Õiguskantsleri vale signaal
OLGA SAIKOVSKAJA
eliitkooli õpilase ema
Alustuseks mainin ära, et mulle väga meeldivad Eesti koolid. Suured uhked uued või renoveeritud koolihooned, armsad väikesed mõisakoolid, stiilsed ajaloolised koolimajad − võib julgelt väita, et enamik õppeasutusi on heas korras ja mõned neist lausa arhitektuurilised kunstiteosed.
Paljudes koolides on kord majas ja atmosfäär hubane. Väiksemad õppeasutused saavad endale lubada ka individuaalset lähenemist vastavalt õpilaste vajadustele ja võimekusele. Ilmselt on eeskujuks võetud Soome kui ainus Euroopa riik, mis on maailma üldhariduse edetabelites Eestist eespool.
Tõepoolest, oleme pälvinud kõrge hinnangu: OECD koostatud edetabelis on meie üldharidus maailma võrdluses seitsmendal kohal, PISA testid aga näitavad, et matemaatikas ja lugemises on meie koolilapsed Euroopas neljandal, loodusteaduses lausa teisel kohal. On põhjust suurt rõõmu ja uhkust tunda.
Kuid tuleb ette üks „aga”. Miskipärast on kõrgema taseme saavutanud õpilaste osakaal Eestis OECD riikide seas keskmisest madalam. See tähendab, justkui peaksime pöörama edaspidi rohkem tähelepanu sellele, et andekad lapsed saaksid oma talenti arendada.
Selles valguses pani imestama õiguskantsleri hiljutine väide eliitkoolide kohta: need rikkuvat haridussüsteemi universaalsuse printsiipi.
Kindlasti pooldavad Ülle Madise seisukohta paljud omavalitsused ja koolijuhid, kelle jaoks on eliitkoolid kurja juur, mis jätab nad potentsiaalsetest õpilastest ilma ja seetõttu vähendab ka eelarvet. Tagajärg on aga, et väiksed vallakoolid satuvad sulgemise ohtu isegi asulates, kus elavad keskmisest edukamad pered. Pole saladus, et pealinna eliitkoolid on väga populaarsed lastevanemate seas, kes soovivad oma lastele kvaliteetset haridust ja on valmis viima neid selle nimel kuhu iganes. Tihtipeale asub ema või isa töökoht Tallinnas ja pikem koolitee ei too kaasa erilisi logistilisi probleeme.
Eliitkooli vastaste seas on ka selliseid vanemaid, kes saadavad oma lapsi kodukandi kooli, järgides printsiipe „lapsel peab olema rahulik lapsepõlv” või „laps peab ennast koolis mõnusalt tundma”. See on perekonna läbimõeldud valik, mis väärib austust.
Leidub muidugi ka õnnelikke lihtsameelseid kodanikke, kellel on ükspuha, kus koolis tema laps käib ja kuidas õpib, peaasi et ta kõht oleks täis ja puhtad riided seljas. Samas mõjuvad eliitkoolimütsid neile tihtipeale miskipärast ärritavalt.
Milles on siis eliitkoolid ühiskonna ees süüdi? Esiteks, sisseastumistestid, tuupimine, lisatunnid ja muu laste „piinamine”. Teiseks, laialt on levinud müüt, et selliste koolide õpilaste vanemad on rikkad, kes on valmis iga hetk oma rahakotti avama. Olnud mitu aastat ühes sellises koolis õpetaja ja teise eliitkooli õpilase ema, võin puhta südamega kinnitada: see ei ole nii. Saavad sisse ja õpivad lapsed erinevatest perekondadest, neid ühendab noorest peast tekkinud suur õpihimu. Muidugi on ka erandeid, aga nõrgemad õpilased liiguvad teistesse koolidesse, kus tavaliselt muutuvad viielisteks.
Õiguskantsler lausa süüdistab püüdlikke vanemaid selles, et neil on „mahti oma lapsi ette õpetada”. Minu meelest on see ühiskonnale päris ohtlik signaal. Lihtsam on ju mitte raisata oma jõudu ja tervist laste kasvatamisele ja haridusele, suunates kogu vastutuse kooli õlgadele. Selle asemel et kulutada raha huviringide või eraõpetaja peale, võib julgelt näiteks uue auto liisida. Õigustus on juba tipptasemel olemas: teeme kõik „ühtluskooli põhimõtte” nimel!
Tahaks küll nõustuda väitega, et kõik lapsed sünnivad ühesuguselt andekatena. Aga kohe pärast sündi algab (või ei alga) vanemate igapäevane kasvatustöö, mille tulemusena lähevad esimesse klassi väga erineval arengutasemel lapsed. Ja kui jõuame ükskord „ühtluskooli põhimõtte” rakendamiseni, võib juhtuda nii, et ühte koolipinki istuvad õpilased, kes oskavad lugeda, kirjutada, arvutada, ja õpilased, kellele ei ole vanemad viitsinud ühtegi tähte selgeks õpetada.
Mis muidugi ei tähenda, et nad vähem andekad oleksid. Tagajärjed võivad olla päris kurvad: edasijõudnute arengutempo aeglustub äkiliselt, mõned hakkavad tundma end alaväärsetena. Kõige õnnetumaks kujuks muutub kahtlemata õpetaja, kes on sunnitud õpiprotsessi korraldama klassis, kus istuvad niivõrd erineva taustaga lapsed. Ilmselgelt kannatab sellest hariduse kvaliteet.
Sisseastumistestid justkui aitaksid kihistumisele kaasa ja asetaksid tulevased õpilased ebavõrdsesse positsiooni. Aga eksam ongi antud juhul õigluse ja võrdsuse kriteerium: võimalus saada eliitkooli õpilaseks on kõigil, olenemata vanemate rahakotist või ametist. See väga tähtis asjaolu eristab eliitkoole erakoolidest.
Levinud on ka arvamus, et testid ja ettevalmistusperiood toovad lapsele kaasa suure stressi. Aga õppimine süvaprogrammiga koolis on teoreetiliselt veelgi suurem stress: seetõttu on täitsa õige valida välja sellised lapsed, kes ei näe probleemi suuremas vaimses koormuses ja saavad kergesti hakkama pingelise olukorraga testide lahendamise ajal. Teine küsimus on muidugi, et vanemad võiksid oma laste suhtes delikaatsemad olla ja mitte hinnata nende võimekust üle, suunates neid iga hinnaga eliitkooli. Kogemus näitab, et just sellised õpilased vahetavad hiljem kooli.
iks ei saa käsitada eliitkoole kui meie üldharidussüsteemi lisavõimalust? Pole ju tavaks süüdistada muusikakoole põhjusel, et sinna võetakse vastu eksamite alusel ja mitte kõik pole võimelised muusikuks õppima. Kaugeltki kõik lapsed pole kehaliselt nii arenenud, et unistada maailmameistri tiitlist. Siin kõlab asjakohaselt sotsialistlik postulaat: igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi.
Kui meie ühiskond peab vajalikuks erivajadustega lastele mõeldud koole, siis millest tuleb nii vaenulik suhtumine koolidesse, mis annavad arenguvõimaluse lastele, kes on võimelised õppima keskmisest kiiremini ja paremini? Miks põlgame potentsiaalseid tippe ja justkui kardame geniaalsete laste pealekasvu?
Tahaks uskuda, et kokkuvõttes saame säilitada üldise kõrge haridustaseme ja eliitkoolid ei pea kannatama: targad noored on meie riigi eduka tuleviku tagatis. Isegi üks andekas koolilaps väikses Eestis väärib seda, et tema andekust õigel ajal märgata ja arendada.
Andekas laps erinebki tavalapsest selle poolest, et ei vaja nunnutamist.