Keeleabi emakeeleõpetajatele
Septembri viimastel päevadel tegi hulk emakeeleõpetajaid oma tundidest poppi, vähemalt nii võis paista nende õpilastele ja kolleegidele. Ega tegelikult ikka teinud küll. Puudumine oli täiesti põhjendatud, isegi tõend anti kaasa.
Tallinnas Roosikrantsi tänaval eesti keele instituudi kolmanda korruse saalis, kuhu emakeeleõpetajad juba kaheksandat korda kogunesid, oli 29. septembril vaba kohta keeruline leida. Koolituse eestvedaja, eesti keele instituudi vanemkeelekorraldaja Sirje Mäearu sõnul on emakeeleõpetajad iga-aastasele koolituspäevale usinad registreeruma, nii et plaanitud kohad olid täis juba tükk aega enne sündmuse toimumist. Tänavu küllap ka seepärast, et koolituse teema oli õigekirjutus, mis teadagi paljusid huvitab ja erutab.
See, et saali täitis peaaegu täies mahus naissugu, ei üllata vist eriti kedagi. Osalenute seas oli nii noorema kui ka vanema põlvkonna esindajaid, nii mõnelgi puhul jäi silma, et vanem kolleeg oli kaasa toonud ka värskema, olgu siis oma koolist või mõnest teisest õppeasutusest.
Mida õpetajatele õpetatakse?
Seekordne koolituspäev oli jagatud nelja lektori vahel, kõik pärit sealtsamast, eesti keele instituudist. Et keelekorraldajad Maire Raadik, Tiina Leemets, Argo Mund ja Peeter Päll on oma ametis külakorda ka need, kes vastavad keelenõuande telefonile, lähtusid nad oma ettekandes eelkõige sellest, mida õpetajad ja teisedki keelenõust küsivad.
Kõige suuremat saginat saalis tekitas Maire Raadiku ettekanne, mis käsitles tegusõnade kokku-lahkukirjutust. See on keeruline valdkond, mida reeglistajad on aegade jooksul püüdnud küll lihtsamaks muuta, kuid kus on ikkagi üksjagu võimalusi eksimiseks ja samas ka valikuteks. Seni viimane reeglimuudatus tehti 2012. aastal ning selle järgi võib ühend- ja väljendtegusõnade mine-, ja- ning lt-tuletisi kirjutada nii kokku kui ka lahku. Kuigi õpilastöödes ei ole vähemasti mine-vormide lahkukirjutus tavatu, olid õpetajad siiski pigem seda meelt, et tuletisi sobib kirjutada liitsõnana kokku.
Enim poleemikat tekitasid publiku hulgas näited, mis illustreerisid ühend- ja väljendverbide hulgast välja jäävate tegusõnaühendite kokku- ja lahkukirjutamist. Kuigi reegel näeb sellisel juhul ette kirjutada määr- ja käändsõnu verbivormidest pigem lahku, pani mõnigi näide kuulajad kahtlema ja nõudis lektorilt lähemat seletamist. Suurt poleemikat tekitas publikus näiteks see, kas sõna vast tuleks kirjutada järgneva sõnaga kokku või lahku. Miks kirjutada vastsündinu kokku – sest on kindel mõiste; miks kirjutada vast renoveeritud kool või vast saabunud külalised lahku – sest vast kui ajamäärsõna ei moodusta ühendverbe, mida saaks lauses täiendina kirjutada nii kokku kui ka lahku, selgitas Raadik. Ta lisas, et käänd- ja tegusõna ühenditest on keelenõuandest enim küsitud sellist sõnaühendit nagu isikut tõendav dokument – sedagi pole põhjust kokku kirjutada.
Seevastu läbi põlenud, vastu tulev ja alla laaditav võivad esineda olenevalt tekstist sama hästi ka teisel moel ehk olla hoopis läbipõlenud, vastutulev ja allalaaditav. Nii et ettevaatlik tuleb olla ka õpetajatel õpilaste töid kontrollides.
„Kui kahtlete, kirjutage pigem lahku,” kordas Maire Raadik filoloogidele tuttavat tõde, millest nii mõnigi kord võib abi leida. Samuti võiks aidata see, kui mõelda hierarhiale: üldreegel – sagedus – tähenduse muutus. Ehk teisisõnu: kui üldreegel kõneleb üht, võib ometi olla erandeid, ning ka tegusõnade kokku-lahkukirjutuses on valdkondi, kus lõpliku otsuse saab teha alles konkreetse teksti põhjal. Seetõttu pani lektor kuulajaile südamele, et keelenõuandest abi otsides antaks vastajaile võimalusel alati laiem kontekst.
Kriipsud ja komad
Argo Mund oli emakeeleõpetajatele ette valmistanud kasuliku harjutuslehe, mis sisaldas kõikvõimalikke veaohtlikke olukordi kirjavahemärgistuses. Üllatusnahinat kostis saalist näiteks neis kohtades, kus oli juttu aastaarvude kirjutamisest: et õige on 19. II 1920 – 27. XII 2007, aga 19.02.1920–27.12.2007 ehk et Rooma numbrite puhul, kus ajaühikuid juba eraldavad tühikud, tulevad need ka aastaarve eraldava kriipsu ette ja järele, samal ajal kui araabia numbrite puhul tühikut ei käi.
Pisut üllataval kombel vajas ülekordamist see, milline on õige variant vanuse kirjutamisel, kas 7-19-aastased, 7 – 19 aastased, 7–19-aastased või 7–19aastased. Targemad muidugi teadsid, et lubatud on mõlemad viimased variandid ehk kuni-kriips on pikk ning tühikuid ei ole tarvis. Kas arvu ja sõna aastased vahele panna kriips, on maitse asi, aga igatahes peab see kriips olema lühike ehk sidekriips.
Uus info oli nii mõnelegi see, et kraadimärk ehk pisike mullike ei käi kokku mitte arvu, vaid hoopis tähega, nii et õige ei ole 20° C, vaid 20 °C. Kui tähte ei kirjutata, läheb kraadimärk numbri juurde, näiteks lauses Sooja oli 20°.
Põgusaks vaidlusteemaks kujunes näiteks kellaaja kirjutamine, mis eesti keele reeglite järgi käib punktiga. Kahjuks on paljud tehnilised seadmed tänapäeval seadistatud võõrkeelsete reeglite järgi, nõnda et kui me teksti saame seada omakeelseks ja -meelseks, siis alt paremast nurgast kiikab kell ikka koolonitega. Keelekorraldajate arvates ei aita selle vastu muu, kui tuleb lihtsalt püüda rohkem oma peaga mõelda ja vähem tehnikast sõltuda.
Kasu keelekorraldajatele
Tiina Leemets rääkis lühenditest ja see teema paistis olevat kuulajate enamikule tuttav, selge ja mõistetav. Et lühendada tuleb mõistlikult ja pigem algustähe põhjal; et punkti võib lühendi lõppu panna, aga eelistatum on selle ärajätmine; et e-post ja m-kaubandus käivad ikka sidekriipsuga. Tõsi, oli neidki, kellele jäigi selgusetuks, miks HEV-kool – omaette mõiste – käib kriipsuga, aga mitte ilma.
Peeter Pälli nimede käsitlus tekitas elevust hoolimata hilisest kellaajast. Sest millisel õpetajal ei oleks tänapäeval klassis mõnd erilise nimega last? Kui aga arvate, et õpetajad avaldasid nüüd üksteise võidu oma õpilaste nimesid, siis eksite sügavalt, isikuandmed on isikuandmed ja kui taktitunne on kellelegi omane, siis kindlasti pedagoogidele. Pigem leiti, et näiteks eripäraste nimede hulgas esile toodud Iti-Lele on kaks väga kena eestimaist nime, mis lihtsalt kokku pandud ja sugugi erilist tähelepanu ei vääri.
Emakeeleõpetajate koolituspäev oli kasulik ka keelekorraldajatele, sest nii mõnelgi juhul said nad publiku abil aimu ringlevatest müütidest. Nii tõi üks täiskasvanukoolitaja mitmel korral näiteid ühe või teise reegli n-ö vabakslaskmise kohta, mida tema õpilased on talle väitnud – olgu või nõue, et maa-ala ei tohi enam kirjutada kriipsuga, vaid ainult kokku – ja millest keelekorraldajad pole midagi kuulnud. Kuidas seesugused müüdid tekivad, on juba iseenesest uurimist väärt, kuid keelelise tõe levitamisel on suureks abiks nii emakeeleõpetajad kui ka keelekorraldajad.
—
Kommentaarid
Mida koolituspäev endast kujutab?
Sirje Mäearu
eesti keele instituudi
vanemkeelekorraldaja
Alates 2008. aastast on eesti keele instituut korraldanud haridus- ja teadusministeeriumi toel emakeeleõpetajatele igal aastal kaks piirkondlikku koolituspäeva: Põhja-Eesti koolituspäeva Tallinnas ja Lõuna-Eesti koolituspäeva Tartus. Neil on käsitletud kirjakeele normi, õigekeelsussõnaraamatuid (ÕS 2006 ja 2013), keeletarvitajale raskeid kohti, lausestust, stiiliõpetust, õigekirjutust.
Lektoriteks on peale eesti keele instituudi keelekorraldajate olnud ka emakeeleõpikute autorid, emakeeleõpetajad, kõrgkoolide õppejõud. Koolituspäevadel osalejad on väga oluliseks pidanud võimalust igal aastal keelekorraldajatega kokku saada.
—
Mida õpetaja koolituspäevalt saab?
Krista Nõmmik
Vanalinna hariduskolleegiumi
emakeeleõpetaja
Kui aeg on olnud sobiv, olen alati osalenud koolmeistritele mõeldud EKI konverentsidel. Siis, kui mõeldakse koolitusele ka järgneval päeval ning edastatakse kuuldut õpilastele ja kolleegidele, on õppepäev korda läinud.
Tänavune teema tabas kümnesse: Peeter Pälli ettekanne nimedest toetab olümpiaadiks ettevalmistamist. Argo Mundi koostatud ja kommenteeritud töölehega võib aga kohe tundi minna ning näiteks õpilaste küsimused tühikute kohta saavad vastused.
Mulle meeldib, et EKI koolitustel on parajalt akadeemiline õhkkond ja ajakava on koostatud nii, et saad kohvilauas kolleegidega paar sõna juttugi puhuda. Aitüma!
—
Lisanõu paberväljaandest
Eesti keele instituudi keelekorraldajad, kes iga päev e-kirjade ja telefoni teel keelenõu andes kirjutajate peamiste keelemuredega kokku puutuvad, koostavad nende põhjal regulaarselt kogumikke „Keelenõuanne soovitab”. Neist leiab lisamaterjale õigekeelsussõnaraamatule ja „Eesti keele käsiraamatule”. Kogumiku viimati ilmunud viies köide sisaldab pikka ja põhjalikku käsitlust just nimelt verbi kokku- ja lahkukirjutuse teemal, aga sellest leiab ka väärt tekste näiteks ravimi- ja taimenimede kirjutamisest, ahelliitsõnadest, võõrsõnadest ja nende mõjust, tsitaatidest ja otsekõnest ning abi selliste murede puhul, mis puudutavad sõnade pool ja pooled ning vaeb või vaagib vahel valimist. Palju muud muidugi ka.
—
Säutsume keele paremaks
Haridus- ja teadusministeeriumi, Tartu ülikooli, eesti keele instituudi ja Tartu linnavalitsuse koostöös loodud keelehooldekeskus annab samuti üsna regulaarselt välja vihikukesi, mis aitavad kirjutajaid (ja kõnelejaidki) erisuguste keelemurede puhul. Kokku on vihikukesi ilmunud nüüdseks juba 13. Seni viimane number sisaldab tubli peotäit Vikerraadio eetris aastate jooksul kõlanud „Keelesäutse”. Neid võib siit leida nii õigekeelsuse, sõnavaliku, keelehoiakute, heakeelsuse, stampsõnade kui ka võõrmõjude teemalisi. Nii näiteks saab kindlasti abi küsimuste puhul, kas eelnõu või eelnõud, kas eestlasi või eestlaseid, kas juletakse või julgetakse, kas järjestikust või järjestikkust, millesse sobib investeerida ja mida käivitada, millal sobib olla pateetiline, mis on tühe ja mis on asine, et buffeed pole olemas ja palju-palju muud. Keelehooldekeskuse vihikukesed on tasuta ning neid saab Tartust aadressil Küüni 3-222. Kõnealuse väljaande leiab ka veebist aadressil http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:243098.
Mari Klein
[…] Mari Klein, 16.10.2015, Õpetajate Leht […]