Pärast võistluse lõppu

4. sept. 2015 - Kommenteeri artiklit

Seitse aastat tagasi kirjutas Gunnar Okk koos endise Soome suursaadiku Jaakko Blombergiga vennasriikide valitsuste tellimusel nn tarkade meeste raporti, milles anti soovitusi Eesti ja Soome koostöö arendamiseks kuni aastani 2030. Neist 55 ettepanekust on vähemasti hariduse ja teaduse alal realiseerunud vaid üksikud ja osaliselt, sest Andrus Ansipi juhtimisel võttis Eesti vahepeal välispoliitilise kursi otse Berliini ning pisiasjadega nagu Soome enam ei tegelnud.

Kuna Soomel läks kriisiaastail ühtviisi halvasti nii Nokia kui ka majanduskasvu protsendiga, siis see riik valitsuse arvates enam Eestile eeskujuks ei sobinud.

Nüüd ühiskonnale esitatud Okki uus raport, sedapuhku fookusega ainult haridusel ja teadusel, on vormis endiselt sümpaatselt Soome-keskne. Nii autorit konsulteerinud isikute hulgas kui ka allikmaterjalis domineerivad põhjanaabri asjatundjad. Paraku ei ole lõppjäreldustes Soome pehmed mõjud olnud siiski küllaldased, domineerima on jäänud angloameerika suurilmlik ja hingetu vaateviis kõrghariduse ja teaduse korraldusele ning aineline eesmärgiseade.

Eesti vaimu elujõu põhiküsimuseks lähikümnenditel peaks raportis öeldu järgi olema konkurentsivõime. Võistlusmomendi sissetoomine viitab sellele, et haridus ja teadus peaksid olema allutatud majanduslikele eesmärkidele ja edu defineeritakse aineliste saavutuste kaudu.

Kapitalism on aga paraku nii teoorias kui ka praktikas liiga noor, et kohaldada selle arusaamu jäägitult hoopis põlisemale inimelu osale, nagu seda on ülikoolid ja teadus. Need said aastasadu hakkama hoopis teistel majanduslikel alustel kui need neoliberaalsed, mis on andnud küll määratud rikkused USA tippülikoolide kätte, kuid samas tekitanud ka olukorra, kus kõrghariduse maksumus juba 30 aastat kasvab üliõpilase jaoks kiiremini kui superriigi üldine elatustase, mistõttu kõrghariduse omandamise eelised tööturul ei võimalda selleks tehtud kulutusi elu jooksul tagasi toota.

Okki raporti käsitluses on täielikult ununenud, et hiljemalt pärast Euroopa majandusühenduse loomist on läbi ajaloo vägivallani viinud konkurentsivõitluse ohjeldamiseks välja mõeldud ja rakendatud ülitähtsat solidaarsusprintsiipi. Euroopa toimib solidaarselt siis, kui küsimus on kellegi, nagu Kreeka, ebaõnnestunud majandamises, ja siis, kui merelt saabub sadu tuhandeid põgenikke.

Miks peaks arvama, et Euroopas just kõrghariduse ja teaduse korraldamisel rahvuskeeltes peaks solidaarsus järsku lõppema? Okk osutab raportis ausalt, et valdav osa teadusrahastuse kasvust on tulnud nn Euroopa vahenditest. Neid teatavasti tuleb seni edasi, kuni toetuste saaja ei ole jõudnud vähemasti kontinendi keskmise tasemeni. Seega, kui Eesti kõrgharidusel ja teadusel ei lähe majanduslike näitajate järgi nii hästi kui taanlastel või sakslastel, siis nood mitte ei võistle meid sellelt alalt üldse välja, vaid vastupidi, hoiavad meid oma toetustega mängus sees. Toetusest jääme ilma alles juhul, kui meil läheb nii hästi, et me neid enam ei vaja. Siis muutume nõrgematele ise doonoriks.

Teine ja esimesest tugevamgi konkurentsivõitlust kahandav hoob on riikide ees seisvate põhiküsimuste piiriülene, globaalne iseloom. Tuntuim teema on siin teadagi kliimapoliitika, mille globaalsete kokkulepetega sunnitakse riigid egoistlikest, aga kapitalistlike käsituste järgi konkurentsivõimet tõstvatest, tegudest hoiduma. See ei piirdu sugugi ainult heitmete, jäätmete ja taastuvenergia alaga, samamoodi nagu fossiilkütused on antropotseeni globaalsele külale jalgu jäänud ka kogu intellektuaalse omandi kaubastamise reeglistik ehk autoriõigused ja patendid.

Ainult pime ei näe, et ses vallas kõik muutub ja muutub kiiresti. Seega on lootus rajada me ülikoolide majanduslik tulevik patendimüügile sama naiivne nagu Mihhail Gorbatšovi katse ehitada „inimnäolist sotsialismi” N Liidus.

Okki raporti suurima lõppjärelduse lähtekohaks on paradoksina ikkagi solidaarsus, mis sest, et ta ise seda mõistet kordagi ei kasuta. Praeguse võistluse asemel peavad väikekiskjaist Eesti ülikoolid omavahel kokkulepped ja kompromissid tegema. Ülikoolide ühendamine teeb sisemaisele konkurentsile kõrghariduses ja teaduses igaveseks lõpu, loodetakse raportis.

Tekib vaid küsimus, miks siis ikkagi poolele teele jäädakse. Kui majanduslikult on, nagu raportis seisab, iga miljoni elaniku kohta otstarbekas pidada üht ülikooli, siis miks miljoniline Eesti rahvas ikka kolme edasi peaks pidama? Kui jutt käib rahvusvahelisest brändist ja turundusest, siis mistahes linna ja tegevusvaldkonna nimega ülikool on kehvem kaubamärk kui „Eesti ülikool”.

Kui kõik on ühe katuse all ja kindlustatud ülikoolide autonoomia ning demokraatlikud otsustusprotsessid ülikooli sees, siis on ka suurim tõenäosus, et ei teki isegi väikest ja varjatud konkurentsi, mis kolme keskuse puhul paratamatult jääb.

Ja lõpuks, Eestis on teaduse tegijaina registreeritud ja seadustatud hulk asutusi väljaspool haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisala. Leidke need üles ja liitke loogiliselt üldsüsteemiga, enne minult töö eest head hinnet ei saa.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!