Õpetaja Marju Pärn: „Suurim tarkus on olla hea inimene”

4. sept. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - 2 kommentaari

Mulle on alati sattunud toredad lapsed ning toetavad ja mõistvad lapsevanemad, kes on mind täielikult usaldanud, kinnitab esimese klassi õpetaja Marju Pärn. Foto: Tiina Vapper

Kose gümnaasiumi klassiõpetaja Marju Pärn tunnistab, et hakkas sel suvel kooli peale mõtlema varem kui tavaliselt, sest ees ootab eriline aasta – ta alustab taas tööd esimese klassiga. Esimesel koolipäeval said kõik värsked koolijütsid kooli poolt kingituseks õpilaspäeviku ning esimene klassipiltki on tehtud. Algklassid tegutsevad kolmandat aastat varem teeninduskoolile kuulunud suures majas, mis on nagu väike linnak. Koolile ja lasteaiale lisaks asuvad siin muusikakool, raamatukogu, kultuurikeskus ja noortekeskus. Kohe kõrval on ujula, staadion, kunstikool. Lastel on siin väga mõnus koolis käia.

Miks te valisite just klassiõpetaja eriala?

Et ma tahan saada õpetajaks, teadsin lapsest saati. Olen pärit pedagoogide perest: vanaisa oli Raikküla kooli direktor, vanaema samas koolis algklassi- ja käsitööõpetaja, ema on hariduselt matemaatikaõpetaja, isa eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ka tädi ja tädipoeg on õpetajad. Kindlasti on mind oma eeskujuga mõjutanud mu esimene õpetaja Luule Lainväe. Aga kuna käisin Rapla keskkoolis inglise keele kallakuga klassis, oligi esimene mõte õppida inglise keele õpetajaks. Kuna ma sisse ei saanud, töötasin aasta aega Maidla lastekodus kasvataja abina. Olin üksik laps ja tahtsin veenduda, et sobin lastega. Järgmisel aastal läksin juba teadlikult Tallinna pedagoogikakooli algklassiõpetajaks õppima. Sain sealt nii hea metoodilise põhja, et see aitab mind praeguseni. Hiljem tegin läbi ka Tallinna ülikooli magistriõppe, lisaerialaks tööõpetus. Õpetajastaaži on mul 24 aastat, neist 15 olen töötanud Kose gümnaasiumis. Paar esimest aastat andsin algklassides inglise keele tunde, kuid kogu aeg unistasin oma klassist. Nüüdseks on mul klasse olnud kolm. Sel aastal võtsin neljandat korda esimese klassi, kus on 24 õpilast: 12 tüdrukut ja 12 poissi.

Kuidas õpetaja end uut klassi võttes tunneb? On üleminek keeruline?

Iga aastaga keerulisem. Mida vanemaks saad, seda rohkem õpilastesse kiindud. Seda enam, et mulle on alati sattunud toredad lapsed ning toetavad ja mõistvad lapsevanemad, kes on mind täielikult usaldanud.

Minu esimeses klassis olid ülekaalus tüdrukud, nemad lõpetasid kevadel juba gümnaasiumi. Teine, tänavune üheksas klass, oli vastupidi poisteklass. Seal läks mul enese kehtestamiseks kogu esimene veerand, vaatasime, kumb peale jääb, mina või poisid. Jäin mina, ja pärast seda suuri probleeme ei olnud. Eks krutskivennad jäävad tihti kõige paremini meelde. Mu viimased lapsed, kes kevadel lõpetasid, olid üksmeelsed juba lasteaiast tulles ja nii kuni 4. klassi lõpuni. Terve suve sain neilt sõnumeid, et nad ootavad esimest koolipäeva ja minuga kohtumist. Ja nad on lubanud tulla mu uuele esimesele klassile klassiõhtuid korraldama.

Kas pinginaabri valis iga laps ise?

Jah, paljud ongi kooli tulles juba sõbrad. Mulle meeldib õpilastega kõik asjad ühiselt läbi arutada ja ma põhjendan alati, miks ma midagi teen – ka seda, kui pean kaks jutupaunikut eraldi pinkidesse tõstma. Püüan julgustada ka lapsi arutlema ja oma arvamust avaldama.

Milliseid traditsioone tahate oma klassiga jätkata?

Arvan, et endistviisi alustame koolipäeva hommikuringiga. Mina räägin, mida me sel päeval teeme, ja õpilased, kellel on midagi toredat juhtunud, saavad seda teistega jagada. Igaks õppeaastaks oleme klassiga võtnud endale ühise eesmärgi, lisaks panevad kõik, ka mina, kirja oma eesmärgid, mis on seotud kas õppimise, huvialade, sõprade või perega. Meil on klassi reeglid ning sellest õppeaastast alustame ka kiusamisvaba kooli projektiga.

Olete te leebe või range õpetaja?

Ma ei riidle lastega. Minu kooliajal oli tundi hilinemine nii suur eksimus, et selle eest sai märkuse. Mina vestlen hilinejaga nelja silma all, sest ei taha tekitada temas halba tunnet. Ilmselt on ta ise ka ehmunud ja õnnetu ning võib-olla viis minutit klassi ukse taga oodanud, enne kui julges sisse tulla. Kõige tähtsam on ju, et ta tahtis kooli tulla. Eksimine on inimlik ja vigadest tulebki õppida. Kui juhtub mõni suurem pahandus, klaarime seda kindlasti samal päeval. Õpetajal tuleb leida aeg, et koos õpilasega rahulikult analüüsida, miks nii juhtus ja kuidas asja parandada. Koolis on ju kõige olulisem inimeseks kasvamine. Tarkus ei ole ainult teadmised ja oskused, kõige suurem tarkus on olla hea inimene, hea sõber, hea laps oma vanematele.

Millistest põhimõtetest te õpetades lähtute?

Pooldan Johannes Käisi üldõpetust. Kui me loodusõpetuses mingit teemat õpime, on ka lugemispalad, matemaatikaülesanded ja kunstitööd sellega seotud. Palju kasutan aktiivõpet, lasen õpilastel endil uurida ja puurida. Kui me eelmise klassiga käsitlesime piraatide või kosmose teemat, oli lausa uskumatu, mida kõike nad välja uurisid. Igal õpilasel oli õpimapp, kuhu ta materjalid kogus. Õppeaasta lõpuks olid need mapid ilmatu paksud. Pean end ka ise paljude asjadega kurssi viima ja pidevalt juurde õppima, et oskaksin lastega neid huvitavatel teemadel kaasa rääkida.

Püüan õpetada võimalikult mänguliselt. Tunni alustamiseks ja lõpetamiseks on mul häälestus-tagasisidekaardid, peastarvutamiseks koostan ise pildilotosid ja doominoid. Laste väljendusoskuse ja sõnavara arendamiseks harjutame jutustamist – jutulõnga kerimine on mäng, kus anname palli käest kätte ja igaüks ütleb ühe lause. Palju kasutan IT-võimalusi. Koolis on telekas, dokumendikaamera, projektor, printer, värviline paljundusmasin, nii et tunnid saab muuta väga vaheldusrikkaks. Pean hästi oluliseks, et õpilane loeks. Soovitusliku kirjanduse nimekiri on pikk, igalt autorilt mitu raamatut, mille seast ta võib ise valida. Valikuvõimalus on tähtis.

Kas arvestate ka õpilaste võimete erinevust?

Õpetangi mitmel tasemel. Esimeses ja teises klassis vähem, aga kolmandas ja neljandas annan kiirematele ja tublimatele lisaülesandeid ja koostan kontrolltööd kolmes raskusastmes. Olen lastele selgitanud, et igaüks on andekas eri alal, kes muusikas, kes loodusainetes, kes spordis, ning et sellest pole midagi, kui sa ei oska matemaatikat sama hästi kui su sõber. Hindest tähtsam on jõupingutus, mida keegi teeb. On juhtunud, et mõni õpilane ise küsib endale prooviks kontrolltöö raskema variandi.

Hindamisel arvestan kindlasti lapse püüdlust. Üks on nelja saamiseks meeletult tööd teinud, teisel tuleb see kergelt. Vahel panen viie selle eest, et ta kaasa töötab, isegi kui vastus on vale. See annab enesekindluse, et ta saab hakkama.

Hea tulemuse annab, kui panna õpilased üksteist õpetama. Kusjuures kõige paremad õpetajad ei ole oivikud, vaid keskmised õpilased. Kui palusin selgitada, mis on murd, oskasid just need õpilased, kelle jaoks asi väga lihtne pole, selle teistele rattakodarate, kella ja muude vahendite abil piltlikult ja hästi selgeks teha. Sageli lasen neil üksteist hinnata – öelda, mis klassikaaslase vastuses meeldis ning mis oleks võinud olla teisiti. Kriitikaga arvestamine on samuti väga vajalik oskus.

Kas õpilaste vahel tekib ka konkurentsi ja kadedust?

Muidugi. Seda on ju ka täiskasvanute seas, me kõik puutume sellega kokku. Seepärast on väga tähtis osata kaaslaste saavutustest rõõmu tunda. Sedagi saab harjutada ja õppida.

Kuidas luua ja hoida klassis häid suhteid?

Esimestes klassides tuleb ette, et keegi ütleb teisele halvasti või teeb liiga. Laps ei julge sellest õpetajale rääkida, sest ei taha kaevata. Seepärast seadsin sisse murede ja ettepanekute laeka, kuhu ta saab oma kirja panna. Meil on kokkulepe, et keegi teine peale minu seda karpi avada ei tohi. Aga muidugi pannakse sinna ka kallis-õpetaja- teeme-palun-klassiõhtu-laadis kirju.

Kõige paremini liidavadki klassi ühised ettevõtmised – klassiõhtud, väljasõidud, matkad. Kui esimeses-teises klassis ütleb õpetaja, mida ja kuidas teha, siis kolmandas ja neljandas organiseerisid nad kõik ise ja mina tulin klassiõhtule külalisena. Muidugi on igas ettevõtmises suureks toeks ja abiks vanemad. Mina omakorda olen lapsevanemate jaoks alati olemas. Perele on ju iga lapsega seotud asi tähtis. Klassiõpetajana püüangi panna end algklassilapse vanema rolli ja näha asju tema silmadega, sest vanemate jaoks, kellel tuleb esimene laps kooli, on kõik uus. Naljakas lugu oli ühe tubli poisiga, kes sai käitumishindeks E. Poisi isa oli endast väljas, sest ülikoolis on E üsna vilets hinne. Sellest ajast peale kirjutan sõna „eeskujulik” alati pikalt välja.

Kuidas teie tööpäev harilikult välja näeb?

Koolimajas olen kella kaheksast kaheni. Pärast seda täidan e-päevikut, valmistan järgmiseks päevaks tunde ette, koostan õppematerjale. Head mõtted tulevad mul mitte laua taga istudes, vaid süüa tehes, koristades, koeraga jalutades. Märkmik või märkmepaberid on mul alati käepärast ja kohe, kui idee tuleb, panen kirja. Õhtul, kui kodused toimetused on tehtud, kirjutan klassi blogi.

Teie blogi loetakse ja võetakse eeskujuks. Arvukad postitused olulistest sündmustest ja tegemistest, fotod, filmilõigud, lingid õppemängudele, multikatele … Kuidas te seda kõike jõuate?

Blogi olen pidanud kahe viimase klassiga, kokku kaheksa aastat. Minu jaoks oli üllatus, et seda luges mitusada inimest päevas. Arvan, et olen aastatega arenenud: kui alguses tõstsin esile peamiselt häid õppijaid, siis viimasel ajal on saanud kõik õpilased võrdselt tähelepanu. Blogi pidamine on aeganõudev, aga jõudu annab teadmine, et seda on lastele, nende vanematele ja vanavanematele vaja. Vanematele annab see võimaluse kursis olla, mida laps koolis teeb, ja veenduda, et kool on täitsa tore koht.

Kas pere armukade ei ole, et te nii palju aega tööle pühendate?

Ei. Nad on hoopis minu üle uhked. Mul on väga toetav pere, kes on sellega leppinud, et ma sageli ka nädalavahetustel töötan. Tütar on Vanalinna hariduskolleegiumi 11. klassi õpilane. Poeg õpib Tartu ülikoolis geograafiat ja on praegu sõjaväes. Ta on ka jalgpallitreener ning kasutab mõnd minult saadud nippi ka oma treeningutes. Abikaasa, kes on ametilt tisler, võttis kätte ja parandas kooliaasta alguseks ära kõik logisevad kapiuksed. Eelmisel aastal, kui mulle Harjumaa aasta õpetaja tiitel anti ja meid koos abikaasaga vastuvõtule kutsuti, tundsin, et tal on minu üle väga hea meel.

Miks teie arvates klassiõpetajaid ei jätku?

Üks oluline põhjus, miks õpetajaamet enam populaarne pole, on ühiskonnas valitsev hoiak. Võib-olla on õpetajaid vähemaks jäänud ka seepärast, et seda pingelist ja vastutusrikast tööd ei saa teha pere toetuseta ning et üha rohkem on lapsevanemaid, kes kipuvad kooliga koostöö tegemise asemel vigu otsima. Mina ei ole seda küll kunagi tundnud ega oma elukutsevalikut kordagi kahetsenud.

Mida te vabal ajal teete?

Meil on Raplamaal maakodu, kus me perega sageli käime ja kus mul on palju lillepeenraid. Minu suur kirg on käsitöö, eriti meeldib mulle kududa, tikkida ja viltida. See, kui ma võtan proovilapi asemel käsitöötundi kaasa mõne enda tikitud kleidi või koti, on tüdrukutele väga meeldinud.


2 kommentaari teemale “Õpetaja Marju Pärn: „Suurim tarkus on olla hea inimene””

  1. Lapsevanem ütleb:

    Minu lapsel on olnud suur õnn õppida õpetaja Marju käe all. Täpselt selline päikseline inimene ta ongi nagu artiklist kumab. Ega muidu õpetaja Marju klassi alati suur tung poleks. Loodan, et ka minu järgmine võsuke tema klassi satub.

  2. Koselt ütleb:

    Väga armas, et just Marjust kirjutati! Õpetaja Marju on just selline klassiõpetaja nagu peaks olema igal algklassilapsel: soe, aktiivne, õiglane, hooliv! Marju suudab taltsutada ja õigele rajale suunata kõik need lapsed, kellega tavaliselt õpetajad tegeleda ei taha. Õpetaja Marjul on igaks olukorraks plaan, kuidas last emotsionaalselt aidata ja ka õppima suunata. Minu laps sai õppida 4 aastat klassis, kus valitses elurõõmus ja üksteist toetav õhkkond ning kus õpetaja edastas lastele väärtusi ja teadmisi eluks nagu oleks ta nende laste ema. Aitäh!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!