Kelle jaoks on omavalitsus?

„Omavalitsus on inimese, mitte inimene omavalitsuse jaoks,” ütles vastselt 80-aastaseks saanud Ülo Vooglaid Raplas oma raamatu esitlusel loengut pidades. „Ja kui see nii ei ole, siis on midagi väga valesti.”

Ütles kõhklemata. Ja lohutuseks neile saalisviibijatele, kes kurtsid, et riik on seadnud nad valiku ette: te kas kirjutate valdade ühinemislepingule alla vabatahtlikult või me sunnime teid selleks.

Hiljuti käisin koosolekul ühes Tallinna ametis. Linnakodanikuna. Mures selle pärast, et ligikaudu tuhandelt inimeselt pealinna ääreala aedlinnas, kus on olnud pool sajandit väga nigel bussiühendus linnakeskusega, tahetakse see sootuks ära võtta.

Läksin pidama konstruktiivset vest­­lust, sest meie mure oli asjaosalistel varem teada, aga puutusin kokku šo­vi­nismiga selle kõige ehedamas tähenduses. Sellega, kuidas seitse laua taga istuvat meest kahe noore naise sisenedes ei tõusnud, ei tutvustanud end, võtsid eos üleoleva hoiaku. Kõnelesin, et kaks kilomeetrit ilma kõnniteeta koju minna, toidukottide ja väikelapsega, ei ole Tallinna linnas inimlik, lisades üsna muu seas, et minu töö eeldab seda, et mul on pidevalt kaasas 4–5 raamatut, mis annavad tassitavale tubli lisakaalu.

Vastuseks pööras laua taga istuv mehemürakas oma põlgliku pilgu naabrile ja küsis üleolevalt kõlava häälega: „Kule, sul pole talle mingit tööd pakkuda, et ta neid raamatuid ei peaks tassima?” „Neid raamatuid” kõlas, kui oleks ta hoidnud neid nurkapidi kahe näpu vahel nagu räpast kaltsu. Mehed muidugi muigasid vandeseltslaslikult. Ja mure kahanes minu isiklikuks probleemiks, mis neid justkui puudutama ei peaks. Kaasas olnud ja minu murele sekundeerinud naabrinaine, kolme väikelapse ema, kes on oma pere ainus autojuht, sai samalt mehelt vastuseks ameti juhile suunatud kommentaari: „Kule, kingime talle auto, saaks sellest jamast lahti.” Sai(me) jälle naerda.

Nii me seal istusime ja lasime end alandada. Enda üle naerda. Sest mis probleemi saab meil, naistel, olla. Kui mehed nii otsustavad. Ma olen pidanud seni feminismi enamasti liiga radikaalseks. Esimest korda sain ma aru, mida tegelikult tähendab šovinism. Ja mõistsin, et küllap on feminismi tulihingelised eestkõnelejad puutunud kokku just sellise suhtumisega.

Tõsi, pean õigluse huvides ütlema, et ülbus ja ükskõiksus ei olnud selle ameti juhtkonna firmamärk. Nendega on võimalik asju arutada. Tõrvatilk meepotis, arrogantsist nõretav mees, kellega ma kohtusin esimest korda elus, oli meie oma linnaosa vanema asetäitja. Ja sellest on mul kõige enam kahju.

Kahju, sest meie vestlus oleks võinud areneda hoopis teistsuguseks. Vähemalt näiliselt selliseks, mis näidanuks, et neid huvitab meie seisukoht. Sisuliselt selliseks, et me oleksime saanud laskuda konstruktiivsesse arutellu meie vajaduste üle. Et juhul kui nad leiavad võimaluse bussiühendus säilitada, millised ajad meile siis kõige olulisemad oleksid. Iga püüd selleni jõuda pareeriti mõne sarnase kommentaariga. Praeguseks on meile teada antud, et bussiühendus säilib. Me peame rõõmustama, eks ole – ja eks me teemegi seda –, et meilt ühendust ära ei võeta. Aga mu tänulik meel on kurb. Sest saada ühendus paremaks, mis oli meie eesmärk, tundub pärast säärast võitlust juba liigne luksus. Ja just nii nägigi ette nende plaan. Me ei tohi kurta, kahtlemata. Endise nelja korra asemel on meil nüüd päevas viis võimalust linna sõita. Mis siis, et vahemikus 7.46–16.44 ei ole jätkuvalt ainsatki väljumist.

Kahju, sest kõige viisakam inimene selles seltskonnas oli meie linnaosa vanem, noor, säravate, kuigi juba pisut väsinud silmadega mees, keda veel huvitab elanike heaolu. Ainus, kes end tutvustas, kes meisse respektiga suhtus. Aga temastki sõidavad üle säärased „mäed”, kes on olnud ametis aastakümneid, kes peavad end jumalaiks, õigusemõistjaiks. Ja püüavad seda õpetada noorematelegi.

Ma olen loomeinimene, kelle jaoks elus on olulised emotsioonid. Ja ma usun siiralt inimeste headusse, sellesse, et eriti omavalitsuse tasandil teiste inimeste elu korraldavad inimesed peaksid olema koostööaltid, arvestama elanike soovide ja vajadustega. Vabandust, uskusin.

Milline narr, põlastavad selle avalduse peale praegu kindlasti paljud. Kes juba on kokku puutunud klaasseinaga, mis lahutab ametnikku inimesest, elanikust. Ja tõenäoliselt on seda seina katsuda saanud praktiliselt iga täiskasvanud inimene. Aga kas see ikka peab nii olema?

Kõige raskem kogu selle asja juures on tegelikult see, et ühelt poolt on võti me eneste käes, selles, milliseks me oma lapsed kasvatame. Kas hoolivateks või teistest üle sõitvateks, kas empaatilisteks või egoistlikeks? Me ju tahame neile parimat; tahame, et roomikud neist üle ei sõidaks. Ka sel sõiduteel, mida mööda nad peavad hakkama koolist koju kõndima. Aga tahame samuti, et nemad ei oleks roomikuteks teistele.

Kõige raskem on teada, milline on elu nende ajal, mille poole ühiskond liigub. Kas paarikümne aasta pärast lokkab korruptsioon veel jõulisemalt kui praegu, ühiskond muutub järjest jõhkramaks ja enesekesksemaks, jää ainult pakseneb?

Või on lootust jõuda kunagi selleni, et me austame üksteist, oleme üksteise vastu sõbralikud ja eelarvamustevabad. Hoolimata vanusest, rahvusest, perekonnaseisust, ametist või elukohast, füüsilistest või vaimsetest võimetest rääkimata. Minu omad näiteks ei luba mul pärast ülirasket autoõnnetust juhiluba saada. Sellepärast ma bussiga sõidangi.