Teaduse vastutus – teadlase vastutus
Eesti teadussüsteem on ummikusse jooksnud, haridusteadus toimetab mudaliigas ja teenindusteadust pole meil üldse …
Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere oli augustis teaduskomandeeringul Austraalias. Lisaks kohtumistele ja loengutele viies ülikoolis seisid tal ees välitööd kõrbega piirnevate randade avarustes, kus pole telefoniühendust, rääkimata internetist. Seega osutus sõit ühtlasi vaimseks puhkuseks, sest Eestis on üsna raske sel moel välja lülituda. Austraalia on nii kauge maa, et vähemaks kui kuuks ajaks ei tasu sinna minnagi, tõdeb Soomere ise. Väljalennu eel leidis ta – TTÜ küberneetika instituudi juhtivteadur, lainetuse dünaamika laboratooriumi juhataja, rannikutehnika professor – Mustamäel aega vestelda laiemale üldsusele ja vahest isegi Õpetajate Lehe lugejatele huvipakkuvatel teemadel. Jutt käis argiprobleemidest, mis ilmestavad Eesti teadust: teaduse/teadlaste vastutusest. Vastutuse küsimus on loomuldasa väga mitmeplaaniline. Alustame haridusteadusest.
Haridusteadus mudaliigas
Tarmo Soomere: „Räägime palju õpetajate palgatõusust, aga haridusteadus on Eestis praegu mudaliigas. Osalesin kevadel Eesti haridusteaduse konverentsil, pilt oli masendav. Eestis on kuni kümme korda vähem haridusteadust ja -teadlasi kui muus maailmas. Kui vastav teadus õpetajaid ei toeta, võib õpetajate palga tõstmine tähendada suure osa raha mahaviskamist. Teadlase vastutus väljendub siin avalikkuse teadvustamises. Oleme harjunud arvama, et meil oli hiljuti terve pedagoogiline instituut, millest sai Tallinna ülikool, ja ka Tartu ülikoolis tehakse vastavat teadust, aga võrreldes näiteks kunsti- ja kultuuriteadusega on haridusteadus väga nutuses seisus – ja me laseme sel rahumeeli olla. Rääkisin sellest haridus- ja teadusministri Jürgen Ligiga, aga ilmselt ei saanud me teineteisest aru.
Kui meil on nii tähtsas kohas kompetentsuses auk, tuleb sinna abi anda, nii ressurssi, kompetentsust kui ka raha. Augus istujail endil palju võimalusi ei ole, aga nad peaksid kainelt sedastama, et nad ei paikne tipus. Muidugi, on loodud uusi õppetoole, kutsutakse välisõppejõude, et hakata olukorda kuskilt servast parandama. Meie nõukaaegne haridusteadus oli vähemasti Nõukogude Liidus esirinnas, praegu oleme selle positsiooni täiesti kaotanud. Siiski, võrreldes haridusteadusega on veel nadim seis Eestis teenindusteadusega.”
Teenindusteadus – üks kaheksandik maailma teadusest
Eks me kõik teame, kuidas käituvad meie teenindajad oma kliendiga ja kui erinevalt teevad seda näiteks prantsuse teenindajad. Prantsusmaal on kümneid hotellipidamise ülikoole, kinnitab Tarmo Soomere: „Kuidas teenindada, kuidas ehitada üles teenindussüsteem, kuidas õpetada välja teenindajaid – see on teadus. Üks kaheksandik maailma teadusest on teenindusteadus (meil null), mis vastab umbes teenindussfääri osakaalule SKT-st. Me ei teagi, et selline teadus maailmas on. Teadlaste vastutus ei piirdu ainult oma kitsa erialaga, vaid seisneb ka vajaduses näha, kus mida riigile strateegiliselt olulist vajaka on. Ega siis riigipidajad saa aru, et midagi puudub: riik ju funktsioneerib ja teenindus on meil täitsa olemas, noad-kahvlid tuuakse ju lauale.”
Parafraseerides: mis haridusteadus? Koolid on meil täitsa olemas …
„Jah. Iga kord, kui ma ministrit näen, räägin neil teemadel.”
Ja iga kord on uus minister …
„Mõnda olen ikka kaks korda ka näinud. Järelejätmatult püüan selgitada, et teadusliku toeta me oma koole kaua sellisel tasemel ei hoia, nagu need on. Nõukaaja pedagoogid – heas mõttes – hakkavad kaduma. Statistika on kiretu värk: päris viimase ajani olid ühe Narva gümnaasiumi õpilased näiteks keemiaolümpiaadidel esimeste seas, nüüd on nad kadunud. Ega siis narvakad ole lollimaks läinud, väga tõenäoliselt läksid mõned tuumakad õpetajad pensionile. Tagajärjena on see kool Eesti tippteaduse taimelavade seast maha kantud. Ühiskonna mõtteviis muutub tasapisi, kiiresti ei tee midagi. Teadlastel pole ettevalmistust, et koolis õpetada, aga nad saavad probleemist rääkida ja kirjutada.”
Teadusrahastussüsteem ummikus
„Kogu Eesti teaduse rahastamise süsteem jooksis eelmisel aastal mingis mõttes ummikusse. Põhimõtted olid ilusad, eelkõige kvaliteedipõhine institutsionaalne rahastamine: rohkem raha vähematele inimestele, et kehvemad otsiksid endale teisi tegevusvaldkondi. Esimesel uue süsteemi aastal jagati suur osa raha ära ja kõik näis kena. Tegijate jaoks natuke ootamatult selgus teisel aastal, et konkurents on väga suur ja kolmandal aastal juba ülikõrge. Paarkümmend täiesti arvestatavat teadusrühma jäid rahast üldse ilma (ja seda ilmselt kolmeks aastaks). Esimesel aastal anti igale rühmale keskmiselt märgatavalt rohkem kui vanas süsteemis, ent kolmandal aastal jämedalt kaks korda vähem (ja isegi vähem kui vanas süsteemis), kusjuures rühmade kvaliteet oli sama. Praktiliselt võrdse potentsiaaliga ühesuurusi ja ühtemoodi vajalikke uurimisrühmasid rahastati väga erinevalt. Suur osa pingeid tuli mitte sellest, et osa inimesi ilma jäi, vaid et jaotussüsteem osutus diskrimineerivaks.
Tänavu institutsionaalsete uurimistoetuste konkurssi välja ei kuulutatudki. Personaalsete uurimistoetuste konkursil võidab eeldatavasti üks taotlus kuuest. See on ikka ülikõva konkurents. Muidugi on hea, et raha saavad ainult väga tugevad, aga hirm on, et varsti pole meil järelkasvu.
Meie teaduse finantseerimise keerukat seisu kompenseerivad natuke põhimõttelised otsused suunata teadusesse suhteliselt palju Euroopa raha. Üks uutest meetmetest on ette nähtud toetamaks Eesti ettevõtteid, kes tahavad kohapealt tellida uurimistöid. See võimaldab katta kuni 70% uuringute maksumusest, aga veel olulisem on, et Eesti ettevõtted räägiksid Eesti ülikoolidega. Neil, kes ei saanud rahastust, avaneb võimalus rakendada oma teadmisi riigi toel. Et riigi tasemel on asutud soosima seda, et eraettevõtjad telliksid oma teadlaste käest, on põhimõtteline muutus poliitikas. Kuigi sellest pole palju juttu olnud, on see haridus- ja teadusministri tegevuses oluline dimensioon – küll praegu eelnõu tasemel – ja isegi teatav läbimurre. Sisuliselt on ju suudetud välja rääkida erand Euroopa tasandil, et taolist toetust ei loeta riigi abiks või loetakse nii vähese tähtsusega riigi abiks, et see ei moonuta konkurentsi. Meie läbirääkijad on suutnud näidata, kui oluline on, et see raha läheks teadusele.
Käivitunud on teaduse tippkeskuste programm järgmiseks 7–8 aastaks. Jätkub teaduse rahvusvahelistumine, nt Eestisse tuuakse Euroopa raha eest häid järeldoktoreid ja tippteadlasi. Asjad on seega suhteliselt hästi selles, mis puudutab värske vere juurde tulekut, s.o välismaalt tulevaid helgeid päid, ja ka suhetes meie ettevõtetega. Euroopa rahaga on seotud siiski üks struktuurne probleem – enamik sellest, olgu see siis tippkeskus või välisteadlase siiatulek, nõuab omafinantseeringut. Väiksematel töörühmadel kulub vahel pool või isegi rohkem Eesti maksumaksja rahast omafinantseeringu katteks.”
Ega siis reformi saa poole pealt katki jätta
„Mõned probleemid olid reformi põhimõtetesse sisse programmeeritud. Targad inimesed, kes seda korraldasid, oleksid pidanud aru saama, mis juhtuma hakkab. Teaduste akadeemia võttis koostöös tehnikaülikooliga varakult diskussiooni üles. Meid rahustati kõigil tasemetel, et kõik on hästi ja korras. Peamine argument oli, et ega siis reformi saa poole pealt katki jätta, lõpetame ikka ära. Täiesti mõistetav argument. Kuni kolmas aasta kätte jõudis ja selgus, et oleme patiseisus. Lohutuseks võib öelda, et kõik need, kes raha said, on seda väärt, aga Eesti riik ei suuda kogu maailma teadust arendada. Kuskil peame valima. Et need rühmad, kes on suhteliselt mõistliku rahastuse saanud, jäävad Eesti teadusmaastikul püsima, selles pole ju midagi halba. Aga seda peaks avalikult välja ütlema, et ülejäänute jaoks enam raha ei ole, et nad teaksid hakata muid võimalusi otsima. Praegu on ju filosoofiaks rasked ajad kuidagimoodi üle elada ja loota, et kunagi jaotatakse jälle õiglaselt. Ei jaotata. On päris loomulik, et kõigile, kes teadusse tulevad, kaitsevad doktoritöö ja võib-olla isegi läbivad järeldoktori koolituse, ei jätku teaduses töökohti. See on kogu maailmas nõnda ja ega Eestis saa teisiti olla.”
—
Eesti teaduses puudub kiirreageerimisraha
Tänapäevase globaalse küla teaduse eripära on, et Austraaliasse saab minna Eesti teadust tegema, aga isegi akadeemik Soomere on sunnitud oma kohalike originaalsete ideede teostamiseks ootele jääma. Jutt käib kivistunud ajaloo, s.o Saare-Hiiumaa rannavallide uuringutest, millega seoses akadeemia president tõdeb: Eesti teaduses kiirreageerimisraha ei ole. Tormide kivistunud ajalugu on juba aastaid Soomere mõtteis olnud, aga plaaniks jäänudki. Euroopa merekomitee aseesimehena plaanis ta ammu asuda nn tapjalainete kõrval uurima n-ö kivistunud laineid. Saaremaa rannavallides talletunud aja lugu aitaks selgitada, kui suurte intervallidega on vaheldunud ekstreemsed tormid. See on tähtis mitte üksnes Eesti jaoks, vaid kogu maailmas praegu eriti aktuaalseks muutunud ekstreemsete ilmastikuolude uurimiseks. Teatud kindlate intervallidega tulevate ekstreemsete tormide uurimisel oleks meie maa lausa eelisolukorras. Aeg aga läheb, midagi juba toimub. „Vanemast Eddast” on lugeda, et kui alguse saab tuuleaeg, hundiaeg, siis puhuvad tuuled, kust kuhu aga juhtub, s.o mitte nii kui alati – ja saabub äkiline külm, kolm aastat pikk igitalv. Väidetavalt ongi Eesti valdavad tuulesuunad viimasel poolsajandil pöördunud peaaegu täisnurga all lõunakaarest läänekaarde, rääkimata siis juba tänavusest suvest. Mille kohta Soomere sedastab lühidalt: imelik aasta on tänavu.
Tarmo Soomere: „Kuidas hinnata mineviku tormide tugevust – see on Euroopa rannikuteaduses üleilmsete kliimamuutuste kontekstis ääretult huvitav probleem. Saaremaa ja Hiiumaa avatud rannikud on unikaalsed. Sellist tüüpi kivistunud ajalugu saab moodustuda ainult siis, kui kerkival rannikul leidub palju kergesti klibuks murrutatavat materjali, eelkõige paasi. Liivaluiteid hakkab hiljem nihutama tuul, paeklibule tuule jõud peale ei hakka. Kui kivised rannavallid peaksid veel vahelduma liivaluidetega, saaksime ka teada, kas tuule suunad on muutunud. Paistab, et neli-viissada aastat on vanu rannavalle kokku kuhjanud ekstreemsete tormide vahe olnud. Nende analüüs võib olulisel määral muuta meie arusaama sellest, mis on üldse ekstreemsus ja miks või kuidas ekstreemsed tormid esinevad.”
Kuidas harida on väiksem probleem, kui see, mida õpetada. Võib väga hästi harides õpetada õpilasele asju, mis antud tööstusliku arengu tasemega riigis pole aktuaalsed.
Kui TPI õpetas üleliiduliste õppekavade alusel tudengeid peamiselt insenerideks tootmisele, siis TTÜ õpetab tudengeid peamiselt teadlasteks(bak, mag, dok), välja arvatud ehitusteaduskonnas, sest teadlase ehitatud maja võib eluohtlikuks osutuda. Haritakse tudengeid põhieesmärgiga neist teaduste doktor saada. Need, kes peale bak ja mag astet välja praagitakse, saab endale tööstus sellisena, s.t. teadlseks koolitatuna, kuigi tööstus vajaks insenerikoolitusega tööjõudu. Kui TPI insenerikoolitusel sai tööstus 5 aastat koolitatud insenere ja ka teaduste kandidaate ja doktoreid kõrvalproduktina nende harvade hulgast, kellele oli loomupärane akadeemiline tegevus ja neid oligi promilli kandis, nagu on ka teadlaste osakaal ühiskonnas, siis TTÜ teadlaskoolitusega bak, mag, dok väljundist saab tööstus teadlaskarjäärist väljapraagitud teadlasi.
Kui kvaliteetselt teadust teha, on oluline, kuid vähem oluline, kui see, mis teemal teadust teha. Teema valik on oluline selle pärast, et sel teemal uurimist tehes, saaks tehnikateadlane anda oma panuse riigi jõukusesse omamaiste tehaste tootearendusele vajalikul teemal uurimistööd tehes ja anda seega panus ühiskonna jätkusuutlikusse.
Kui teadusele panna teadussisene eesmärk, kus näiteks põhikriteeriumiks on akadeemiline sõltumatus, siis seda on võimalik saavutada, kui maailma miljoni teadusteema hulgast välja valida need teemad, millel Eestis pole kommertstegevust-tootmist. Praktiliselt sama tulemuse annab see, kui teadlasele jagada riiklikku uurimisraha nii, et ei anta kaasa Eesti tööstuse tootearendusele vajalikku uurimisteemat. Uurimisteema valik jäetakse teadlase enda otsustada. Selline teemata teadusraha jagamine meenutab teadlase teadusteemalise hobitegevuse riiklikku rahastamist. Kuna hobi pole reeglina tulus, vaid kulukas, siis on nii moodi teadust rahastades see vaid kulu riigile ja viib riigi vaesumisele.
Küsin hr Soomerelt, mis saab edasi? Praegune olukord on selline, et teaduses järgneb reformile reform. Ei saa öelda, et reforme ei ole vaja, aga hetkel on reformid väga äärmuslikud ja kasulikud reformijatele (ka teadlased). Nagu ütlesite, kes ees see sees. Järelkasv selles olukorras kärbub. Mis on teadusakadeemia visioon selles olukorras? Teaduse rahastamine meenutab hetkel ameerika mägesid, aga suunaga alla. Mis puudutab kiirreageerimisraha, siis võimekad tippteadlased leiavad seda Euroopast, ennem tuleb tagada stabiilne baasraha Eestile oluliste probleemide lahendamiseks.
Insenerile kommentaariks, et olen üldiselt nõus teie mõtetega, aga selle olukorra on tekitanud riikliku teaduspoliitika nõrkus. Ettevõtted panustavad teadusesse väga vähe, seda näitab ka statistika. Kahuks ei saa öelda, et on palju neid ettevõtteid, kes vaatavad oma tooteid ja arendust 10-20 aastase perspektiiviga. Pigem ostetakse homme maastur või sõidetakse soojale maale, kui tellitakse teadusuuring. Riik peaks maksupoliitikat muutma. Ettevõtetel puudub hetkel tulumaks, kas selle reinvesteerimine läheb konkurentsi tekitamiseks või võetakse dividendidena välja. Osa maksuraha eest saaks luua rakendusteaduste fondi, millest ettevõtted ainult võidaksid.
Selle väitega ei saa olla nõus, et teadlane peab suuremas osas tootmisprobleeme lahendama. Selle tulemusena muutub ülikool 10 aastaga kutsekooliks. Innovatsioon tekib käsikäes fundamentaalprobleemide lahendamisega. Loomulikult me peame valima, milliseid probleeme tuleb lahendada ja kus oleme kõige tugevamad. Aga et saada korralikult aru maailma rakendusteadustest, peab olema korralikud teoreetilised teadmised.
19. september 2015, 16:44
#Küsin hr Soomerelt, mis saab edasi?#
Kui vaadata Teaduste Akadeemia kodulehel rubriiki Kronoloogia, siis selgub, et enne 1990 aastat oli sel asutusel väga tugev roll Ministrite Nõukogu tööorganina majanduse ja eriti tööstuse osas nõu andmisel. Peale aastat 1990 on see roll vähenenud ja 2015 aasta jaoks on märge, et: “9. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Kunstimuuseumiga”.
#Praegune olukord on selline, et teaduses järgneb reformile reform. Ei saa öelda, et reforme ei ole vaja, aga hetkel on reformid väga äärmuslikud ja kasulikud reformijatele (ka teadlased).#
Kuna Teadusagentuurile pole riik eesmärki ja reegleid kehtestanud, vaid seda on teinud teadisasutus ise, siis on reeglid teaduskesksed ega arvesta majanduse ja tööstuse vajadustega. Erinevalt EL-i Raamprogrammist ideoloogiast, kus projektiraha saamiseks ei piisa ilusatest artiklitest, vaid raha saab koos EL-i tööstuse tootearendusele vajaliku teemaga, siis jagatakse Eestis teadusraha ilma Eesti majandusele ja tehase tootearendusele vajalikku akadeemilist uurimisteemat kaasa andmata. Sisuliselt on tegu teadlase teadusteemalise hobitegevuse riikliku rahastamisega. Kuna hobid on reeglina kulukad, siis on tuluta ka meie teadus. Seejuures EL-i Raamprogrammi puhul, kus lahendatav teema on tulnud kõrgtehnoloogilise tehase tootearenduse akadeemilistest vajadustest, teenib antud tehas teadustulemuse tooteks arendamisest ekspordiga 1000 kordse tulu. Kui Eesti on suutnud tuua Eestisse Raamprogrammi raha ühe perioodi jooksul 80 miljonit EURi, siis ongi see läinud vaid teadlastele, keda on ühiskonna 1 promill. Kuna lahendatud pole Eesti toodet arendavate tehaste tootearenduse akadeemilisi probleeme, siis on Eesti tehastel saamata jäänud 1000 kordne tulu ehk 80 miljardit EURi.
#Nagu ütlesite, kes ees see sees. Järelkasv selles olukorras kärbub. Mis on teadusakadeemia visioon selles olukorras? Teaduse rahastamine meenutab hetkel ameerika mägesid, aga suunaga alla. Mis puudutab kiirreageerimisraha, siis võimekad tippteadlased leiavad seda Euroopast, ennem tuleb tagada stabiilne baasraha Eestile oluliste probleemide lahendamiseks.#
Eesti Teaduste Akadeemia tegevus on muutunud majanduse ja tööstuse alase akadeemilise nõu andmiselt koostööle Kunstimuuseumiga.
#Insenerile kommentaariks, et olen üldiselt nõus teie mõtetega, aga selle olukorra on tekitanud riikliku teaduspoliitika nõrkus.#
Võib öelda, et riiklikku teaduspoliitikat polegi olnud, sest teadlased ise on omale eesmärke ja reegleid kehtestanud. See on ilmselt “teadmistepõhise” ühiskonna valiku tulemus ja sellest tulenev sinisilmne lootus, et suvalisel teemal tehtud teadustöö tipneb automaatselt tuluga Eesti riigile.
#Ettevõtted panustavad teadusesse väga vähe, seda näitab ka statistika.#
Nii ongi teadmistepõhises ühiskonna, erinevalt tootmispõhisest ühiskonnast. Tootmispõhises ühiskonnas oleks 95% teadusest tootmispõhine, s.t. baseeruks olemas oleva tööstuse tootearenduse akadeemilistel vajadustel
#Kahuks ei saa öelda, et on palju neid ettevõtteid, kes vaatavad oma tooteid ja arendust 10-20 aastase perspektiiviga.#
Tootmispõhistes riikides, Korea, Rootsi, USA, on peale tehaste väga kõrge tehnoloogilise taseme ka teadus väga kõrgel tasemel, sest baseerub omamaiste tehaste tootearenduse akadeemilistel vajadustel.
Teadmistepõhiste riikide, Eritrea, Eesti, Etiopia tööstus on reeglina madaltehnoloogiline ega arenda toodet. Madaltehnoloogilises tootmises saab vaid madalat palka maksta. Kuna toodet ei arendata, siis ei saa teadus baseeruda omamaiste tehaste tootearenduse akadeemilistel vajadustel ning teaduse tase on seetõttu kehv ja teadus kehvasti rahastatud.
#Pigem ostetakse homme maastur või sõidetakse soojale maale, kui tellitakse teadusuuring. Riik peaks maksupoliitikat muutma. Ettevõtetel puudub hetkel tulumaks, kas selle reinvesteerimine läheb konkurentsi tekitamiseks või võetakse dividendidena välja.#
Lisaraha teadusele polegi vaja, kui riik muuta teadmistepõhisest tootmispõhiseks ja tootmispõhiseks muuta ka 95% teadust. Siis peaks Eesti Teadusagentuur hakkama enne teadusraha jagamist välja selgitama olemas oleva tööstuse sektorite erialaliitudega teadusteemad, mida rahastada. Nii teeb EL-i Raamprogramm.
#Selle väitega ei saa olla nõus, et teadlane peab suuremas osas tootmisprobleeme lahendama.#
Teadlane polegi EL-i Raamprogrammi poolt pandud tehaste igapäevaseid olmeprobleeme lahendama, vaid kõrgtehnoloogiliste tehaste tootearendusest tulenevaid akadeemilisi probleeme.
#Selle tulemusena muutub ülikool 10 aastaga kutsekooliks.#
Ei ole EL-i ülikoolid muutunud Raamprogrammi reeglite tõttu kutsekoolideks, vaid on saavutanud väga tugevaid teadussaavutusi lisaks tehaste toodete konkurentsivõime kasvule.
#Innovatsioon tekib käsikäes fundamentaalprobleemide lahendamisega.#
Kui innovatsioon oleks maailmas olnud motiveeritud vaid teadlase uudishimuga, aga mitte sõjanduse ja tootearenduse vajadustega, oleks teaduse ja tehnoloogia tase tänasest maas 2000 aastat.
#Loomulikult me peame valima, milliseid probleeme tuleb lahendada ja kus oleme kõige tugevamad. Aga et saada korralikult aru maailma rakendusteadustest, peab olema korralikud teoreetilised teadmised.#
Soome ärimehed, kes püstitasid 90-ndate aastat alguses Eestisse kõrgtehnoloogilised tehased, näitasid selgelt, et iga kõrgtehnoloogilise ettevõtte püstitamise eel pole riigis vaja alustada teadusega nullist ehk teha 20 aastat fundamentaalteadust, sest igal erialal on juba maailmas tehtud väga palju erialast teadust, mille tulemusi kasutades on võimalik tootma hakata. Soome ärimehed kasutasid katalooge tööstusseadmete valikul. Need seadmed olid valmistatud juba tehtud teaduse tulemusi kasutades.