Rakenduskõrgkoolid pelgavad reformituultes hääbumist
Kaua oodatud ja kardetud Eesti kõrghariduse tegevussuundade raport teeb rakenduskõrgkoolid murelikuks: kas nende teeneid tulevikus ikka vajatakse või ootab ees bakalaureuseõppesse sulandumine.
„Esimesed mõtted olid eestlaslikult naerusuised ehk et mida kaugemal on ülemused, seda parem,” vahendab Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor Anneli Kannus oma esmamuljet teadus- ja arendusnõukogus esitletud Gunnar Oki raportist Eesti kõrghariduse tegevussuundadest. „Kui hakati aga küsima, mis meil Tallinna ülikooliga pistmist on, läks asi juba tõsisemaks. Tartu tervishoiu kõrgkooli Tallinna ülikooliga liitmist nimetati raporti kõige ootamatumaks mõtteks.”
Nii Tallinna kui ka Tartu ülikooli lõpetanud Kannus tunneb omast kogemusest: Tartu on Tallinnast kaugemal kui Tallinn Tartust ning õppeasutuste töökultuur väga erinev. Kuid geograafiast olulisemaks peab ta raportis ette pandud kõrgkoolide ühendamisettepanekute puhul põhimõttelist küsimust rakenduskõrghariduse saatusest. Eesti ülikoolides on ju vähesel määral rakenduskõrghariduse õppekavasid ja otsitakse teid, kuidas bakalaureusekavasid praegusest praktilisemaks muuta. Rakenduskõrgkoolid on aga spetsialiseerunud, tegutsevad tööandjate ja nende vajadustega tihedalt koos, väliseksperdid ja ka üliõpilased hindavad neid. Nende eelis on paindlikum reageerimine tööturule, väiksem bürokraatia ning üliõpilassõbralikum lähenemine.
„Esimene otsustuskoht on, kas me vajame paralleelselt bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse õpet või peaksime need liitma,” rõhutab Kannus. Mujalt maailmast kogemusi otsides näeme, et need kaks õpet eksisteerivad kõrvuti ning rakenduskõrgharidus on arenenud jõuliselt, selgelt ja spetsialiseerunult. Vormi poole pealt – kas ülikooli osana või eraldi – on väga palju variatsioone.
Milleks topelthindamine?
„Gunnar Oki idee, et Eestisse on järsku ainult ülikoole tarvis, on üllatav,” imestab ka Tartu kõrgema kunstikooli rektor Vallo Nuust. „Kõrgkoolid on ju läbinud rahvusvahelise institutsionaalse akrediteerimise. Raportis kirjutatakse aga, et on vaja rahvusvahelist hindamist. Kummaline väide. Mida annaks veel üks hindamine?” Kõrgema kunstikooli „saatus” oleks raporti põhjal TÜ alla minek.
Lääne-Viru rakenduskõrgkooli ootaks Tallinna tehnikaülikooliga ühendamine. Rektor Helle Noorväli sõnab, et ehkki kõrghariduse reformimine ja koolivõrgu korrastamine on arutelu all olnud pikalt, on nii kardinaalne ja konkreetsete nimedega palju institutsioone hõlmav ettepanek siiski esmakordne ja suhteliselt ootamatu.
„Rakenduskõrgharidus koolitab spetsialiste, kes saavad tööturul kohe pärast lõpetamist hästi hakkama. Oleme seda meelt, et nende koolide ühendamine ülikoolidega võib viia vähehaaval selle taseme õppe ja regionaalse hariduse andmise hääbumiseni,” nendib Noorväli. „Seda on tõestanud mitmed näited, näiteks Tallinna pedagoogilise seminariga toimunu. Meil on tihedad sidemed tööandjate ja erialaliitudega ning hästi toimiv praktikakorraldus, mis toetab heade spetsialistide ettevalmistust, kuid ülikoolides vajab kõik praktikaga seotu veel arendamist.”
Teoreetilises mõttes on Oki ettepanek ühineda TTÜ-ga siiski loogilisem kui saada mõne teise ülikooli osaks, lisab Noorväli. Valdav osa õppekavasid kuulub samasse õppekavagruppi, samas dubleerivaid kavasid praktiliselt pole. Kuid päris kindlasti võib kaduda võimalus õpetada Eestis väga vajalikku eriala – sotsiaaltööd, mis TTÜ-ga kuidagi ei haaku ja mille arendamisest ülikool vaevalt huvitatud on.
Kus on rahaline võit?
Raport viitab HTM-i siseauditile, mille kohaselt on enamik rakenduskõrgkoole püsivates majandusraskustes ega ole praeguse rahastamissüsteemi jätkumisel jätkusuutlikud.
Rakenduskõrgkoolide rektorid on käinud tutvumas Soome, Austria, Prantsusmaa, Šveitsi jt maade rakenduskõrgharidusega, vaadanud, kuidas seal on koole ühendatud ning millist kasu on sellest tõusnud. Paraku on nad näinud, et organisatsioonikultuuri pole õnnestunud ühtlustada ega ka majanduslikku efekti saavutada asutustes, mis asuvad teineteisest enam kui tunnise autosõidu kaugusel.
Anneli Kannuse hinnangul tundub majanduslikust aspektist optimaalne toimetada vähemalt tuhande üliõpilasega. Samas ei saa tänaseid ülikoolide struktuuriüksuste kogemusi vaadates väita, et finantsvõimekus suureneb.
„Riigi rakenduskõrgkoolide liitumisel ülikoolidega muutub majandamine oluliselt, kuna tegemist pole siis enam riigiasutuse, vaid avalik-õigusliku institutsiooniga,” lausub Kannus. „Raha hulga suurenemine pole aga matemaatiliselt võimalik. Tahaks väga arutada sellist reaalset finantsprojektsiooni: millest ja kui suured võiksid olla tekkivad rahavõidud, kuna kogemus näitab, et toetussüsteemide ühendamine ei kompenseeri kaugusega tekkivaid kulusid. Ühinemistel kompetentsi ristkasutus kindlasti suureneb, koostöö võiks sujuda lihtsamalt.”
Vallo Nuust on veendunud, et väiksus ei tähenda tingimata edutust. Teatud valdkondades, eriti kunstis, tuleb see pigem kasuks. Nii mõndagi, millele raportis viidatakse, on nemad oma koolis teinud. Näiteks tegelnud rahvusvahelistumise ja tudengite mobiilsusega.
„Oleme ainus kunsti vallas rakenduskõrgharidust andev kool, meie rakenduslikud õppekavad erinevad päris palju bakalaureusetaseme omadest. Kunstiakadeemiaga on hoo sisse saanud tihe koostöö. TÜ-ga arutleme maaliõppe ühist korraldamist,” loetleb Nuust. „Eeskätt on vaja teha sisulist koostööd, mitte formaalselt midagi ühendada.”
Raportis toodud teadus- ja arendusnõukogu hinnangute kohaselt pole Eesti ülikoolid ja teadusasutused viie aasta pärast Läänemere regioonis enam konkurentsivõimelised.
„Kas pole üliõpilastele atraktiivsed või teaduses hinnatud?” küsib Anneli Kannus. „Ühelt poolt tundub juba täna selekteeruvat meie võimekus eri teadusvaldkondades, teisalt tuleb ka täiesti uusi asju proovida. Teaduse rahastamine tuleb uuesti lahti mõtestada. Haridussüsteemi hindavad ülevaateraportid räägivad näiteks rakenduskõrgkoolidele rakendusuuringute rahastamiseks raha leidmise vajalikkusest.”
Samas pole sisuliselt kokku lepitud, milliseid Eestile vajalikke eesmärke peaks täitma ülikoolid ja milliseid rakenduskõrgkoolid. Kõrghariduse kvaliteediagentuuri korraldatavad välishindamised kõrgkoolidele on püüdnud kõiki süsteeme suhteliselt ühtemoodi hinnata.
Rakenduskõrgkoolid valmistavad ette Eestile vajalikke spetsialiste, kelleta riik ei saa eksisteerida. Tööandjate vajadused muutuvad pidevalt ja neid ei suudeta väga pikalt ette planeerida, väikesed kõrgkoolid reageerivad aga suhteliselt kiiresti ning teevad tööandjatega koostööd.
„Teadustöös ei ole rakenduskõrgkool iialgi sama võimekas kui ülikool, kuid võimekust on võimalik hoida tööandjatele vajalikul tasemel koostöös valdkonna välispartneritega. Minu hinnangul on teaduse tegemiseks koondumine hädavajalik, sõltumata asutusest,” leiab Kannus.
Pigem föderatsiooni suunas
Palvele leida ühinemise kohta kohe pooltargumente vastab Helle Noorväli, et põhjaliku analüüsita on neid raske välja tuua. Ehk tasub nimetada välislektorite kasutusvõimaluste avardumist ja rakendusuuringutes osalemist.
„Kuid päris kindlasti on vastuargumente tunduvalt rohkem kui pooltargumente,” arvab Noorväli ja loodab, et raport ärgitab inimesi diskuteerima, milliste oskuste ja teadmistega lõpetanuid meie tööturg vajab ja kes on võimelised neid vajadusi rahuldama.
„Olen optimist ja arvan, et nii suurt ja kõikehõlmavat reformi ainult ühinemise pärast ei tehta. Loodan tervele mõistusele,” lausub ka Vallo Nuust. „Dokument peaks olema diskussiooni algatus, mitte lõplik ettepanek. Pakutav muutus on ju kardinaalne ja massiivne.”
Rakenduskõrgkoolid on omakeskis selle temaatikaga ka varem tegelnud. Mullu kevadel valmis raport „Rakenduskõrgharidus Euroopa kõrgharidusruumis: väljundid, institutsioonid ja toimemudelid 2020”, mis esitati ka HTM-ile.
„Tegelesime teist tüüpi konsolideerumisplaanidega, pigem hariduse tüübi järgi. Vaatlesime Euroopa kogemust ning arutasime koostööd,” ütleb Nuust. „Analüüsisime mitmeid variante, lõpuks leidsime, et kõige mõistlikum tulevikustsenaarium on rakenduskõrgkoolide lõdvalt seotud konföderatsioon. Seda on mitmel pool Euroopas. Katusorganisatsiooni all on suhteliselt iseseisvad üksused, mida juhib ümarlaud.”
—
Mida raportist esile tõstate?
Anneli Kannus
Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor
Ingliskeelne õpe ehk eesti keele säilimise ning välistudengite arvu tasakaal – palju räägitud ja ammu põhimõttelist otsust vajav valdkond. Kui saaks ometi selgeks räägitud! IT-tugi haridussüsteemile on ammu ajale jalgu jäänud. Hädavajalikud on ühised infosüsteemid, mida riik haldaks ja mille tulemeid oleks võimalik kõigil kasutada.
Eesti ja Soome regulaarne ja selgelt riiklikult eesmärgistatud ühistegevus annaks kindlasti palju mõtteainet ja võimaldaks arenguhüpet.
Ootasin pisut sügavamat süvenemist rakenduskõrghariduse temaatikasse. Unustatud on lennuakadeemia ning ilmselt pole sisekaitseakadeemia ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste temaatikat käsitletud põhjusel, et nad pole HTM-i haldusalas. Samas võiks selle aspekti analüüs tekitada küsimuse: ehk peaks just rakenduskõrgkoolid paigutama vastava valdkonna ministeeriumite haldusalasse? Näiteks tervishoiukõrgkoolid sotsiaalministeeriumi omasse, see võimaldaks lahendada palju praktika korraldamise ja tööturu vajadustega seotud probleeme, mida ei lahenda liitumine mõne teise kõrgkooliga.
—
Kuidas suhtute võimalikku struktuurimuutusse?
Volli Kalm
TÜ rektor
Struktuurimuutuste asemel peaks esmalt keskenduma raportis sõnastatud põhieesmärgile – vaja on tõsta kõrghariduse ja teaduse kvaliteeti ning konkurentsivõimet avatud maailmas. Selle eesmärgiga saab ainult nõus olla. Diskuteerida võib ja diskuteerima peab tegevuse üle, mida selleks ette pannakse. Soovitatud muutused on ainult üks osa raportis pakutud tegevusest piiratud ressursi (inimesed, raha, infrastruktuur) koondamiseks ja senisest tõhusamaks kasutamiseks. Sama üldeesmärki kannavad soovitused vähendada õppetöö dubleerimist, tõsta teaduse baasrahastust, ühiselt vahendada ülikoolide teadustulemusi ettevõtlusse ja tööstusse, luua sihtotstarbelised stipendiumid. Pakutud struktuurimuutused on üldeesmärki silmas pidades mõistetavad ja enamasti ka vajalikud, kui analüüsist just vastupidine ei selgu. Hoolimata tõsiasjast, et ühendatavatena pakutud asutustes on palju väga hea tasemega akadeemilisi töötajaid, on võimalike ühendamistega seoses ülikoolidel esialgu ainult palju tööd ja muret. Aga meil on selliste protsessidega pikk ja lõpptulemusena positiivne kogemuspagas. Eri aegadel ülikooliga ühinenud asutused jätkavad ülikooli koosseisus silmapaistvalt heal akadeemilisel tasemel sisuga.
—
Tiit Land
TLÜ rektor
Meil on teiste Tallinna kesklinnas tegutsevate avalik-õiguslike ülikoolidega head koostöösidemed, käsil on ühisõppekavade väljatöötamine. Samas pole mitme õppeasutusega, keda lõppraport meiega ühes keskuses näeb, sel teemal kordagi juttu olnud.
Enne edasiste otsuste tegemist tuleb asjaosalised kokku kutsuda. On ju eduka liitumise eeldus ühine selge arusaam, milleks liitutakse, mis paremaks muutub, aga ka valmisolek rasketeks otsusteks – seda on näidanud just lõppevad struktuurimuudatused TLÜ-s.
Meie muudatuste sihid kattuvad suures osas raportis toodutega: 1. septembrist alustab senise 23 asemel tegevust kuus suurt ülikooli fookusvaldkondadele tuginevat instituuti, jätkavad kolledžid Haapsalus ja Rakveres. Nii soovime vähendada dubleerimist ülikoolis, koondada ressursse ning arendada interdistsiplinaarseid tulevikku suunatud erialasid. Muuhulgas arendame uut, terve ja jätkusuutliku eluviisi fookusvaldkonda, mille puhul eeldame koostööd teiste tervise valdkonna teadus- ja õppeasutustega.
—
Jaak Aaviksoo
TTÜ rektor
On selge, et Eesti kõrgharidus ja teadus vajavad jätkuvaid muutusi, kui soovime olla konkurentsivõimelised ja pakkuda oma üliõpilastele parimat haridust. Ega meil õieti valikut olegi – elame avatud maailmas ja kui kohalik tase ei rahulda, minnakse mujale. Oki paljude ekspertide arvamustele tuginev raport on andnud asjakohaseid soovitusi, mida tuleb tõsiselt kaaluda ja TTÜ kavatseb seda teha. Samas pole struktuurimuutused mitte eesmärk, vaid vahend tulemuseni jõudmiseks: kuratoorium näeb TTÜ-d usaldusväärse partnerina Põhjamaade tehnikaülikoolide peres. Seega eeldavad muutused nende kogemusest õppimist ja nõudmiste taseme ühitamist. Sellest sihist pole võimalik taganeda. TTÜ, aga ka meie partnerid väljaspool ülikooli võivad vaid võita sisemistest ümberkorraldustest ja võimalikust liitumisest teiste asutustega, mis kasvatavad teaduse, hariduse ning ühiskonna koostööd ja kvaliteeti. Muutusi ei tule karta – targalt juhitud muutused on tuleviku edu tagatis.
—
Mart Kalm
EKA rektor
Koondumine suurematesse ülikoolidesse on rahvusvaheline tendents, sageli liituvad kunsti-, disaini- ja arhitektuurikoolid. Tillukeses Eestis on see protsess juba Stalini ajal läbitud, kui loodi ERKI. Järgmine aste oleks ehk EKA ja EMTA liitumine, kuid tehnokraatlikus võtmes kirjutatud Oki raport nii vähesega ei lepi. Seal on mõistlik suhteliselt sarnaste EMTA ja EKA ühtemoodi käsitamine ja kui tuleb suurega liituda, siis TLÜ oleks kõige mõistlikumaid valikuid. Samas paneb liitumisettepanekuis kulmu kergitama, et TLÜ-ga nähakse ette liita Tartu tervishoiu kõrgkool, samas kui Tartu kõrgem kunstikool ei peaks jagama EKA saatust, vaid ühinema TÜ-ga.
EKA peab kõigepealt taastama oma normaalse õpikeskkonna uue õppehoone näol ja kui õpirahu käes, saab edasisele arengule mõelda. Kunstiharidus on kulukas, rühmad on väikesed, palju individuaaljuhendamist ning sajapäiselt saab ainult filosoofia ja kunstiajaloo loenguid anda. Kuid neiski ainetes jagame seminarideks üliõpilased väikestesse rühmadesse, et igaüks sõna saaks. Ühinemisega võib saavutada säästu halduskuludes, kuid õppetöö kvaliteet ei tohi langeda.
—
Peep Lassmann
EMTA rektor
Paljude soovitustega saab ainult nõus olla. Samas torkab silma, et raport, mis on täielikult teaduse- ja tehnoloogiakeskne, mainib kaunite kunstide kõrgharidust ainult lõigus, mis käsitleb ülikoolide liitmist.
Kõrghariduse ja teaduse koondamist kolme keskusse põhjendatakse väiksemate rakenduskõrgkoolide ja teadusasutuste konkurentsivõime ja majandusliku jätkusuutlikkuse puudumisega.
Ma ei leia, et saab silma pilgutamata teha üldistusi ka väikeste ülikoolide võimekuse kohta.
EMTA seisab majanduslikult kindlalt jalul ja on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline (välisüliõpilaste osakaal 16%, neist 70% EL-i ja OECD maadest). EMTA kui etenduskunstide õpetamise eest vastutav ülikool leiab, et neli ülikooli (EMTA, TLÜ BFM, TÜ VKA, EKA stsenograafia), kus toimub õppetöö selles vallas, peaksid tegema rohkem koostööd. Tekkima peaks vähem või rohkem formaalne, aga koostöölepingutega kaetud võrgustik, mille raames saaks korraldada üksikülikoolidele eri põhjustel üle jõu käivaid suuremaid loomingulisi projekte.
“Paraku on nad [välismaal käinud haridusjuhid] näinud, et organisatsioonikultuuri pole õnnestunud ühtlustada ega ka majanduslikku efekti saavutada asutustes, mis asuvad teineteisest enam kui tunnise autosõidu kaugusel.”
Muuseas, see puudutab sellist rakenduskõrgkooli nagu Siseakadeemia, mille struktuur on täielik logistiline katastroof: õppejõude veetakse autode ja bussidega Piritalt (Tallinnas) Väike-Maarjasse (idas), Murastesse (läänes) ja Paikusele (lõunas). See oleks suur kokkuhoid, kui suudaks Tallinna lähistel need neli punkti kokku liita. Paraku on mitmed keskused juba välja ehitatud sinna, kuhu nad ehitati.
Muus osas nõustun nendega, kes näevad selles raportis eelkõige soovi raha kokku hoida, formaalselt liites asju, mis ehk kokku ei sobi.
Kui nüüd tuua aga näide spordist, siis tippsaavutusi rahvusvahelistel võistustel ei maksa nii väga oodata, kui koonerdatakse püramiidi alusega ja ei finantseerita kõigepealt masside tervisesporti ja koolilaste spordiringe.
Sama ka haridusega: lõigates ära püramiidi aluse, mis neelab raha, ning jättes alles vaid need, kes on juba rahvusvaheliselt tippu jõudnud – see on sama hea, kui finantseerida males ainult Jaan Ehlvestit ja jätta kõik teised finantseeringust ilma.