Digimaailm on jõudnud ka raamatukokku

9. okt. 2015 Ülle Talihärm kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik - Kommenteeri artiklit

Digimaailm on põhjalikult muutnud meie info kasutamise viisi ja harjumusi. Trükitud raamatugi puhul tekib vahel tahtmine kasutada sõna- või fraasiotsingut, et kummitama jäänud lõik taas üles leida. Juhtub sedagi, et laps lohistab lehekülje pööramiseks näppu üle lehekülje.

Seadused lähevad toimunud muutustega kaasa. Seni kehtiva sundeksemplari seaduse kohaselt on rahvuskultuuri seisukohalt olulised kogumise objektid trükised, auvised ja elektroonilised teavikud. Uue seadusega muutuvad niisama oluliseks ka digitaalselt loodud väljaanded. Kaugemas perspektiivis näeme kõikehõlmavat ja mitmekesiseid kasutusfunktsioone pakkuvat digikogu, mis on vajalik ühtaegu nii teavikute loovutajatele kui ka lõppkasutajatele.

Võib polemiseerida, milleks seda kõike raamatukogudes säilitada, kui internet on niigi kõikvõimalikule teabele avali ja igaüks võib seda kasutada, nagu soovib. Kuid kes meist poleks kogenud, kui lihtsalt on internetis klõpsides mõni vajalik infokild kaduma läinud. Teame sedagi, et nädal hiljem sama otsingut korrates jõuab harva täpselt samasuguse tulemuseni.

Seetõttu peab ikkagi ka digitaalset informatsiooni talletama süsteemselt ja kindlate printsiipide alusel. Meie lähemad naaberriigid Soome ja Rootsi, aga ka Läti ja Leedu on digitaalsete väljaannete kogumist juba alustanud.

Viis juhtivat raamatukogu

Väljaannete alaline säilitamine on alati seotud kuludega. Kokkuhoiukohtade otsimine on võtmeküsimus üha täituvate hoidlate ja infotarbija kasvava nõudlikkuse taustal. Kuidas saavutada olukord, kus rahul oleksid nii teavikute loovutajad kui ka vastuvõtjad, olgu viimased siis õpilased, õpetajad, raamatukogude külastajad või laiemalt kogu elanikkond.

Säilitamiseks kogutavate trükiste arv väheneb uue seadusega poole võrra, kaheksalt eksemplarilt neljale. See on meelepärane kirjastustele. Teavikuid säilitavate raamatukogude arv langeb kümnelt neljale. See on piisav, et tagada säilituskogude järjepidevus pikkade kogumistraditsioonidega raamatukogudes. Ja veel kord, väljaannete säilimist ja kättesaadavust hakkab üha enam toetama seesama digimaailm, mis on ideaalne ka filmide algmaterjalide säilitamiseks.

Sageli eeldame, et kogu oluline info on meile täies ulatuses tasuta kättesaadav, eriti õppetöös. Ideaalmaailmas see nii olekski. Tulenevalt meie õigusruumist saame lubada, et viies raamatukogus – lisaks rahvusraamatukogule ka kirjandusmuuseumi, TLÜ, TÜ ja TTÜ raamatukogus – saab spetsiaalselt kohandatud töökohas tutvuda kõige uuema kirjandusega ilma teenindaja vahenduseta. Seda ei ole palju, kuid see on esialgu piisav, et leida uurimis- või õppetööks vajalikud andmed seaduse alusel säilitavast raamatukogust.

Raamatukogud saavad uusi võimalusi. Seniajani lõputuna näiv digimine vabastab tulevatel kümnenditel hulga töötunde, mida targa tegutsemise korral on võimalik paindlikult suunata just sinna, kuhu parasjagu tarvis, kas või uute klienditeenuste väljaarendamisse ja täiustamisse. Trükiste loovutajatele avanev turvaline digikeskkond aga jätab võimaluse algmaterjale mis tahes ajal taaskasutada. Digiandmed teatavasti ei koltu ega tuhmu, vaid sõltuvad tehnoloogia arengust.

Digivõimalused koolitundi

Kehtiva sundeksemplari seadusega kogutud suurt hulka võrguväljaandeid (raamatud, perioodika, kaardid jne) saavad õpilased ja õpetajad juba praegu rahvusraamatukogu digiarhiivist DIGAR, milles on muuhulgas kultuuriministeeriumi toetusel valminud programm „Eesti kirjandus”, kust saab raamatuid, eri ajastute maakaarte või ka vanu ajalehti digitaalsel kujul. Digiarhiivis olevast enam kui 25 000 väljaande nimetusest on koolikirjandust 249, ent digitaalarhiiv täieneb iga päev. Võimalusi digikogude materjale individuaalselt või terve klassiga ainetunnis ära kasutada on loendamatult.

Rakendagem fantaasiat. Põhjatutes digiarhiivides avanevad murdsekundite jooksul huvipakkuvad fraasid ja sõnad, mida võib kasutada õppetöös, viktoriinide korraldamisel, andmeotsinguvõistluste läbiviimisel. Selle kõige poole me tehnoloogilisi võimalusi luues liigume.

Vana hea kooliõpik

Digiarhiivi võimalused on hea alus, millele tulevasi õpikute lahendusi ehitada. Vabalt kasutatavate õpikute ja teiste väljaannete kättesaadavus ja kasutamine kindlasti paranevad. Seadus loob eelduse, et vabalt kasutatavad õpikud ja muud teavikud on leitavad ja kasutatavad pika aja jooksul. Samas väljaspool viit eespool nimetatud raamatukogu õpikud tasuta kättesaadavaks ei saa. Trükise algmaterjali faile loovutades määrab faili kasutamise tingimused mitte raamatukogu, vaid kirjastaja. Seega, suure tõenäosusega jäävad kommertshuviga väljaanded – ja õpikud seda kahtlemata on – kasutatavaks raamatukogude piiratud kasutusega arvutiterminalides.

Kõikvõimalikud muud lahendused või laiendatud kasutusload peavad tulema siiski õpikukirjastajalt ehk õiguste omanikult endalt. Tema otsustab, millises ulatuses väljaanne või trükise algmaterjali fail üldsusele kättesaadavaks tehakse.

Mõistagi ei saa välistada, et õpikud muutuvad kättesaadavaks teatud kindlatele kasutajagruppidele, kui selleks sõlmitakse kokkulepped ja luuakse tehnoloogilised tingimused. Kui raamatukogul on väljaande kasutamiseks näiteks kasutuslitsents, saab litsentsi tingimustele vastavalt teha digiväljaande mõne kooli õpilastele või kindla raamatukogu lugejatele ka digitaalarhiivis kättesaadavaks. Samad reeglid kehtivad filmi algmaterjali failide kohta.

Siinkohal on kindlasti oluline õpikukirjastajate ja ministeeriumide koostöö, et digisisu kasutuslitsentsid ja õpikute ärimudelid avaksid kasutajatele uusi võimalusi, mitte ei piiraks neid.

Aasta eelnõust seaduseni

Ehkki säilituseksemplari seaduse jõustumiseni on jäänud terve aasta, on see aeg küllalt napp. Valdkondlik elukorraldus ja seadused ei vasta veel kaugeltki kirjeldatud digimaailma vajadustele. Selle kõigega tuleb selle aja jooksul ja edaspidi jätkuvalt tegelda.

Kultuuriministeeriumile esitatav tagasiside aitab astuda järgmisi samme. Säilituseksemplari seadus peaks jõustuma, kui järgmisest kooliaastast on esimene pool juba möödas ehk 1. jaanuarist 2017.

Kultuuripärand ja selle säilitamine on seotud meie esivanemate aatega rahvuskultuuri püsimisest. Trükiste riikliku kogumise ajalugu algab Euroopas juba aastast 1537, kui Prantsusmaa kuningas François I andis välja dekreedi raamatute kogumiseks kuninglikku raamatukokku. Eestikeelseid väljaandeid on süsteemselt kogutud 1919. aastast. Nüüd oleme jõudnud sellega uude etappi – digikogudeni.

Ülle Talihärm

kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!