Suvine saak lasteraamaturannast
Kuigi suvi on Maarjamaal valdavalt puhkamise aeg, on viimastel kuudel tulnud raamatusõprade rõõmuks välja hulk uusi toredaid laste- ja noorteraamatuid nii kodu- kui ka välismaistelt autoritelt.
Kodumaised klassikud
Alustada tasub juba kodumaisteks klassikuteks kujunenud lastekirjanikest ning mainida nii Heljo Männi Ole lugude kolmandat osa „Tee tarkuseteradega” kui ka Aino Perviku jutukogu „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid”, mis mõlemad viivad lapse vanameisterlikult rahuliku pedagoogikaga elus oluliste teemade juurde – üks inimese, teine asjade hinge kaudu – ning sisaldavad soojust ja headust, mida jagub ka lugejale.
Mänd käsitleb ühe Ole-nimelise poisi kasvamist ning viib lugeja temaga koos läbi lasteaia- („Tuulehunt”, 2013) ja kooliajast („Sammaldunud auto”, 2014), pidades kolmandas osas lugejat juba nii edasijõudnuks, et tutvustada talle inimsuhteid ning juhtida läbi sellisest keerulisest eluperioodist nagu vanemate lahutus, millega tänapäeval nii mõnigi väike lugeja paraku rinda peab pistma. Kohati pisut kurvameelset alatooni parandavad põiked kooliellu ning vendadevahelisse vägikaikavedamisse. Männi raamatus on eriti tajuda kirjutaja aastakümnetepikkust kogemust n-ö alushariva kirjanduse koostamisel, nii et juttu tehakse tähtede õppimisest, ema aitamisest, sõnamängudest – nii sujuvalt, et see ei mõju sugugi õpetusena, vaid elu enesestmõistetava osana.
Perviku vastse jutukogu lood on seevastu mõeldud pisut noorematele ja meenutavad asjade hingeelu kirjeldamisega mõneti Andrus Kivirähki kevadel laineid löönud lastejutukogu „Karneval ja kartulisalat”. On aga siiski sellest märgatavalt eristuv kirjutaja elukogemuse poolest, mis on harjunud peitma ridade vahele rohkem kasvatuslikke killukesi ja keskenduma sõnumile. Nii räägivad lood näiteks seebist ja hambaharjast, padjast ja prillidest, tassist ja toolidest, kohvrist ja kivist, kellel kõigil on hing, milles oma mured ja igatsused.
Mõnes loos on olmeesemed aga kõrvale heidetud ja autor hüppab pisut kaugemale ning võtab appi oma krutskilise keelemeele, mis on enamiku eestlaste sõnavara rikastanud näiteks väljendiga „Kunksmoor”. Seal võiksid edaspidi kasutust leida ka „Tupstukk” ja „Trimmel-Tramps”, mis on kahtlemata selle raamatu vahvaimad väljamõeldised-tegelased.
Kui Heljo Männi raamatut ilmestavad Kamille Saabre akvarelsed voogavad figuurid, siis Aino Perviku jutukogu tegelastele on raamatus visuaalse kuju andnud lapsemeelse stiiliga Ulla Saar, kelle koos Kätlin Vainolaga loodud raamat „Lift” mullu pärast Eestis tunnustamist ka Frankfurdis maailma parimate lasteraamatute hulka valiti.
Loorberitele puhkama jäänud ei ole aga ka viimasel ajal kodumaiseltki kõrgelt hinnatud lastekirjanik ja luuletaja Leelo Tungal. Tema ja eesti ühe kahtlemata kaunimate piltide autorist lasteraamatute illustraatori Catherine Zaripi koostöös on sündinud südamlik lugu „Jänesepoeg otsib sõpra”. Kui esmalt tundub, et vanemate töö tõttu kodust eemale kolinud jänesepoeg Joosepil ei ole uues elukohas sõpru leida teab mis lihtne, siis lapselik siirus ja usk headusse aitavad alati. Tore on raamatu puänt: kui ema lõpuks Joosepi – kes endale omal käel juba sõpru leidma on hakanud ja nendega matkale mineku kokku on leppinud – eakaaslastega kokkusaamiseks lasteaeda viib, ilmneb, et seal ootab ees kogu matkaseltskond. Ja nagu ikka, võtab Leelo Tungal oma raamatuisse mõne väikese vimka otse elust – seekord leiab äratundmisrõõmu nii mõnigi, kes lapseeas tavatses vahel igavusest toru võtta ja suvalistele numbritele helistada.
Oma osa lastekirjandusse on suvel andnud ka noorem generatsioon eesti lastekirjanikke. Nii väärib väikelastekirjanduse vallas mainimist Piret Raua „Emili ja oi kui palju asju”, mis on omamoodi järg „Emma roosadele asjadele”, seda nii sisu kui ka vormi poolest. Emma raamat andis mõista, et peavoolus kehtestatud väärtused ei ole kohustuslikud ja vahel tasub nende küsitavuse üle mõelda, sama sõnum koorub sellestki raamatust, mis püstitab teema ja ärgitab mõtlema selle üle, kas tänapäeva ühiskonna asjadekultus on ikka vältimatu väärtus.
Välismaised loomalood
Värsketest välismaistest lasteraamatutest tasub välja tuua saksa lastekirjaniku Janoschi tiigri ja karu sarja uut osa „„Ma teen su terveks,” ütles karu”, mis on eesti keeles ilmunutest järjekorras juba viies. Kui sari sai alguse tiigri ja karu rännakutest ning on kulgenud läbi kirja kirjutamise, liikluse ja aardeotsimise, siis seekord vaadeldakse haige olemist.
Kui tiigri ja karu iseenesestki ilmne sõpruse tähtsuse rõhutamine kõrvale jätta, on Janoschi iseärasuseks sügavmõttelisus, mida kiirel ja pealiskaudsel sirvimisel tabada ei pruugi. Eks lastekirjanduse kullaterad on ju ikka olnud need, mis viivad sinna kuhugi, kaugele ja sügavale, mida seletadagi ei oska ning kust tagasi tulles oled rikkam millegi võrra, mida sõnadesse panna on raske, aga mis mõjutab maailmapilti määratul moel. Nii on ka karu ja tiigriga, kelleta meie lastekirjandus oleks hulga vaesem.
Tekstiliselt veel napim ja selle järgi justkui kõige väiksematele mõeldud, aga teisalt täiesti vanuseülene raamat on Nicholas Oldlandi „Suur karu kalli”, mis on – NB! – tõlgitud Rocca al Mare kooli 5. klassi laste inglise keele tunnis. Ülimalt lihtne, geniaalne ja naljakas lugu karust, kellele meeldib kallistada. Ja metsa raiuma tulnud mehest. See oli sel suvel üks minu nelja-aastase poja konkurentsitu lemmik, mis pühkis lasteaiapäevajärgse pahaendelise tuju kõigile ootamatult hetkega ja mille lugemise järel teineteise kallistamine oli iseenesestmõistetavam kui elu ise. Muide, nii tiigri ja karu lood kui ka kõnealune jutuke andsid koolieelikule koheselt alust rollimängudeks, mida kodumaiste jutukogude puhul ei tekkinud.
Värsisõprade – eriti nende, kellele on juba tuttavad Grühvel ja Lohe Zog – rõõmuks on verivärskelt ilmunud järjekordne Julia Donaldssoni ja Axel Scheffleri tubli koostöö tulem. Nagu raamatu vanemadki vennad, räägib vastne „Tigu ja vaal” õpetliku iva ja pisut üllatusliku puändiga loo sõprusest ja üksteise aitamisest ning paelub pildikeelega ka neid, kes värsse nii väga ei armastagi. Üks väike kuulaja püüdis näiteks lugeja tähelepanu tekstiridadelt kõrvale juhtida, nõudes pildile osutades: „Ei, ära seda loe. Loe seda. Räägi seda, mis siin on!” Sellest saite aru, et pildid on siin tõesti vägevad, eks. Aga ka tekst on ses raamatus piltidega nii tihedalt seotud, et varem või hiljem sai sellest aru kuulajagi. Ja järgmisel päeval raamatust möödudes tegi sellele vargsi pai. Muide, kui kevadel mainisin Päikest ja Pilve koerasõbraliku kirjastusena, siis nüüd on ka Draakon ja Kuu end tõestanud tõelise loomaarmastajana – alustades „Väikesest linnust”, läbi „Rööviku” ning „Teo ja vaalani”.
Ja kui karud, tiigrid ja vaalad juba läbi loetud, leiab lisa ka kevadel tutvustatud koeralugudele. Nimelt on Kadi-Riin Haasma tõlkinud Egmonti kirjastusele Kajsa Gordani toreda pildiraamatu „Väikese Bosse lood”, mis räägib koerapoisist, kes läheb kõigepealt esmakordselt elus koerahoidu, mida ta natuke muidugi kardab, aga kust leiab lõpuks endale toredad sõbrad; seejärel oma perenaise Britaga reisile Indiasse ning lõpuks jääb mõneks ajaks hoida vanaisa juurde, kellel on kass. Seiklusi ja lõbu leiab raamatust kindlasti, aga eriti esimene lugu võib pakkuda äratundmist nii mõnelegi alles lasteaiaga harjuvale põnnile.
Alumistele klassidele
Koolilastele mõeldust kõneldes on suur rõõm tõdeda, et kodumaine kirjanduspõld ei kiratse: nii nagu Mänd, Pervik ja Tungal vapralt oma vagusid edasi veavad, püsivad kindlalt põllul ka veidi värskemad, aga siiski juba igati tuntud ja hinnatud tulijad, nagu Kadri Hinrikus, Ilmar Tomusk ja Juhani Püttsepp – igaühel neist on sel sügisel kooliraamaturiiulile panna üks värske ja väärt vili.
Kadri Hinrikuse „Taaniel Teine” on suure hingesoojusega kirjutatud raamat, mida lugedes üks silm nutab, teine naerab. Hinrikusel ongi erakordne anne kirjutada rasketest aktuaalsetest teemadest nii, et need ei mõju nukralt ega ka naeruvääristavalt, pigem teadvustuvad südamliku huumori abil.
Nii on ka vanaisa juures elava koolipoisi Taanieli puhul, kelle vanemad töötavad välismaal ja on kättesaadavad ainult õhtuti Skype’i kaudu. Vanaisaga, kelle mälu pole alati see, mis varem, on muidugi vahva, aga vahel mängib elu meestele ka natuke mäkra. Ja muidugi peab Taaniel käima koolis, kus esialgu võib aimata midagi kiusamise taolist, mis aga siiski sujuvalt üsna normaalseks koolilaste käitumiseks kujuneb.
Hinrikus on imetlust väärt. Ta paneb lugeja kohati vaikselt naeru kõhistama. Isegi siis, kui puänt on juba aimatav, näiteks kui emale Rootsi saadetava paki sisse satub ülehomme vaja oleva peokleidi asemel Taanielile vastselt aktuseks ostetud viigipüksid, kui lapsed porisel jõekaldal piknikut peavad või lihtsalt eheda kirjeldusega kaootilisest lihavõtteetendusest. Ta suudab mängleva kergusega panna vanaisa tütrepojaga nii seepi keetma kui ka talle arvutimänge õpetama; tunnistada, et ka vana mees võib herilasi karta; või tuua lasteraamatusse väljendi, mida just heaks tooniks ei peeta – aga teha seda nii, et see kõik mõjub – absoluutselt loomulikult ja lisaks veel nii kaasakiskuvalt, et raamatut ei saa käest panna enne, kui see läbi saab.
Ilmar Tomusk ei vaja ilmselt tutvustamist ei õpilastele ega õpetajatele. Valituna viimasel aastal raamatukogudes parimaks autoriks esimeste poolt, on oodata, et suure tõenäosusega sekundeerivad tänavu ka viimased. Nimelt on seni rohkem laste krimkaautorina tuntust kogunud Tomusk saanud maha ühe säärase teosega, et tõtt-öelda ei teagi, kas peaks seda soovitama õpilastele või õpetajatele. Üks on kindel – äratundmisrõõmu leiavad sealt mõlemad.
„Digipöörane kool” on raamat sellest, kuidas ühe kooli direktor tahab kangesti, et tema asutus oleks esimene tõelise digikooli lipulaev. See ei olegi niivõrd tema suur unistus, kui lihtsalt sülle kukkunud võimalus. Nimelt ostavad jaapanlased kooli arvutipargi oma muuseumi jaoks ära ja iidsed masinad on väärt nii palju, et vastu kingitakse rohkem, kui keegi tahta oskab: direktor näeb oma kabinetist kooli kõiki ruume, avaaktus peetakse digitaalselt, esimese klassi lastele kingitakse aabitsa asemel tahvelarvuti – kõlab kahtlemata nii mõnegi jaoks nagu unistus. Ainult et direktor ei tea digimaailmast suurt midagi. Ja mis juhtub siis, kui koolis hakkab kehtima nõue, et kõigis tundides tuleb kasutada internetti, ning direktor püüab olukorda kontrollida Facebooki kaudu, kus millegipärast temaga keegi sõber ei taha olla, nii et ta peab kehastuma naaberkooli abituriendineiuks ja looma varikonto … Seda kõike tasub lugeda nii õpilastel kui õpetajatel. Tõsimeeli. Nalja saab.
Tomuski suur pluss on oskus kirjutada haaravalt ja ühtaegu humoorikalt, aga kahtlemata ka tema armastus ja austus füüsika, filosoofia, keele ja kirjanduse vastu. Ehk see kõik kokku ongi see, mis teeb Tomuskist ühtaegu paljude õpilaste lemmikkirjaniku ja samas kirjaniku, kes suudab ja oskab õhutada austust ja armastust raamatute vastu ei rohkem ega vähem kui oma lugude kaudu, mis väärtustavad raamatuid nii otse kui ka kaude, aga ilma liigse paatose või manitsemiseta, mis koolilapsi muidu eemale võiks tõugata.
Juba mullu ja tunamullu tegi lastekirjanduse radadel ilma bioloogiharidusega Juhani Püttsepp – esmalt oma raamatuga „Tsss… Kuula!”, seejärel tulid „Mees, kes puutus põtra” ja „Liulood”. Tõsi, need ei olnud tal kaugeltki esimesed raamatud, lihtsalt ajas üha paremaks muutunud looming. Tänavu on looduslembene Püttsepp astunud sammu edasi ja kirjutanud natuke vanematele.
„Gibraltari laevakoerte ühingu” peategelane on mõistagi koer, kahtlase nimega Saku. Aga mitte ainult. Võtmetegelane on pigem maalt pärit koolipoiss Anton, kes elab linnas vanaema juures. Ja värvikaid tegelasi on selles teoses oi kui palju. Paljudest teistest varem ja hiljem lettidele jõudnud koeralugudest eristub teos mõnevõrra oma tegevuspaiga ja tegelaskonna poolest, mis annab nn põhiliini kõrval eripärase ülevaate ühe maja elanikest. Siinne hästi välja joonistatud tegelaskond ei ole päris tavapärane paneel- või eramaja kontingent. Pigem nn piirialal puuküttega kipakas puumajas elav seltskond, kes kaldub kord ühele, kord teisele poole nähtamatut piiri – mõni käib hommikul turul müümas, teine on segatud kioskiröövi. Nende teed kord ristuvad, kord eemalduvad, aga hea süda ei puudu vist kellelgi. Veel pälvib raamatus tähelepanu pisut erandlik (või ka heas mõttes vanamoodne, oma lapsepõlve raamatuid meenutav) peatükkide märkimise stiil. Nimelt on peatükid pärast kaldkirjas sissejuhatavat lõiku jagatud alapeatükkideks mitte numbrite, vaid tähtede abil, mis lugemist kuidagi hoogustab.
Viimati käsitletud raamatute puhul tuleb tähele panna illustratsioone. Kõik kolm kirjutajat on jäänud truuks oma kauaaegsetele koostööpartneritele ehk Kadri Hinrikuse raamatu on illustreerinud Anu Kalm, Ilmar Tomuski oma Hillar Mets ning Juhani Püttsepale joonistanud pildid Marja-Liisa Plats. Kõik need kolm on head näited sellest, milline peaks olema üks nn üleminekuraamat ehk koolilapse teos, millega juhatada mudilane pildiraamatute juurest täiskasvanute tekstimaailma. Igaühes neist on pildid. Ja justkui kokkulepitult mustvalged pliiatsijoonised, mis ometi illustreerivad teksti nii hästi ja piisavalt, et olen üsna veendunud – see vene keelt kõnelev umbes kümneaastane tütarlaps, kes sõitis minu kõrval bussiga Lasnamäelt Õismäele, läheb nüüd raamatukogust küsima, kas Püttsepa raamatut tõesti veel tema emakeelde tõlgitud ei ole. Ma oleks hirmsasti tahtnud teada, milline lugu tekkis tema peas nende piltide põhjal, mida ta minu lugemise kõrvalt terve tee varjamatult kiikas.
Kui aga igatseda krimkasid, siis siin võib pakkuda väikest vaheldust või võrdlust Tomuskile Allar Sooneste poolt hiljuti eesti keelde tõlgitud rootsi kirjaniku Anna Holmström Degermani raamat „Nohik Niilusel”, mis viib lugeja Egiptusse (mis usutavasti on paljudele Eesti kooliõpilastele tuttav paik) ning pakub närvikõdi ka ühe kriminaalse loo lahendamisel, milles võtmeisikud on kaks koolipoissi – üks reisil oma emaga, teine isaga. Kas kõvemad krimkakirjutajad elavad siin- või sealpool lahte, jäägu juba lugeja otsustada.
Kõrgemale koolieale
On teada-tuntud fakt, et üle kümneaastaste raamaturiiulid kipuvad nii poes kui ka raamatukogudes äkitselt kokku kuivama. Nii on iga neile kirjutatud ja suunatud teos väärt tänulikku tähelepanu. Eriti kui ta on säärane, nagu näiteks Sarah Moore Fitzgeraldi „Lootuse õunakook”. Iiri kirjaniku ja psühholoogi teost on nimetatud mulluseks parimaks noorteromaaniks ja Riina Jesmini tõlkes on see lõpuks ka eesti keelde jõudnud.
Fitzgeraldi puhul ei ole niisama mainitud tema eriala. Olemata seda tagakaanelt lugenud, tajusin, et midagi selles raamatus on teistmoodi kui tavalistes noortekates. Mingi vaimutasand, oskus kirjutada keerulisest teemast nii, et selle keerulisus on emotsionaalselt tajutav ja endasse haarav, aga mitte ülemääraselt mõjutav ja masendav. Ja see on äärmiselt oluline raamatu juures, mis kirjutab sellest, kuidas mere äärest leitakse Oscari jalgratas ja vesi toob pinnale tema saapad. See ei ole kriminaalromaan ega fantaasiakirjandus, see on lugu meie keskelt. Lugu teismeliste tunnetest ja tundetusest, kasvamise keerukusest ja sellest, kui lihtne on kellegi elu mõne väikesest solvumisest alguse saanud pisiasjaga päriselt ära rikkuda. See on lugu, mis toob meelde selle, miks noorus tegelikult ei ole ilus aeg. Ja miks noored vajavad vahel rohkem toetust ja tähelepanu kui teised.
Kõigile
Kuigi tegelikult sobivad – ja mõnel juhul on lausa tungivalt soovitatavad – kõik lasteraamatud lugemiseks ka täiskasvanutele, sest sageli on sinna peidetud nüansse, millest eri vanuses lugejad hoopis erinevalt aru saavad, oli suures lasteraamatute kuhjas, mille ma viimastel kuudel läbi olen töötanud, kaks teost, mille ealise sihtgrupi kohta ma selget seisukohta võtta ei taha.
Esimene neist, Triin Soometsa „Hea ja kurja jutud” koos Anne Linnamägi pilkupüüdvate piltidega on täis filosoofilisi mõtisklusi, mis sobivad ühtaegu nii ettelugemiseks kui – mõned kahtlemata pisut rohkem – ise mõtisklemiseks. Meil juhtus nii, et kui lapsele unejutuks kaks esimest ära lugesin, kostis eemalt tööd tegeva isa spontaanne kommentaar: „Kihvtid lood!” Edasi läks nii, et kui kolmanda loo keskpaigas laps unne suikus, lugesin poolelioleva loo kõva häälega lõpuni, sest enesegi huvi oli juba piisavalt suur. Raamatu lõpupoole oli mul aga vargsi hoopiski hea meel, et poeg seekord nii ruttu uinus ja kõike ei kuulnud…
Selle raamatu tagakaanele on kirjutatud „10 mõistujuttu neile, kes on alustanud elu mõtte otsimist”. Ja umbes nii nendega ongi. Olgu see lugu kalast, kes kalamehe vabaks lasi, toolijalast, kes armus punastesse kingadesse, või puust, kes metsas uudishimust kõndima läks – igaühel on oma iva, mis paneb mõtlema selle üle, mis on tegelikult tähtis, kui kramplikult siin elus millestki kinni peaks hoidma ja kas äkki muretus ei ole sama mis õnnetus. Iga lugu on omamoodi, mõni kõnetab rohkem üht, teine teist, mõni sobib vanematele, mõni noorematele. Aga soovitan soojalt päris väikestele lastele ette lugemise eel need ise esmalt läbi lugeda. Muidu võib juhtuda, et edasistele küsimustele on raske vastuseid leida.
Teine teos, mille vanuselist sihtgruppi keeruline määrata, on Nobeli rahupreemia laureaadi, Guatemala inimõiguste eest seisva Rigoberta Menchú ja tema kirjanikust sõber Dante Liano.
Pisut meenutab see raamat lapsepõlvest pärit saja rahva lugusid, kuigi tegelikult räägib iga lugu siin autori lapsepõlvemaadest ja suguvõsa ajaloost, mitte ei ole rahvapärimus või muinasjutt. Kõik lood on kirjutatud rahulikus rütmis ja lihtsal moel ning on omavahel seotud. Lugedes jääb tunne, nagu istuksid lõkke ääres ja kuulaksid vanaisa vesteid – just nagu kirjutaja oma lood sisse juhatab. Teose näol ongi tegu autori kummardusega oma kodumaale ja rahvakillule. Tulemus aga viib siinse lugeja paikadesse, kuhu me tõenäoliselt muidu ei satuks, ning tutvustab kauge Guatemala pisikese külakese nimega Chimel kombeid ja tavasid ning ühe pere lugu.
Omaette lugemise selles raamatus moodustab tõlkija eessõna, mis on ühtaegu eraldiseisev ja täiendav lisalugemine. Ja mööda ei saa minna ka Eve Mahhovi illustratsioonidest, mis oma stiililt ja värvikirevuselt teiste siinsete teoste omadest täiesti erinevad.
Kuigi selle raamatu soovituses seisab 5–10-aastastele, julgen kinnitada, et siin on märksa rohkem märksa enamatele. Võtkem või lõik Mini-raamatu sissejuhatusest: „Ta saab teada, miks on inimesed ühtaegu sarnased ja erinevad; miks on mitut moodi loomad, taimed ja keeled kõik ühtmoodi vajalikud; ning miks proovida muuta asja ees, teist taga kellegi meelt, nime või südamesoovi, on sama vähe mõistlik kui sundida jõge suunda muutma…”
Selles loos ei ole kindlasti kõiki vahepeal ilmunud lasteraamatuid, vaid need, mis moel või teisel silma jäid, tähelepanu pälvisid ja soovitamist väärt tundusid. Mis ei tähenda, et teisi ei tasuks lugeda või need ei oleks väärt soovitust. Mõni neist ei pruukinud lihtsalt õigel ajal ja kohas silma jääda. Aga nii on ehk kellelgi kergem orienteeruda ses imelises oaasis, mille lastekirjanduse üha pikenevad riiulid moodustavad. Ja kus on nii kerge kaduma minna…
Mari Klein