Anu Samarüütel-Long: Õpetajate laps
Anu Samarüütel-Long meenutab, kuidas oli kasvada üles kodus, kus elu keerles sageli kooliteemade ümber. 1972. aastal tehtud perepildil on tulevane moedisainer ja kunstnik kuueaastane.
Minu ema Lisette Samarüütel oli algkooliõpetaja ja isa Jaan Samarüütel tehnikumis õppejõud. Mina, nende ainus laps, kasvasin üles kodus, kus elu keerles sageli kooliteemade ümber. Alati oli elutoa laual hunnik parandamist vajavaid vihikuid või kursuseprojekte. Sageli käis lapsevanemate koosolekuks kõne kirjutamine või näitlikeks tundideks ettevalmistus. Esimesel ja viimasel koolipäeval täitusid kõik meie maja vaasid ja suuremad anumad lilledega, sest ükski algklassilaps ei tulnud neil päevadel kooli ilma lillekimbuta.
Ema klassi lapsed ja isa õpilased ehk poisid, nagu ta neid kutsus, olid sageli jututeemaks ja ikka sattus neid ka meie koju. Mäletan, et kord, kui olin umbes viieaastane, suundusin üksi kodu lähedale metsatukka kevadlilli noppima, peas punane lendurimüts. Tol ajal oli see Nõmmel täiesti normaalne, et selles vanuses laps iseseisvalt kodu lähedal ringi toimetas. Mulle tuli tänaval vastu rühm lõbusaid noori, kes mind Punamütsikeseks nimetasid ja minuga nalja tegid. Siis tõstis üks noormees mu oma õlgadele istuma ja ma tundsin end väga tähtsana. Tegime nendega väikese tiiru ning jõudsime lõpuks meie koduvärava taha, kus selgus, et tegu on minu isa õpilastega. Poisid olid talle külla tulnud ja Punamütsikeses oma õpetaja lapse ära tundnud.
Isa oli Tallinna ehitus- ja mehhaanikatehnikumi õppejõud. Ta oli õppinud teedeinseneriks, kuid minu sündides otsustas noor isa, et ta ei saa enam nii palju aega maanteedel ehitusobjektidel veeta, ja hakkas sedasama ala hoopis õpetama.
Olin Tõnismäel asuvas suures sammastega tehnikumimajas sage külaline. Mulle meeldis mööda pikki koridore joosta ning isa kabinetis aega veeta. Samal ajal kui isa tundi pidas, lõbustasin mina end loendamatutes sahtlites ja kappides leiduvate kivimi- ja pinnaseproovide uurimisega. Isa kabinetis ja klassiruumis oli ka hulk kursusetööna ehitatud sildade makette. Üks neist oli eriti suur ja uhke, kolme-nelja meetri pikkune korralik puust konstruktsioon, mille peal ma isa käest kinni hoides alati ronisin, see oli üks meie rituaale.
Isa ametist inspireerituna oli minulgi plaan inseneriks hakata. Tema joonlaudade ja sirklite komplektid olid mu huviorbiidis ja alailma oli mul mingi „projekti” joonestamine käsil.
Lapsepõlves nähtu-kogetu ladestub kusagile alateadvuse sügavustesse, kuhu see sageli jääbki, kuid umbes kümme aastat tagasi Londonis Central Saint Martinsi College’is moemagistrantuuris õppides avastasin endas taas sümpaatia tehniliste jooniste ja arhitektuuri vastu. Tegingi oma lõpukollektsiooni Eero Saarineni projektijoonestuste põhjal. Ka olen lõpuks taibanud, kust on pärit mu huvi koguda suuremaid ja väiksemaid kive, mida mu ateljee aknalauad täis on.
Minu algklassiõpetajast ema suur kirg oli kõik haardeulatus olevad lapsed laua taha istuma suunata ning nende lugemisoskust või õigekirja kontrollida. Mäletan, kui mulle tuli külla 5–6-aastane sõbranna. Ema pani meid mõlemaid etteütlust kirjutama, kuid naabritüdruk vabastas end ebameeldivast olukorrast suurehäälse nutuga. Meie tädipojaga nii kergelt ei pääsenud ning mängimise asemel tegime sageli hoopis etteütlusi, lugemistrenni või ladusime tähti liikuvasse aabitsasse.
Emale meeldib praeguseni teistele ette lugeda, olgu luuletusi või ajaleheartikleid, selgelt ja ilmekalt, nii nagu esimese klassi lastele peab lugema. Mulle teeb see kangesti nalja, aga ma saan aru, et mida eluaeg teinud oled, sellest nii kergelt ei vabane.
Ema arsenali kuulus suur hulk kaunilt valmistatud näitlikke õppevahendeid, mis mulle lõputult põnevust pakkusid. Tema käsitöötunni mappidest leian inspiratsiooni tänaseni. Kõik need eri tehnikates meisterdatud vigurid ja pildid, traadist painutatud ja lõnga sisse mässitud loomad, vineerist lõigatud tegelased, paberiribadest rullitud kaelakeed ja kartulitrükis valminud teosed on kenasti hoitud ja vahel lappan neid, kui mõnd uut ja teistmoodi tehnikat leiutan, mida oma töödes kasutada.
Emal on õpilasi, kellega ta üsna tihedalt läbi käib. Äsja sai ta 90-aastaseks ning sünnipäeval käisid tal külas õpilased, kellel endal vanust juba üle kuuekümne.
Oma endiste õpilaste tuvastamine on üks ema hobisid. Telekat vaadates või lehti lugedes ei jää tal kunagi tuttav nimi märkamata. „Tea, kas see on minu õpilane või siis minu õpilase laps?” ütleb ta üsna sageli. Ja ehkki see tundub ebatõenäoline, on tema tähelepanelikkus mitmel korral vilja kandnud.
Loomulikult tekkis kahe õpetaja seltsis üles kasvades minulgi soov õpetajaks saada. Mu mängujänes, -tiiger ja -karu istusid sageli väikses koolipingis, mille isa oli mulle ehitanud. Kui mind kümmekond aastat tagasi esmakordselt EKA-sse õpetama kutsuti, oli ema väga rõõmus. Tema meelest võiksin ma seal rohkemgi tunde anda, kuid mulle meeldib oma aega jagada maalimise ja disainimise vahel ning olla praegu pigem külalisõppejõud. Tänu õpetamisele olen saanud tuttavaks Eesti noorema generatsiooni moeloojatega ning paljudest mu õpilastest on saanud mu head sõbrad.