Sõdur sõtta või põgenik perre?

11. sept. 2015 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Süüria kodusõda ja vennatapp on statistiliste näitajate, nagu lahingutes langenud ja muidu tapetud või siis ametliku staatusega põgenike ning oma elupaigast lahkuma sunnitud inimeste arv, ammu ületanud selle, mis paarkümmend aastat tagasi toimus Balkanil endise sotsialistliku Jugoslaavia sundkooselu lõpetada püüdnud rahvaste vahel. Bosnias hukkus sõja-aastail 1992−1995 ligikaudu 100 000 inimest, Süüria inim­ohvrite arv ületab ÜRO hinnangul praegu 300 000 hinge, sõjapõgenike (kellest enam kui pooled on nooremad kui 18 aastat) hulk aga neli miljonit.

Balkani sõjad toimusid geograafiliselt Euroopas ning lõputult polnud seda võimalik ignoreerida, mis sest, et nii Euroopa organid kui ka NATO venitasid viimase võimaluseni. Kui aga lõpuks sekkuti, sh õhulöökidega, tuli ka lahendus. Lääne toimekus sai osaliselt võimalikuks ka Venemaa nõrkuse ja tegevusetuse tõttu − Moskva ei leidnud viise, kuidas Lääne edenemist Lõuna-Euroopas takistada.

Süüria on teadagi kaugel ja Euroopa Liit sinna laieneda ei kavatse. Aga igaüks, kes faktidele silma vaatab, peab ju mõistma, et tervet Euroopat haaranud põgenikeküsimuse lahendus ei ole pagulaskeskustes, sise- või ka välispiiride tugevamas kontrollis, vaid ikka ja ainult kodusõja lõpetamises.

Täpselt nagu Bosniaski, kus mõne aastaga pärast relvakonflikti lõppu õnnestus koju tagasi saata valdav osa ligi 1,2 miljonist pagulasest, kellest enamik ei suutnud pääseda kaugemale naaberaladest Horvaatias, Serbias ja mujal, õnnelikumad aga said sõja möödumist oodata Saksamaal, Rootsis ja Austrias, kust tagasi tuldi Volkswagen Golfi ja kopsaka lahkumishüvitisega.

Kodusõdade lõpetamiseks on kaks moodust. Esimene on passiivne pealtvaatamine lootuses, et vaenupooled lasevad teineteist lõpuni verest tühjaks ja sõda raugeb sõdurite defitsiidi tõttu. Teine variant on väline sekkumine.

Vahelduva edu või edutusega on jõudu omav läänemaailm seda kasutanud nii Aasias kui ka Aafrikas. Sekkumine Süürias jäi siis, kui selleks õige aeg oli, napilt ära, põhjuseks eeskätt Ühendkuningriigi peaministri David Cameroni peataolek ning selle olukorra sisepoliitiline ärakasutamine USA presidendi Barack Obama poolt. Küllap nad oma valeotsuseid nüüd kibedasti kahetsevad, aga olles oma avalike lubaduste ohvrid, vaevalt et kiiresti tegutsevad.

Kui pagulaskriis Euroopas veel järsu astme võrra ei süvene ega hakka otsapidi USA presidendivalimiste teemaks muutuma, võib karta, et tarvilikku sõjalist sekkumist ei tule enne aastat 2017 USA järgmise presidendi ja ülemjuhataja käe all, olgu selleks siis vabariiklane või demokraat, mees või naine.

Kui sõjaliselt sekkutakse – ja varem või hiljem see juhtub –, on ka meil ehk Eestil selles oma osa mängida. Ühtki muud sõjavõimelist kooslust peale NATO maailmas pole ning meie selle liikmena tõenäoliselt ei saa valida vabadust, kas osaleda või mitte. Formaalselt on kõik sõjalised välismissioonid lähetatud riigikogu otsusega, ehkki vähemasti Iraaki mineku algpõhjused ja õigustused pärinesid kaugelt ja kõrgelt ning osutusid hiljem osaliselt valedeks.

Kuigi julgeolek oli kevadiste valimiste üks põhiteemasid, Süürias rahu nimel sõdimine ses kontekstis jutuks ei tulnud. Nüüd peaks tulema ja kena oleks võimalikult vara kuulda valitsuse seisukohta, miks ka mitte selget rahvusvahelist initsiatiivi. Meil on majanduspragmaatikute valitsus ning arvutada armastava peaministri ees on ju lihtne rehkendus. Kumb läheb Eestile kokku rohkem maksma: kas pagulaste pikemaajaline võõrustamine korrutatuna sellega kaasneva sotsiaalse stressi kasvuga või siis sama kestusega sõjaline välismissioon näiteks kompaniisuuruse üksusega, kuulus Afganistani laagrisaun kaasa arvatud? Võrreldavad lõppsummad peavad loomulikult arvesse võtma ka mainekujunduslikke aspekte, valiku, kas Eesti riskib määrida oma „väärtuspõhise riigi” rinnaesist ränkade vihakuritegudega või siis hoopis laseb seda dekoreerida ordenitega vastutustundliku panustamise eest.

Et Eesti kaitseväel endiselt pole ei lennukikandjaid ega lennukeid, siis õhurünnakutesse me taas panustada ei saa ja meie üksuste osaks jääks saabastega kõrbeliivas sahistamine. See pole kuskil päris ohutu olnud. Süüria on küll ilmselt Afganistanist hoopis hõredamalt mineeritud (kui üldse), kuid enesetapjaid pommiautoga leidub seal küllap piisavalt.

Sõttamineku poolt peaksid erilise innuga olema need poliitilised jõud, kelle arvates sõjapõgenike saabumine Eestisse tähendab eksistentsiaalset ehk eluohtu Eesti põliselanikele. Seega on siin valida, kas riskeerida vabatahtlikult ja raha eest sõdivate Eesti sõjaprofessionaalide eludega kaugel maal või süütute ja kaitsetute tsiviilelanike omadega kodus.

Nagu kõik vastutavad ametiisikud kinnitavad, on pikaajaliselt töötav lahendus pagulasprobleemile ikka ja ainult rahu põgenike kodumaal. Niisiis, kas väärime Süüriasse sõttamineku küsimuses avalikku arutelu ja kaalutletud otsustamist või juhtub valitsusel, nagu tavaliselt, et vältimatu otsus tehakse viimasel hetkel, kiirustades ja kolinaga?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!