Isoleeritud õpetaja

2. okt. 2015 Raivo Juurak Õpetajate Leht - 5 kommentaari

Aeg-ajalt on kasulik välismaal käia. See on küll väsitav, sest tundide kaupa tuleb istuda lennukites ja lennujaamades, kuid tagasi tulles tunned ikkagi ka uut energiat. Mulle näiteks annab jõudu see, kui kuulen, kuidas vanadest muredest räägitakse uute sõnadega.

Nii oli ka Iirimaal Dublinis möödunud nädalal peetud EUNEC-i õpetajahariduse konverentsil kuulda päris palju meile harjumatuid sõnu ja väljendeid. Kui meie räägime, et õpetajad „teevad vähe koostööd”, siis Dublinis ütles Malta esindaja, et neil on õpetajad „üksteisest isoleeritud”. Seda väljendit kuuldes tunned kohe, et ega koostöö puudumine hea asi ole. Ja kui Iirimaa esindaja kasutas koostööst rääkides sõna „sünergia”, tekkis mõte, et sünergia saavutamiseks ongi ju koostööd vaja – koostöö puhul annab kaks pluss kaks tulemuseks viie või kuue. Uus väljend või sõna ergutab fantaasiat, annab uut energiat.

EUNEC (European Network of Education Councils) on võrgustik, mis koondab Euroopa Liidu maade haridusnõukogude esindajaid ehk siis inimesi, kes nõustavad oma maa haridusministreid. Peamine, mis konverentsil silma torkas, oligi see, et nad ei kasutanud probleemidest rääkides ärritavalt kulunud klišeesid stiilis „ennastjuhtiv õppija”, „sisend”, „väljund”, „lävend”, mida meil iga endast lugupidav haridustegelane kasutab, vaid rääkisid oma sõnadega.

Võib-olla peaksime meiegi oma õpetajate koostööst rääkides hakkama kasutama uusi ja värskemaid väljendeid, alustades „isoleeritud õpetajast” ja „sünergia puudumisest” ning minnes sealt edasi veel tabavamate ütlemisteni? Sest probleem on tõsine: TALIS-e järgi pole 70 protsenti meie õpetajatest oma kolleegide tunde vaatamas käinud ega muul viisil nendega koostööd teinud. Nad ongi isolatsioonis. Nende koolis ei võrdu kaks pluss kaks viie või kuuega. Dublinis märgiti eesti kooli madal sünergia ka ära.

Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas teistes maades räägitakse õppijakesksest koolist. Meie ütleme, et „õppija ei osale”, „õppijat ei kaasata”, seal aga öeldi, et „õppija häält ei ole kuulda”. Õppija hääle kuulda võtmine on aga midagi muud kui tema kaasamine. Õppijaga seoses esitati ka fundamentaalne küsimus: kas meie õpilased üldse oskavadki õppida? Kas oleme seda üldse uurinud? Meid huvitab ju ainult tulemus, mitte see, kuidas õpilane tulemuseni jõuab või ei jõua. Ja veel küsiti, kas õpetaja ise oskab õppida. Kas ta oskab õppida mitmel eri viisil? Või oskab ta ainult õpetada? Konverentsil ei öeldud, nagu meil tavaliselt, et õpetajal peab olema hea haridus, vähemalt magistrikraad, vaid et õpetaja peab olema eelkõige rikkalike kogemustega õppija, kes oskab oma kogemuste põhjal ka õpilasi efektiivselt õppima õpetada. Küsiti ka: „Meil on palju õpetajate konverentse, aga kus on õppijate konverentsid?”

Kohvipausi ajal arutati, kas ei ole õpetajakesksetes koolides vaja sellist õppeainet nagu tõhusa õppimise meetodid. Kui meie kõlav eesmärk on iseseisev õppija, on õppimise mitmesuguste võimaluste valdamine ju elementaarne. Avaldati lootust, et õppimismeetodeid tundes hakkaksid õpilased õpetajalt lausa nõudma kõige sobivamate kasutamist. Tekiks surve altpoolt. Pakuti välja ka efektiivse õppega koolide võrgustiku mõte. Nendel koolidel võiks olla roheline lipp, mis juba kaugelt silma torkab.

Eesti öeldakse „õppimiskallakuga kool”, kuid tundub, et „efektiivse õppe kool” oleks samm edasi, sest rõhutaks kõige ratsionaalsemal viisil õppimist, mitte materjali mis tahes moel pähe saamist. Kas Eestiski ei tasuks mõelda tõhusa õppega koolide võrgustikule? Kuna ministeerium hakkas tänavu sügisest hindama gümnaasiumide panust õpilaste arengusse, on koolis toimuva õppe tõhususe hindamise instrument meil juba olemas.

Ja veel üks erinevus. Kui meie armastame rääkida „õpikust”, siis Dublinis räägiti „õppematerjalidest”, sest peeti silmas eelkõige internetimaterjale. Märgiti, et õpetajat peaks aitama isolatsioonist välja tulla ning sünergiani jõuda just uued õppematerjalid, sest koostöökoolitust on nad saanud juba küll ja küll. Märgiti, et kui seni on õpetaja tuginenud peamiselt õpikule, siis nüüd tuleb anda talle toeks uue põlvkonna õppematerjalid, mis on mõeldud rühmaõppeks, projektõppeks, paarisõppeks ja muudeks koostööpõhise õppe vormideks.

Konverents koostas ka oma ettepanekud Euroopa maade haridusministritele. Üks oluline punkt seal kõlas: hakake kiiresti välja andma koostööpõhist õpet toetavaid õppematerjale. Ilma nendeta jõuab õpetaja õpilaste koostööd üksnes katsetada, ei rohkem.

Raivo Juurak

Õpetajate Leht


5 kommentaari teemale “Isoleeritud õpetaja”

  1. marjake ütleb:

    Mida siin imestada on? Olen nooremas keskeas pedagoog. Igal aastal teeb õppealajuhataja oma plaanide kohaselt tunnikülastusi, millele järgneb tagasiside. Ja ongi kõik. Mu tunniplaanis pole praktiliselt ühtegi auku. Kui soovin koolitustele minna, algab hala, et kedagi pole tundi asendama saata. Pigem mitte juhtkonnale sellekohaste palvetega mitte tüli tekitada. Kuidas ma siis lähen teise õpetaja tundi vaatama? Võtan lapsed kaasa. Oleme paraleelklasside ainetunde koos pidanud, läbi viinud mõningaid suuremaid õpiprojekte, aga see on ka kõik.
    Kui olin noo õpetaja – no päris algaja – siis ei tahtnud vanemad kolleegid, et ma nende tunde vaatama tuleksin. Vot nii. Olingi kui vette visatud kassipoeg ja õppisin ise ujuma. Siis, u 15 a tagasi, polnud noorele õpetajahakatisele mentoreid ette nähtud. Vähemalt mitte selles koolis, kus ma tööd alustasin.

    Kui direktor tunde külastama tuli, siis tema, nn vana kooli inimene, hindas kõrgelt nende kolleegide tunde, kus laps vaikselt, nina raamatus ja pliiats käes, pingis istus. Sest seal käis töö. Suure ülekoolilise pahanduse tekitas aga see, kui ta ette teatamata algklassiõpetaja tundi sisse astus ning nägi, et lapsed koos õpetajaga istuvad põrandal ringis ning räägivad raamatutest! Segadus klassis! Appi! Ja õpetaja polnud nooruke, vaid kogemustega – lihtsalt tahtis tekitada algelise lugemispesa 😀 Ja sai laste ees pragada nagu tuppa teinud kass.

    Kaasa rääkivad, kriitilised õppijad on lõviosale õpetajatest pigem tülinaks kui selgeks rõõmuks. Miks see nii on – kui kord põlvkonnad vahelduma hakkavad, regulatsioone ja mõõdikuid vähemaks jääb – alles sis muutub midagi. Seni, kuni minult nõutakse tund tunnilt lahti kirjutatud töökavasid oma aine piires, kusjuures see tabel ei hakka objektiivsetel põhjustel iialgi nö jooksma, pole mul ka reaalselt aega teiste aineõpetajatega megalõimuda. Korra veerandis ehk, kui on neid, kes kaasa tulla tahavad. Oma klassis 45 minutit isolatsioonis olla on ju väga turvaline.

  2. marjake ütleb:

    vabandust, # paralleel 🙂 ( et ei arvataks must pahasti)

  3. Peep Leppik ütleb:

    Aktuaalne teema, sest väljamaalt võib saada häid kogemusi, aga väljamaalt on Eestissegi toodud ka igasugust jampsi… Just viimase eest hoiatasid meid juba üle 20 aasta tagasi soome ja taani kolleegid. Sünergia sünnib vaid kahe ARUKA inimese koostööst; võib organiseerida isegi terve konverentsi, millest ei sünni mingit sünergiat…
    Terminoloogia osas oleme Eestis päris heas seisus, sest üsna hiljuti on pedagoogika/didaktika-alane terminoloogia välja/läbi töötatud ja avaldatud, milles märgin ka oma akadeemilise Ema, Inge UNDI suurt tööd. Mõistete puhul pole tähtis nn moodsus vaid SEMANTIKA (mida termini all mõista). Hiljuti lugesin üht tõlgitud motivatsioonikäsitlust, mis oli raskesti mõistetav, sest oli kasutatud nähtavasti nn otsetõlget, mitte eestikeelseid MÕISTEID.
    Euroopa Liidus valitseb ju väga tark põhimõte – iga riik on oma hariduselu korraldamisel ISESEISEV. See peaks sundima MÕTLEMA, mitte järeleahvima…

  4. Laine ütleb:

    Ratta leiutamisest, sünergiast ja koolijuhist tunnikülalisena
    Viimasest alustuseks. Kui koolijuht 12. klassi ainetundi külastas, väitis vaid, et ei saanudki aru, millest räägiti. No õpilased siiski töötasid kaasa. Teine koolijuht aga soovitas, et kogenud inimesel pole vaja enam tunnikonspekte teha, niikuinii ei kasuta seda.
    Ainealasel õpilaskonverentsil tegid ettekandeid aine parimad. Gümnaasiumiõpilased kuulasid huviga ja ettekandjad said punased põsed. Sünergia?
    Õpetajad on õppematerjale aastaid nõudnud, aga mida pole, seda pole.Eespool toodud arvamustega kõigiti päri. Altpoolt surve ei ole eluohtlik vaid viib edasi.Ja lõpuks, kui saatejuht või ministergi mõnikord “kokutab”, miks ei või seda teha siis õpetaja. Ta oskab ju vigu parandada, ka enda omi.
    Olgu meil õppimiskallakuga või(ja) efektiivse õppe koolid, edu tuleb ikka.
    Ka spordikallakuga koolis õpitakse edukalt, ilma ei saa läbi.

  5. Reet ütleb:

    Hea ülevaade Dublinis toimunust. Väga kõnekad kommentaarid kah! Olen ise töötanud nii üld- kui ülikoolis ja nõustun, viimases sai kolleegide avalikes loengutes osaleda. Üldhariduses on selline tamp ja tunniplaani koordineeritus, et parima tahtmise juures…pole võimalik!

    Kas aga vajalik, vaid juhul kui osatakse miskit ka pärast kosta või küsida.
    Mentorid on nüüd vist juba igasse kooli jõudnud, küllap varsti on ka nn kriitiline mass olemas, et muutused juurduksid.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!