Õpetajal olgu tunniks ikka mitu varuplaani
Foto: Sirje Pärismaa
„Esimesel aastal oli vaja lumi eest lükata, nüüd lähen juba kindlalt teed pidi ja tean, mida oodata,” lausub Tartu Kivilinna kooli kehalise kasvatuse õpetaja Ott Riisenberg, kel algas äsja teine tööaasta.
Rõõmsailmeline ja sportliku rühiga Ott Riisenberg hakkas esimest korda silma mullu augustis ühel Tartu õpetajate koolitusel. Ülikoolipingist tulnud noormees andis välkintervjuu ja rääkis, et ootab põnevusega esimest kohtumist õpilastega. Sära silmades ja jutukus pole aastaga kadunud. Kohtume koolis päev enne uue aasta algust. Riisenberg istub koos oma kolleegi ja mentori Rena Kruusiga „koopas” – nii kutsuvad kehalise kasvatuse õpetajad oma kitsukest ja teistest kaugel asuvat tööruumi – ning seavad koos uue aasta plaane.
„Nüüd tean juba täpselt, mida oodata ja teha,” kõneleb Riisenberg. „Mõtteid on rohkem ja oskan neid paremini teostada. Algul läks ikka suur aur kogu koolisüsteemi tundmaõppimisele. Praegu vaatan koolielu ja -tööd teise pilguga. Hea kolleeg Rena aitas mul seda teed rajada, nüüd oskan juba ise käia.”
Üks raskemaid asju oli alustavale õpetajale õpilaste nägude ja nimede selgeks saamine. Nägusid polnud just vähe, kehalise kasvatuse tunde tuli anda enam kui kolmesajale lapsele, lisaks ringitunnid.
„Raske on kedagi korrale kutsuda, kui ei tea nime. Kui hõikad, et tule siia, roosa särgiga poiss, arvab kõnetatu, et kellelgi teisel veel on roosa särk, ega liigutagi end. Aga kui kutsud Joosepit, tuleb too kohe. Kevadeks või veidi varemgi olid nimed selged. Võistlustel-laagrites käimine aitas kaasa. Aga äärmused jäävad muidugi kõigepealt meelde,” muigab Riisenberg.
Mitte ainult jalgpall
Aega võttis ka e-kooli käppa saamine. Aega pole just palju, kui tund lõpeb. Päeva lõpus tagantjärele tunde täites ei mäleta enam kõike, seepärast on vaja sissekanded kohe teha.
„Oled alles roheline ja pidevas ajapuuduses, ühed õpilased lähevad tunnist, teine klass juba ootab, aga vaja on veel vestelda nendega, kellel tunnis probleem tekkis. Aja juhtimine oli katsumus, aga tulin toime,” kirjeldab Riisenberg.
Väike värin oli algul sees ka, muretsesin, kuidas tunnis hakkama saan. Riisenberg oli ülikooli ajal siin-seal tunde andnud ja lapsi ohjeldanud, aga kas nad ikka võtavad omaks?
„Väike säbelus oli, aga segadus kadus suhteliselt ruttu, esimeste tundidega. Kehaline on ju aine, mis enamasti meeldib. Eriti mänguline tegevus. Aga ei saa ainult jalgpalli mängida, tuleb ka võrkpalli jt mänge harjutada. Kohe alguses ei ole siiski õige minna kõvasti oma rauda tampima, see ei toimi. Kõigepealt pead end kehtestama ja siis saad juba kõik plaanitu täide viia,” sõnab Riisenberg.
Taas kiidab noor õpetaja oma mentorit, kes ise ka alles noor õpetaja, neli aastat koolis töötanud. „Rena oskab näha, kui hakkan midagi valesti tegema, ja annab kohe jooksvalt nõu, ilma et jõuaksin küsida. Küsin muidugi ka ise, ta on hästi hooliv inimene.” Ka juhtkond on algajale õpetajale nõu andnud ja uurib, kuidas läheb.
Riisenbergi tööletulek langes aega, mil Kivilinna gümnaasiumist sai põhikool ja ümberkorralduste tõttu oli majas algul segadust.
Üha enam käivad ka lapsed noore õpetaja juures oma muredest rääkimas. See ei tulnud mõistagi esimestest hetkedest, enne „testiti”, kas õpetajal on ikka aega kuulata.
„Kui laps saab kahe, võib sel olla igasuguseid põhjusi. Mõni häbeneb iseennast või oma teistest erinevaid riideid ega tee sellepärast tunnis kaasa ja saab halva hinde. Olen pärast nelja silma all välja selgitanud, mis viga. Isiklikke asju ei tohi kunagi klassi ees arutada,” sõnab Riisenberg.
„Nii-öelda pahad poisid suruvad teiste kiusamisega tihtipeale hoopis oma probleeme maha. Olen püüdnud neile läheneda teistmoodi ja sõlminud lepinguid. Näiteks leppisime ühe õpilasega kokku, et kui ta käitub terve päeva hästi, saab tunni eest viie või kiituse. Kiitusel võib olla suur mõju. Kui ta hakkas seda ära unustama, tuletasin meelde, et meil oli leping. Õpilane palus vabandust ja oli taas püüdlik. Mõnele mõjub see palju paremini kui muud meetodid.”
Sisseelamisele on kõvasti aidanud kaasa Kivilinna koolis kasutusel olev LP-mudel (learning environment and pedagogical analysis), mis paneb õpetajaid klassitoas tekkivatele probleemidele lahendust otsima grupiaruteludes. See on olnud hea võimalus muresid lahendada ja ka kolleegidega suhelda. Selline arutelu aitab lapsi tundma õppida, saab tausta teada ka teistelt õpetajatelt. Et elu polegi mustvalge ega mõni paharet läbinisti paha.
Enam analüüsi ülikooli
Ülikooliteadmised on tulnud töös kasuks, leiab Riisenberg. Loengutes ja seminarides võinuks siiski olla rohkem analüüsimist. Kuid tudengi oma arvamuse esitamise asemel eelistavad õppejõud aruteludes teadlaste-ekspertide arvamusele toetumist.
„Teaduspõhine lähenemine on vajalik, aga koolis ei saa sa öelda õpilasele, et see või teine teadlane ütles nii ja sina pead seepärast nii tegema. Õpilast huvitab ikka see, mida mina ütlen või arvan,” mõtiskleb Riisenberg.
Koolipraktikast oli palju kasu ja see andis ettekujutuse, mis võib koolis ees oodata. Riisenbergile meeldis eriti, et praktika ajal tuli päevikut pidada ja sai kirjutada, mida ise arvad või tunned, ei pidanud väljendama end ühe või teise autoriteedi arvamuse kaudu.
„Mul on ju oma arvamus, teadmised, voolav intelligentsus. Koolis on vaja isiksust, mitte liikuvat raamatut. Kui oled raamat, tõmmatakse lehed vahelt välja. Õpilastele meeldib intelligentne inimene, kes vajadusel annab ka järele. Ja kui õpilastel on paha tuju, mõistab ka seda ja üritab naljaga üle saada,” tõdeb Riisenberg.
Riisenberg annab õhtuti harrastajatele oma meelisala, võrkpalli treeninguid. Tema päev hakkab hommikul kella kuuest ja on õhtul üheteistkümneni tegutsemist täis.
„Praegu pole ma veel pereinimene ja saan hakkama. Kaalukauss kaldub siiski kehalise kasvatuse õpetaja ameti poole, mulle meeldib lastega tegelda. Kuid vaatame, mis elu toob. Ma pole kindlalt paika pannud, kui kaua koolis olen. Elame-näeme, võtan vabalt,” ütleb Riisenberg.
—
Mentori kommentaar
Mentor Rena Kruus
Rena Kruus
mentor
Ott on hästi rahulik, ei lähe kohe põlema. Ajab oma rida. Kui lapsed ütlevad, et teeme parem midagi muud, annab neile võimaluse, aga teeb ära ka plaanitu.
Algul andsin talle nõu loovtööde juhendamisel. Poisid tulid palvega, et Ott neid juhendaks, aga ülikoolis seda vist ei õpetata.
Kraadedega hakkama saamiseks soovitasin nende nimed kohe selgeks õppida.
Küsisin ka tema arvamust, kuidas kooli spordielu koos paremini arendades edasi minna. Spordiüritusi on koos hea teha. Korraldasime laagri, rääkisime enne läbi, mida teha.
Arendamist vajavad veel mõned pisiasjad: et ma ei pea kogu aeg meelde tuletama näiteks seda, et võistlus tulemas ja kas võistkond juba koos. Võistlusi on meeletult palju, igal nädalal, mõni päev lausa kolm tükki. Usun, et ta sel aastal juba teab ise.
Aga eks kõigil on midagi, mis vajab parandamist. Igatahes sain hea kolleegi enda kõrvale.
—
Ott Riisenbergi CV
- Sündinud 9. juulil 1989 Tallinnas.
- 2008 lõpetas Varstu keskkooli ja astus Kuperjanovi pataljoni ajateenistusse.
- 2009–2013 Tartu ülikooli kehalise kasvatuse ja spordi bakalaureuseõpe 2012-2014 Tartu ülikooli spordi eriala magistriõpe (kehalise kasvatuse õpetaja/treener).
- 2014 läks tööle Tartu Kivilinna kooli.
—
Ott Riisenbergi soovitused alustavale õpetajale
- Mine kooli hea tujuga ja enesekindlalt!
- Sirget selga, aga ka paindlikkust!
- Analüüsivõimet ja kiiret ümberorienteerumist! Lisaks plaan A-le olgu plaan B, C ja D-gi. Õpetaja ei saa raiuda nagu läbi raua.
Lugesin seda kõike suure rõõmuga! Meie koolid elavad ,kui sellised noored kooli tööle tulevad. Olen Sinu üle uhke !Mul on hea meel,et Sa selle tee valisid. Need rõõmud ja raskused ei ole Sulle võõrad. Sinu töökus, taibukus ja huumorimeel sobivad siia. Ole ikka särasilmne ja sõbralik! Edu Sulle!