Tajuda seda, mis on õhus

18. sept. 2015 - Tajuda seda, mis on õhus kommenteerimine on välja lülitatud

On üks vana harjutus, mida noortele näitlejaõpilastele soovitatakse. Sõitke liinibussis, ütleb see harjutus, ja jälgige inimesi. Mitte üldiselt kõiki, vaid iga inimest konkreetselt. Millised käed, kuidas seisab, mis seljas, mis jalas, milline pilk, kuhu sõidab, kuidas ohkab või naeratab. Püüdke inimest jälgides aru saada, kes ta on. See on arheoloogi kujutlusvõimet eeldav detektiivitöö, mis nõuab süvenemist ja detailitaju. Ja kui olete välja mõelnud, kes teie jälgitav võiks olla, ära häbenege, tutvustage end kui näitlejat ja harjutust, mida te just tegite, ning küsige inimese käest, kas panite täppi. See on vaid üks harjutus, aga just tegelikkuse tunnetuslikult täpne tajumine võib olla näitlejate ülim ülesanne. Jälgida teisi selleks, et tajuda, mis on õhus, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad, kuidas täpselt just sel ajahetkel, sügise hakul 2015, ohkavad ja naeratavad. Et siis laval seda kõike väljendada. Selline töö.

Tavaliselt kirjutatakse näitlejatest ühekaupa. Küllap on nii ajakirjanduse jaoks lihtsam ja selgem, aga see ei ole sugugi see, kuidas asjad tegelikult on. Tõsi, enamasti on näitlejad üsna introvertsed inimesed – milleks veel väljaspool lava esineda –, aga tõeline ilu on siiski näitlejate ühtsuses. Teater NO99-s on näiteks algusest peale traditsioon, et iga etenduse eel peatutakse hetkeks ja vaadatakse üksteisele silma: mis inimesed need õigupoolest on, kellega ma täna lavale lähen, võõraste inimeste ette. See on riski jagamine. Niisamuti kohtuvad meie näitlejad pärast etendusi – ka see on traditsioon. Arutatakse, kuidas läks, täpsustatakse detaile. Keegi ei lähe lihtsalt peatumata koju. Tihedalt koos töötavate näitlejate vahel sünnib mingi energia, kiirühendus, nii nagu igasuguse sõpruskonna puhul. Aga teatris on selle ühise energia tekkimine ja hoidmine elukutse osa. Tekivad ühised naljad, sarnane maailmataju ja see ei jää vaid suitsunurka ja puhkehetke vestlustesse, vaid kandub lavale. Teatrites ei ole trupid aastaid palgal mitte vaid seepärast, et nii on kasulikum, vaid ka põhjusel, et iga kord iga näitlejaga uus leping sõlmida. Ehkki iga näitleja vaimulaad on erinev – ja mida erinevamad nad on, seda parem –, tunneb lavalekandunud ühise energia järgi ära ühe või teise teatri stiili.

Tihtilugu tekivad sel ühtsel kollektiivsel organismil ka tajud üheaegselt. Midagi on nagu õhus, midagi on näitlejate sisemiste radarite kinnipüütus just praegu sarnast. Sel sügisel tajub Teater NO99 radar, kui õhuke on purustavaid tunge vaos hoidev tsiviliseerituse membraan praegusel ajastul. Selle all pulbitseb ja tungleb miski sõnatu, millest annavad tunnistust nii ajalehtede veerud kui ka inimeste närvilisus igapäevaelus. Sellel kõigel ei ole veel nime, nagu ei ole ka veel nime Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi 17. oktoobril esietenduval lavastusel. Praegu on vaid number – NO43. Aga tunnetus on täpne.

Laur Kaunissaare

Teater NO99 dramaturg