Tüdrukud poiste erialadel

Tüdrukud on hakanud õppima n-ö poiste erialasid, kuid enamasti ei lähe nad sellel erialal tööle.

Rakvere ametikoolis on õppinud päris palju tüdrukuid n-ö mehiseid erialasid. Populaarsemad on olnud ehitus ja autoerialad, aga üle-eelmisel aastal lõpetas meil ka üks naiskeevitaja. Teema on huvitav, sest meie koolis on suur poiste ülekaal, mõnel aastal oleme ühe tüdruku kohta vastu võtnud koguni kolm poissi. Ent mis tüdrukud need on, kes poiste eriala valivad? Enamasti on nad tublid õppijad, lahtise käega töötegijad ning kaasõpilaste ja õpetajate lemmikud.

Birgitta

Meie koolis on automaalri erialal olnud igal kursusel mitu tüdrukut ja vaatepilt, kus tüdrukud askeldavad autogaraažis, tunked seljas, maskid ees, on täiesti tavapärane. See aga ei tähenda, et tüdrukutel ei oleks ripsmed värvitud ja küüned lakitud. On küll. Kuid Birgitta Lilleorg võttis oma pikad küüned siiski maha. Autole tuli kriim peale ja kahtlustati, et selle võis tekitada Birgitta geelküüs. Kindel see polnud, aga kahtlus jäi ja nii ohverdas tütarlaps küüned oma ametile. Birgitta Lilleorg on tubli õppija, ta tahab omandada nii kutsekeskhariduse kui teha ära ka kutseeksami.

Algul käis Birgitta aasta aega meie koolis maaturismi eriala õppimas, aga varsti selgus, et see ei sobinud talle üldse. Ta ei tahtnud pidevalt teiste järelt koristada ja olla alati ülimeeldiv klienditeenindaja. Automaalri erialaga on teine lugu – Birgitta on käinud neli aastat kunstikoolis, talle meeldib joonistada, ta on kunstimeelega, loominguline ja seda kõike läheb automaalril vaja. Tüdruku vanemad olid algul automaalri eriala vastu. Ka sõbrad ja tuttavad imestasid selle valiku üle, küsiti isegi, kas ta läks poiste pärast automaalriks õppima. Kuid suhtumine muutus ruttu. Varsti hakati Birgitta käest nõu küsima, kui autol oli vaja midagi putitada, värvida või parandada, isegi isa sõbrad hakkasid tüdrukuga konsulteerima. Ta soovitas automaalri eriala ka oma vendadele. Õele ei saanud soovitada, sest õde on hoopis teiste väärtustega, hoolitsetud ja ilus, tahab saada lauluõpetajaks.

Karolin

Karolin Horn lõpetas Rakvere ametikoolis automaalri eriala kiituskirjaga, sooritades edukalt ka kutseeksami. Õpetajad räägivad, et Karolinil on hea käsi ja hea maitse, mis auto n-ö tuunimisel üsna palju määravat. Õppeaja jooksul käis Karolin kahel välispraktikal, Prantsusmaal ja Soomes. Eriti meeldis talle õppepraktika Prantsusmaal, sest seal olid tema sõnutsi õpetajad väga vabad, suheldi enamasti mitteametlikult. Ta tundis ennast seal ühena meeskonnast. Kõik abistasid üksteist ja olid ülimalt sõbralikud. Töödistsipliin oli ettevõttes hea. Tööd oli väga palju ja tehtigi palju. Ühesõnaga – n-ö meeste töö meeldis Karolinile igati.

Ille

Ja kolmaski tütarlaps – Ille Altsaar. Tema tahtis tulla kindlasti Rakvere ametikooli õppima. Koka, pagari ja hotellitöö eriala teda ei huvitanud ja nii valis ta automaalri oma. Tüdruku sõnutsi on seda ametit õppida huvitav, kuigi selgus ka tõsiasi, et autot ilusaks teha pole lihtne. Ka auto puhastus ja hooldus on keeruline, on vaja teada õigeid vahendeid ja võtteid jpm. Kuid Ille on vahva – ta on isegi mõlke välja tagunud ja paljude muudegi raskete töödega hakkama saanud.

Õpetajatega on tüdrukud rahul, nagu ka teooria ja praktika vahekorraga. Probleemiks loevad nad vaid seda, et teooria oli aasta alguses ja praktiliste töödeni jõuti alles kevadel. Pärast teooria läbivõtmist peaks kohe praktika tulema, arvavad nad. Ütlevad ka, et Eestis võiks olla nagu Soomes, kus esimesel kursusel tuleb õpilane kooli oma autoga ja seda autot siis kolm aastat uuritakse ja selle peal katsetataksegi. Selle järgi pannakse ka hinne.

Ühesõnaga – tüdrukutel on ka konstruktiivseid ettepanekuid.

Suhted poistega on väga head

Poisid ei ole üldse üleolevad, hoopis hoiavad neid, kinnitavad tüdrukud kui ühest suust. Poisid usuvad, et naiste käed on nende omadest tundlikumad, ja lasevad tüdrukutel autodelt mõlke otsida ja pärast pahteldamist käega proovida, kas pind on piisavalt sile. Ise aitavad nad tüdrukutel raskemaid töid teha. Seda rääkides on tüdrukud üsna rõõmsad, põsed löövad veidi õhetama.

Poistega rääkides selgus, et nemadki ei näe selles midagi imelikku, et tüdrukud autoeriala õpivad. Kuid nad usuvad, et mõni töö käib tüdrukutel siiski üle jõu. Poisid ütlevad, et tüdrukutest saab asja küll, kui külm neid jaanipäevaks ära ei võta.

Kas nad valisid vale eriala?

Kokkuvõtteks võib öelda, et tüdrukutel on läinud automaalri eriala õppides väga hästi ja nad on olnud rahul. Seega on kerge tekkima mulje, et piir meeste- ja naistetööde vahel hakkab hajuma ning varsti jõuamegi soolise võrdväärsuse paradiisi. Paraku see nii lihtsalt ei käi. Nimelt on selgunud, et tüdrukud õpivad poiste erialasid hea meelega, kuid õpitud ameti kasuks otsustavad edaspidi vaid üksikud.

Näiteks Karolin tahtis kohe pärast ametikooli lõpetamist edasi õppida lennukolledžis. Selleks pidi ta tegema riigieksamid, mis jäid aga tegemata sellel lihtsal põhjusel, et ta oli Soomes välispraktikal ja eksamile registreerimise aeg sai lihtsalt otsa. Nüüd kavatseb ta aasta oodata, ennast täiendada, teha uued eksamid ja siis ikkagi eesmärgile jõuda. Ta tahab saada lennujuhiks. Ka teised tüdrukud kahtlevad, kas tasub pärast ametikooli lõpetamist automaalrina tööle minna. Kardavad, et töö võib osutuda raskeks. Viimase õppeaasta ettevõttepraktika jättis selle mulje. Automaalri eriala kipub tüdrukutel seega hobihariduseks jääma.

Kas siin pole tegemist eksliku kutsevalikuga? Tüdrukud õppisid pikalt ja korralikult eriala, mis neile ei sobi? Kas nende eesmärk oligi õige valik teha? Võib-olla soovisid tütarlapsed õppida poiste eriala vaid selleks, et erandliku ja huvitava tütarlapse staatust nautida?

Midagi hullu ju pole, sest meil on elukestev õpe ja elu jooksul õpitakse nagunii mitu korda ümber. Ja automaalri paberitega saab edukalt töötada näiteks ka autopoes – inimesena, kes autosid hästi tunneb. Automaalrid oskavad ka omaenda autosid asjatundlikult kasutada.

Valdkonnapõhine vastuvõtt?

Seda tuleb ikka ette, et esimene valik võib osutuda valeks. Aga teine või kolmas võiks olla enam-vähem õige. Oleme ametikoolis sel teemal ennegi mõtteid vahetanud. Võib-olla aitaks valdkonnapõhine vastuvõtt noortel kiiremini endale sobiva ameti leida? Näiteks toitlustuse ja teeninduse erialal võiksid kogu esimese aasta õppida kõik õpilased koos ja alles pärast seda hakata õppima kokaks, pagariks, teenindajaks. Selle ühe aasta jooksul saaksid kõik järele proovida, mis neid siis lõppude lõpuks huvitab. Samamoodi võiks toimida ehituse erialadel: üks aasta õpitaks kõike koos ja alles pärast seda valitaks oma kitsam rada – kas puusepa, müürsepa, viimistleja või plaatija oma vmt. Võib-olla jääksid valdkondliku vastuvõtu puhul n-ö mehiseid erialasid õppinud tüdrukud ka pärast kooli lõpetamist oma valiku juurde?

Ada Väät

Rakvere ametikooli täiendusõppe osakonna juhataja