Põnev kogemus muuseumis toetab õppekava ja paneb õpilastel silmad särama

11. sept. 2015 Liia Vijand õpetaja - Põnev kogemus muuseumis toetab õppekava ja paneb õpilastel silmad särama kommenteerimine on välja lülitatud

Kool peab käima ajast ees, siin õpivad tuleviku loojad. Vaadates ühiskonna viimaste kümnendite arengujooni, oleme muutuste tuules. Tuleb olla uuenduslik, pakkuda peatselt tööturule minevatele õpilastele üha praktilisemat ja elulähedasemat õpikeskkonda, läbitegemisvõimalusi ning seeläbi kogemusi, mida nad tulevikus vajavad. Üha enam tunde toimub väljaspool kooli: looduses, muuseumis, teaduskeskuses, ettevõttes jne.

Koolide ja muuseumide koostöö paremaks sujumiseks tuleb teada kummagi võimalusi ja ootusi teineteisele. Minu artikkel ei põhine teadustööl, vaid oma kogemusel: olen töötanud üheksa aastat õpetajana üldhariduskoolis peamiselt gümnaasiumiastmes ja poolteist aastat tegelenud Eesti Rahva Muuseumis uue püsinäituse haridusküsimustega.

Õpetajatele ei pea selgitama, mida koolis tehakse, kuid siiski: lühidalt öeldes koolis õpitakse ja omandatakse teadmisi, mis on kasulikud edaspidiseks eluks. Muuseumis õpitakse samuti, kõik külastajad saavad sealt uusi teadmisi. Küsimus on, mil määral haakuvad need juba olemasolevate struktuuri. Selles vallas on õpetajatel eelis, nemad teavad nn klientide baasi. Õpetajate ja muuseumite koostöö võimaldaks seda eelist kasutada.

Arvestada õpilaste vajadusi

Töötan Eesti Rahva Muuseumis põhjusel, et see võimaldab haridusprogrammide koostamisel arvestada õpilaste vajadusi. Teen tihedat koostööd kuraatoritega, näituse koostamisel arutan nendega läbi võimalikud haridusaspektid ja sellest lähtudes seon teemad õppekavaga, peamiselt küll ajalooga, kuid konsulteerin ka kirjanduse, bioloogia, geograafia ning algklassiõpetajatega. Vastavalt vanuseastmele mõtlen kuraatoritega arutades ja infot juurde otsides läbi metoodika, annan programmile sisu. Arvestan riikliku õppekavaga ja õpilaste tasemega ning jälgin sisu teaduslikkust. Esimesi haridusprogramme saab katsetada 2016. aasta sügisel pärast uue maja avamist. Sellisel viisil toimivad kindlasti mitmed mäluasutused.

Ideid ja koostööd!

Muuseumis võib viia läbi gümnaasiumide praktikanädalaid või valikkursusi. Toon ERM-i näite Eva-Kaia Vabamäe algatatud pärandiaasta giidikoolist, kus lisaks giiditööle on võimalik õppida kodukoha ajalugu, tutvuda mäluasutuste tööga ning pöörata tähelepanu eesti kultuuripärandi ühtsusele. Praktika või valikkursuse väljatöötamisel saab arvestada eri ainetega: keemia- ja füüsikatunni peale mõeldes saab vaadata esemete konserveerimist, hoiustamist; eesti keele ja ajalootunnist lähtudes MUIS-i info sisestamist; kunstitunnist kureerimist – näiteid võib tuua peaaegu igast tunnist. Selleks kõigeks on vaja teha koostööd. Õpetajad, minge ja pakkuge muuseumidele ideid ja koostööd!

Mitmed mäluasutused löövad kaasa põhikoolis loovtööde ja gümnaasiumiastmes uurimistööde juhendamisel. Kui teie kodukoha muuseum seda veel ei tee, siis võtke härjal sarvist. Üks põnev koostöökoht on töövarjupäev. Eelmisel aastal läks minu õpilane muuseumi töövarjuks ja tuli tagasi säravate silmadega ja toreda kogemusega. Plaanin ideed oma õpilaste seas propageerida.

Muuseume on Eestis nii palju, et tähestiku iga tähe – välja arvatud ä-tähega – algab vähemalt üks muuseum, e-tähega lausa 41. Minu jutu õigsust saab kontrollida http://www.muuseum.ee/et/muuseumid kodulehelt, kust saab muuseume otsida nii koha kui ka temaatika järgi. Samast leiab viited kodulehtedele. Mille järgi õpetaja selles sigrimigris valib? Teise õpetaja kogemuse ehk õpetajalt õpetajale leviva info kaudu. Näiteks Tallinna Linnamuuseumi filiaali A. H. Tammsaare muuseumi külastust plaanin just põhjusel, et kolleegi sõnul avas giid Tammsaaret nii huvitavalt, et gümnasistid läksid koju „Tõde ja õigust” lugema. Nii plaaningi koos kirjandusõpetajaga õppekäiku muuseumisse, et süstida õpilastesse tõde ja õigust.

Selle aasta muuseumimessilt sain kaasa pataka brošüüre, mis andsid hea ülevaate mäluasutustes toimuvast. Kahju ainult, et õpetajaid oli kohal vähe – messi ajastus oli kehv. Järgmisel aastal toimub see taas ja pakutakse põnevaid programme. Osalegem!

PÄRIS asjade emotsioon

Lõpetuseks toon ühe oma lemmiknäite muuseumide ja kooli koostööst, mis läheb ka sel aastal käiku. 20. sajandi sõdade ja relvastuse vastu tunnevad õpilased suurt huvi, ja mitte ainult poisid, vaid ka tüdrukud. Otsustasin leida esineja, kes oskaks seda teemat põhjalikult käsitleda. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseumi direktor Art Johanson oli nõus rääkima õpilastele 20. sajandi relvakonfliktidest ja seeläbi relvastuse arengust. Õpilaste tagasiside oli väga kiitev, mistõttu pakkusin neile välja 20. sajandi teise poole loengu samal teemal, aga seda juba KVÜÕA muuseumis. Nii otsustas kolm minu 12. klassi autod kokku ajada ja Põlvast Tartusse sõita. Õpilasi kogunes rohkem kui ühe rühma jagu, mistõttu sobitasin KVÜÕA muuseumi kõrvale KGB kongide külastuse. Mõlemas muuseumis oli üksnes giidituur, kuid õpilaste uued teadmised kajastusid juba järgmise tunni arutelus ja igati võimsalt kontrolltöös. Külastus lisas uudishimu Eesti ajaloo vastu, mida eesti keele eksamil varmalt kasutati.

Õpetaja vaatenurgast on muuseumis käimisel mitmeid plusse: saad näidata koolijuhtkonnale aktiivsust, samas tund on antud ja ise ei pea seda ette valmistama; pealegi on see RÕK-i kirja pandud. Tõsisemalt võttes ja laiemat tausta avades aitab õppekäik mitmekesistada metoodikat ja tekitada huvi, saada süvendatud ja laialdasi teadmisi ning lõimida aineid. Pealegi pole PÄRIS asjade emotsiooni koolis võimalik pakkuda. Klassijuhatajana aitab õppekäik luua koosolemise ja õdusa suhtlemise õhkkonna. Õpilasele on muuseumiskäik vaheldus koolitundidele ja kogemuspõhiselt õpitu jääb paremini meelde. Muuseumiskäik võtab aega ja raha, kuid on kõike seda väärt! Kohtumisteni muuseumis!