ja usu märk, mida iga põlvkond on kutsutud tegema. Teema-aasta Maarjamaa 800 jooksul toimunud kontserdid ja festivalid üle Eesti rõhutavad, et Maarjamaa on inimeste hinges veel elav.

Philippe Jourdani sõnul ei saa kuidagi öelda, et ühe maa või rahva pühendamine Jumala Emale oleks olnud laialt levinud ja tavaline: „Ungari kuningas pühendas 10. sajandil oma maa Neitsi Maarjale, see on esimene teadaolev taoline sündmus – on see nüüd soome-ugri rahvaste omapära või mis? Vana-Liivimaa kui maa pühendamine Neitsi Maarjale on siiski olnud üks varasemaid katoliku kiriku ajaloos ja on märkimisväärne, et Rooma paavst oli selles otseselt osaline, nagu ütleb Henriku kroonika. See on muidugi meie ainukene allikas, aga siiski päris kindel allikas. Ma loomulikult respekteerin neid ajaloolasi, kes ütlevad, et on olnud palju teisi pühendamisi, ja see vastab ka tõele, kuid nemad tunnevad kindlasti hästi keskaega, aga mitte nii hästi katoliku kiriku elu ja ajalugu. Nad ei viita konkreetselt, mis riigid ja alad 12.–13. sajandil Neitsi Maarjale pühendati, seda pealegi Rooma paavsti vahendusel või kinnitusel. Prantsusmaa, Hispaania, Inglismaa pühendati ka Maarjale, aga sajandeid hiljem. Portugal peab ennast samuti Maarjamaaks, aga see on lihtsalt rahvatraditsioon, mille tekkeaega ei tea keegi täpselt.”

Lisaks tähenduslik vahe: paralleel Poja maaga

Philippe Jourdan: „On päris selge, et paralleel Poja maaga ei saanud lähtuda ainult kohalikelt inimestelt, vaid see tuli just kiriku autoriteedi kaudu. Peab ka meeles pidama, et Lateraani neljas kirikukogu oli üks suuremaid ja tähtsamaid kiriku ajaloos ning kutsuti kokku otsustamaks, mis saab Pühast Maast. Ristisõjad olid lõppemas ja paavstil suur mure, mis hakkab toimuma Jeruusalemmas. Et ta mõtles selle paralleeli ilmselt ise välja – tähendab, see ei olnud sugugi tavaline asi. Paavst suri mõni kuu hiljem, nii võiks peaaegu öelda, et need sõnad on jäänud tema testamendiks. Mõeldes piiskop Alberti ja Innocentius III dialoogile, arvan, et teoloogid võivad tajuda paremini kui ajaloolased, mida tähendab selline dialoog Lateraani kirikogu kontekstis, miks see üldse aset leidis ja mida tähendas paralleel Poja maa ja Ema maa vahel (vt „Henriku Liivimaa kroonika”, XIX:7).

Loodame, et paavst Franciscus leiab kunagi võimaluse tulla Eestisse. Ta on ütelnud, et tahab külastada meie maad, aga ei saa veel öelda, millal. Kui aasta tagasi käis Läti president Vatikanis paavstiga kohtumas, ütles ta: „Ma ei ole usklik, aga minu jaoks on väga tähtis, et minu maa on Maarjamaa.” Paavsti liigutas ja üllatas see oma sõnul väga ja pani mõtlema. Muidugi, tore oleks, kui ka meie president läheks sellise sõnumiga Rooma. On selge, et praegu paavst Eestisse siiski ei tule, aga ta tuleb oma esindaja, apostelliku nuntsiuse kaudu Balti riikides, ja loodame, et tuleb ka paavsti sõnum või läkitus Eestimaale.”

Maarjamaa elab edasi – vaimne Maarjamaa…

PhJ: „Riia endine kardinal Jānis Pujats on tundnud isegi veidi kadedust, et Eestis – eesti keeles, eesti kultuuris – on Maarjamaa jäänud nii elavaks. Sest ei saa öelda, et Lätis tavalised inimesed nimetaksid oma maad Maarjamaaks, nende jaoks on see jäänud ajalooliseks sündmuseks.

Luterlased on rõhutanud, et Maarjamaa 800 aasta juubel meenutab meile eesti kristliku identiteedi tekkimist ja ristiusustamist, kuigi arvatavasti tuli ristiusk Eestisse varem, võib-olla juba 11. sajandil. Minu jaoks on ristiusustamine loomulikult kogu Eesti rahva pärand, aga samas pühendamine Neitsi Maarjale, see on väga katoliiklik pärand. Iga katoliku piiskop valib endale piiskopiks pühitsemisel teatud moto või loosungi. Mina valisin oma isiklikuks motoks „Omnes cum Petro ad Jesum per Mariam” – „Kõik koos Peetrusega Jeesuse juurde Maarja kaudu”. Kristlase eesmärk Jeesus – just Maarja kaudu. Ma ei ole seda lauset ise välja mõelnud, ta tuleneb kristlikust traditsioonist. Olen vist praegu ainukene piiskop maailmas, kelle piiskoplik moto on just selline. Aga see ei tähenda, et oleksin erakordne piiskop – lihtsalt see lause, mille olen valinud, ja Maarjamaa pühendamine kattuvad kuidagi väga hästi.”

Eesti rahvas öeldakse olevat üks tuimemaid, usuleigemaid, uskmatumaid rahvaid Euroopas …

PhJ: „Jaa, seda öeldakse küll. Aga on üks dokument, mille isa Vello Salo on tõlkinud ka eesti keelde: Antonio Possevino kiri Mantova hertsoginnale, 1585. Possevino ütleb, et ei ole kunagi näinud nii religioosset rahvast kui eesti rahvas. Mõned küll kinnitavad, et ta kirjutas seda äratamaks paavsti huvi ja see ei vasta tõele. Aga kuidas saab viis sajandit hiljem tõlgendada seda, mis toimus Antonio Possevino peas? Teine asi: 17. ja 18. sajandi luteri kirikuõpetajate aruannete järgi (see oli kirjas isegi Viru-Nigula vallavalitsuse kodulehel) oli nende jaoks hirmus asi ja ebausu märk, et suur rahvahulk käis igal aastal heinamaarjapäeval Maarja kabelis ja tegi põlvili kolm korda ringi ümber kabeli. Seda üritati peatada ja kutsuti isegi Tallinnast kohale abivägesid. Sama traditsioon on siiski säilinud näiteks praegu Częstochowas, kõige suuremas Maarja pühamus Poolas. Nii et 100–150 aastat pärast seda, kui viimased katoliku preestrid lahkusid meie maalt, säilitas rahvas siiski teatud katoliku kombeid – seega ei ole väga usutav väide, et keskajal ei olnud inimesed üldse religioossed. Aga see on muidugi tõlgendamise küsimus. Siiski ei saa öelda, et palve- ja kultuskombed olid ainult peale surutud ja rahvas täitis neid hirmu pärast. Nende usk ei olnud võib olla mitte kõige haritum, aga see oli siiras.

Praegune olukord on nii, nagu ta on. Rääkisin sel teemal ühe luteri piiskopiga. Tema järgi on eesti rahva religioossusele teinud palju halba tõsiasi, et iga kristlik konfessioon seostus konkreetse võõrvõimuga: katoliiklus tuli sakslastega, luterlus sakslaste ja rootslastega, õigeusk venelastega. Ja teiseks – iga kristlik konfessioon on põhimõtteliselt alati püüdnud likvideerida seda, mida eelkäijad olid teinud. Lõpptulemus: rahvas pettus ja hakkas mõtlema, et ühesugused kõik. Mis on muidugi tema tõlgendus, aga kui niisugune seletus peab paika, on see midagi, mis toimunud suhteliselt hiljuti.

Olen alati öelnud: minu jaoks on eesti rahvas refleksiivne rahvas. Eestlane mõtiskleb palju selle üle, mida ta teab, mida usub ja mida talle öeldakse. See on suur sisemine rikkus.”

Mida teadsite Eesti kohta enne siiatulekut?

Püha Clotilda, kes mõjutas suuresti uue usu vastuvõtmist koos kõige sellest tulenevaga Euroopa arengu jaoks. Legendi kohaselt andis just tema oma abikaasale üle jumalikku päritolu liilia, millest sai Prantsuse kuningasoo sümbol.

Püha Clotilda, kes mõjutas suuresti uue usu vastuvõtmist koos kõige sellest tulenevaga Euroopa arengu jaoks. Legendi kohaselt andis just tema oma abikaasale üle jumalikku päritolu liilia, millest sai Prantsuse kuningasoo sümbol.

Philippe Jourdan: Töötasin 1990. aastatel Pariisis preestrina, peamiselt üliõpilastele. Samal ajal otsis apostellik nuntsius Balti riikides noori preestreid, kes tuleksid Eestisse, õpiksid keelt ja oleksid tema parem käsi – et Eesti katoliku kirik uuesti üles ehitada. Algul otsis ta preestreid Saksamaal – Eesti ja Saksamaa sidemete pärast (olgugi et neid ei maksa idealiseerida, olid need pikaajalised) –, aga ta ei leidnud. Detsembris 1995 helistas mulle Roomast nuntsius Balti riikides ja küsis, kas oleksin nõus tulema Eestisse kirikut esindama: hoolt kandma ja üle vaatama, kuidas Eesti katoliku kirik areneb, ning natuke sellele protsessile kaasa aitama. Palusin paar päeva mõtlemisaega, sest Eestist ei teadnud ma just väga palju.

Ainuke, mis ma teadsin – olin mõni kuu varem lugenud ühest ajalooajakirjast (mitte erialaajakiri, aga siiski tõsiseltvõetav) artiklit kuningas Chlodowech I naisest Clotildast. Ta oli ajalooline isik, Prantsusmaa ajaloos väga tuntud. Burgundia printsess, juba kristlane ja väga-väga vaga naine. Frangi riigi rajaja ja Merovingide kuningasoo kuulsamaid esindajaid Chlodowech ristiti suurel määral oma abikaasa mõjutusel. Artiklis öeldi, et Clotilda oli küll burgundide (germaani hõim) suurest perest pärit ja see perekond pärines Norrast ja Eestist – ma ei tea, kas see Eesti tähendab Läänemere rannikut või kuidas võidi 5. sajandil teada, et keegi tuleb Eestist. Äratas tähelepanu, et inimene, kes ei ole üldse seotud Eestiga, kirjutab, et Clotilda pere või vähemalt osa sellest oli pärit Eestist. Huvitav mõelda, et ristiusk võis tulla Prantsusmaale just tänu eestlannale. Lugesin seejärel ka Fanny de Siversi kirjutatud väga head raamatut, mis oli tol ajal peaaegu ainukene prantsuskeelne raamat Eesti kohta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!