Tagasi koolihoovi
Alanud on uus õppeaasta ja lapsed on istunud taas koolipinki. Nüüd on sobiv aeg pöörata tähelepanu kooli õppekeskkonnale ja selle varjatud võimalustele.
Laste eluviis on järjest istuvam. Igapäevaseks on kujunemas iseseisva liikumise asendumine vanemate suunatud tegevuse ja liikumisega avalikus ruumis. Pidevalt kiirustades sõidutatakse lapsi autoga kooli, trenni, huviringi ja sõprade juurde ning aina vähemaks jääb võimalust lihtsalt väljas viibida, kohtuda juhuslikult sõpradega tänaval või mänguplatsil. Vähene liikumine vabas õhus mõjutab laste tervist, tekitab stressi, pärsib keskendumisvõimet ja sotsiaalseid oskusi ning vähendab nende võimet märgata enda ümber toimuvat. Sellega kaasneb kõigile tuttav kooliväsimus, kus õppeainete omandamine on raskendatud ning tulemuslikkus pärsitud.
Pideva teleri ja arvuti taga istumise tagajärjel on lapsed võõrandunud loodusest. Automarke, rõivabrände ja suurkorporatsioonide nimesid tuntakse paremini kui näiteks kodumaiseid linnu- ja loomaliike. Richard Louv on selle aina rohkem leviva nähtuse nimetanud loodusdefitsiidi häireks. Seetõttu on oluline leevendada siseruumides ja arvuti taga viibimisega seotud kõrvalmõjusid ning luua lastele sobiv looduslähedane ja loominguline keskkond.
Võimalusterohked koolihoovid
Selleks pakuvad suurepäraseid võimalusi koolihoovid, mis Eestis on juba kümnendeid olnud kujundatud enam-vähem ühe standardi järgi ning kus olemasolevale ruumile pole lähenetud loominguliselt. Enamasti ümbritsevad koolimaju paar (asfaltkattega) staadioni ja mõni muruplats. Õpilastel on vähe valikuvariante kooli välisterritooriumil aja veetmiseks ja mitmesuguse, sealhulgas õppetööga seotud tegevuse harrastamiseks ja mänguliseks eneseväljenduseks. On koole, mille hoovid on pärast õppetunde õpilastele suletud, mistõttu lapsed on sageli ummikseisus: neil pole sobivat ruumi, kus pärast tunde eakohaselt aega veeta.
Kool ja selle ümbrus on territoorium, millega lastel on tihe side. Koolihoovid on hea võimalus luua lastele liikumisvõimalusi ja suurendada nende kehalist aktiivsust. Samuti on koolimaastik noortele oluline väärtuste ja turvatunde looja. Praegu pole veel tavaks arutleda lastega ruumiga seotud küsimuste üle. Samuti pole levinud noorte osalus neid ümbritseva ruumi planeerimisel. Häid näiteid laste ja noorte kaasamisest ruumi kavandamisel leiab aga piisavalt nii lähiriikidest, nagu Taani, Norra, Rootsi, Holland, Saksamaa, kui ka kaugemalt: USA-st, Austraaliast jne. Noorte kaasamist ja osalust ei peaks vaatama kui kohustust, vaid mõtlema, milliseid võimalusi ja väljundeid see planeerimisprotsessi lisab, sest lapsed on loovad ja koostööaltid. Lastes õpilastel kooliruumi ümberkujundamisel osaleda, suureneb ka nende soov ümbruskonnast hoolida ning selle muudatustes ja arengus kaasa rääkida. Laste osalus on ruumihariduse tähtis osa, mis annab noortele hea ja tugeva aluse ümbritseva ruumi tunnetamisel ja kujundamisel, samuti oskused kunagi planeerimises osalemiseks.
Koolihoovide integreerimine õppetundidesse
Koolihoovi ümberkavandamisega kaasnev tegevus on hõlpsalt integreeritav õppeprotsessi. Õpilased saavad osaleda juba koolihoovi planeerimise algstaadiumis. Kaarte ja fotosid kasutades õpitakse tundma enda kodukandi ajalugu ja geograafiat. Hilisemas etapis saab planeerimist integreerida arvutiõppega, kus õpilastel on võimalik GIS-programmide abil joonistada planeeritavad muudatused üles. Ruumimudelitega töötades saab õpilastele tutvustada eri materjale, struktuure, vorme ning arendada nende ruumilist ja loovat mõtlemist.
Koolihoovide rajamisel on oluline jälgida kohaliku ökoloogilise tasakaalu säilimise ja taaskasutuse põhimõtteid ning tutvustada neid õpilastele juba varakult. Näiteks tuleb selgitada jäätmekäitluse printsiipe ja korraldada üheskoos kooli prügimajandust. Rajades koolihoovi oma juurvilja- või viljapuuaia, on võimalik õue viia nii bioloogia- kui ka kodunduse tunnid. Kooliaedades saab aasta ringi jälgida taimede elutsüklit. Koolihoovides on võimalik edukalt läbi viia füüsika-, matemaatika- ja keskkonnaõpetuse tunde, samuti kirjanduse ja keeleõppega seotud tegevust.
Üheskoos koolihoovi kavandamine ja rajamine aitab kaasa riikliku õppekavaga ette nähtud üldpädevuste arendamisele. Koostegemine edendab sotsiaalset ja kodanikupädevust ning suhtluspädevust, planeerimine ja meeskonnatöö enesemääratluspädevust. Õuesõpe koolihoovis avardab ka laste üldist maailmapilti ning selle kaudu õpipädevust, matemaatika- ja loodusteaduste alast pädevust, samuti ettevõtlikkuspädevust.
Õppimise ajal õues viibimine muudab meeled avatumaks ning võimaldab saadud infot vastu võtta kuulamise, nägemise, kompamise, haistmise kaudu, kuid teravdab samal ajal tähelepanu ja õpetab looma seoseid looduses toimuva vahel.
Arendav risk
Ei tohi unustada, et lapsed armastavad spontaansust ja riskide võtmist. Kahjuks on lastel varasemast vähem võimalusi riskida ning mängides elus ette tulevaid situatsioone ja ohte kogeda. Riskide võtmine etendab lapse arengus aga väga olulist rolli. Koolihoovidesse võiks paigaldada ka mängulisemaid elemente, nagu puitskulptuurid ronimiseks ja turnimiseks, väiksemad veesilmad või hoopis põõsaslabürindid. Koolihoovi võiks mahtuda väike varjualune, kuhu on võimalik sajuse ilmaga eralduda ja seal õppetunde läbi viia või niisama puhata. Richard Phillips nimetab oma 2014. a uurimuses ruumi kui uudishimu tekitaja tähtsust. Oluline on kujundada koolihoovist keskkond, mis ergutaks laste uudishimu ning ärgitaks neid aina uusi küsimusi esitama.
Tänapäeval seisavad koolide spordiväljakud õhtuti ja pärast õppetööd tihti tühjana, seega ei kasutata neid piisavalt otstarbekalt. Lihtsate maastikukujunduse võtetega on võimalik muuta kooliümbrus kogu pere kooskäimise kohaks. Sagedane murekoht õpetajate ja lapsevanemate hulgas on aga koolihoovide turvalisus. Kardetakse vandaalide ja agressiivsete kampade kogunemisi, mistõttu parema meelega hoitakse kooliterritoorium pärast tunde lukus. Kahtlemata on see kartus põhjendatud, kuid et kindlustada koolihoovide korrashoid ja kaitsta neid võõraste eest, ei ole tingimata vaja hoove lukustada. Kaasates koolihoovide ümberkujundamisse lapsevanemad ja kohaliku kogukonna, saab tagada ka territooriumi hilisema korrashoiu. Koolihoovi ühine haldamine suurendab ühelt poolt koostegemis- ja õppevõimalusi vabas õhus, teisalt annab turvatunde. Koolihoovi pidevas kasutuses hoidmine näitab kutsumata külalistele, et hoovil hoitakse silma peal. Kui avalik ruum on lastele turvaline, väheneb lastevanematel vajadus pideva järelvalve järele, mis omakorda loob lastele suurema liikumis- ja tegevusvabaduse ning iseseisvuse.
Kõik eelnevalt nimetatud aspektid nõuavad kahtlemata põhjalikku analüüsi ning õpetajate, õpilaste, planeerijate, lastevanemate ja teiste osapoolte tihedat koostööd. Oluline on siiski mõista, et koolihoovide kujundamine noorte osalusel võimaldab kinnistada sealse koha identiteeti ning luua just konkreetsele koolile omane ruum. Andes ümbritsevale ruumile tähenduse loomingulist tegevuse kaudu, loovad noored endale isikupärase koha. Efektiivne ja loominguline ruumikasutus annab lastele ja noortele ühtlasi võimaluse mitmekülgseks arenguks
2015. aasta septembris toimub Linnalabori eestvedamisel teine üle-eestiline kooliõpilastele suunatud arhitektuurikonkurss „Minu unistuste koolihoov”, mis ootab õpilaste visioone põnevast ja mitmekülgsest koolihoovist. Loodetavasti ärgitab konkurss koolides hoovide teemat laiemalt arutama ja annab noortele hea väljundi oma ideede tutvustamiseks.
Lisainfot konkursi kohta leiab veebilehelt www.nooredarhitektid.ee.
Koolihoovi kujundamine on maastikukujundus vöi maastikuarhitektuur, mitte arhitektuur. Koolihoove kujundavad maastikukujundaja (landscape designer) vöi maastikuarhitekt. Arhitektidele ei saa sellist ülesannet anda, sest nad ei tunne taimi piisavalt.
Maastikuarhitektuur on arhitektuuri üks alaliigitus. Tähelepanelikul lugemisel on näha, et 2015 noorte arhitektuurikonkurss keskendubki maastikuarhitektuurile ja selle erinevatele lahendustele.